hõljumine

palju õnne mu busi

2009-05-25T00:00:00.001+03:00

Okei, mul oli siin piisavalt aega järgimõtlemiseks ja ma mingil hetkel siiski sain aru, et ma vist ei suudaks ilma blogita. Nii et tsau,tsauuuuuuuuuu mu esimene suur blogi. Jätan su siiski lahti vist. Lihtsalt juurde ei kirjuta :(
Aga tule mulle ikka külla, kolisin.
:D

http://mmsofi.blogspot.com/

i carry your heart here with me

2009-05-20T18:59:00.002+03:00

Väga tahaksin oma blogi ära kustutada. Üldse kuidagi tahaks elujäljed internetist minema pühkida. Loen teiste blogisid. Vaatan teiste pilte. Näen teiste elu. Kõik, mis kuulub mulle, ei tundu olevat huvitav (mulle tundub, aga see on nii loogiline?). Arvan, et 5 päeva aega jääb veel sulle lugemiseks.
Ja läheb kinniseks - oma kolmandal sünnipäeval

just like this city i will never be joined

2009-05-19T21:51:00.003+03:00

Nii ilus. Mul oli nii ilus päev. Hommik rõõmustas vihmaga, ja selline hommikune vihmane tuju oli niisamagi. Läksin kooli, küll vihmavarju all, aga ikkagi rahulikuna ja "Kreuzbergi" kuulates. Koolis oli nagu koolis alati oli. Konkreetselt mäletan ainult negatiivset. See ei ole hea?
Peale kooli läksime Bägermeistriga koos koju, kus kohtasime ühte tänapäevaühiskonda sulanduda üritavat isikut ning saime maitsta ka kuiva, MITTESOOJA pitsasaia. Pärast sain oma toiduvarusid (mis Briizu juuresolekul kaovad välgu-, valgus- ja muudel kiirustel) täiendatud ning jõudsin koju. Sealt läksin raamatukokku, kus sain ära antud need inglisekeelsed raamatud, millest mul kõrini on, siis läksin saksasse. Sealt tulin poole pealt ära, et jõuda Keskraamatukokku, kus sain - 8 või 9 vist? - eestikeelset raamatut. Nii hea tunne oli kohe. Nii hea. Poleks arvanud, et nii tühine asi, mida tegin paar aastat tagasi päris mitu korda nädalas, võib nii õnnelikuks teha. Igal juhul, tuli meelde see targaks olemise tunne, siis läksin koju ja siis tegin endale marjateed. Ma ei mäleta, millal ma endale viimati teed tegin. Ausalt. Arvasin, et enam ei maitsegi, aga eksisin. Hea oli. Ja tunne oli hea. Ja 9.90-st Maxima šokolaadi oli mõnus kõrvale näksida ja kõik oli nii perf. Ja siis läksin arvutisse ja mõned inimesed teevad seest kõik nii rahulikuks, aga paljud täna ka jätsid sisse õõnsa tunde. Paljud- tavalise kohta väga paljud. Kas muutun jälle mina või on asi lihtsalt negatiivsetes elektromagneetilistes lainetes ja horoskoobis? Ma ei taha teada. Ma tahan lihtsalt õnnelik olla ja Britaga rohkem aega veeta. Aga juhtub asju, ning ma ei saa aru, kas ma pean nendele asjadele vastu hakkama või kuidas sellega on.
Loodan oma tarku raamatuid nüüd lugeda ja asjades selgusele jõuda.

Avastasin, et mulle meeldib Triiniga vahetundides rääkida. See tundub nii veider. (tänane päev ei ole hea näide)

Mees on suhteliselt mõttetu, aga kardigan on niiiiiiiiiiii ilus, ma vist tapaks sellise eest.

joy control

2009-05-15T21:17:00.009+03:00

Ma hakkasin Joy Divisionit kuulama, kuna meeldis "Controli" treiler. Ma loodan, et ma armun ära ka muusikasse. See ei peaks raske olema -"Love Will Tear Us Apart" ja "Shadowplay" (algul The Killersi versioonis) juba lemmikud. Film ise tõmbab sitaks aeglaselt, ei suuda ära oodata.
Üldse olen ma treilereid viimasel ajal sitaks vaadanud. Niiet filminimekiri, mida vaadata sitaks tahan, aina pikeneb. Ja siit ta tuleb.

Elizabethtown
A Walk To Remember
Purple Violets
Alpha Dog
Cocaine
Le Scafandre et le Papillon
Dogville
The Panic In Needle Park
The Lake House
Vicky Cristina Barcelona
Rachel Getting Married
Pride And Prejudice
Interview
Milk
Breaking And Entering
Control
Factory Girl
I Love You Man
I'm Not There
Julie & Julia
The Proposal
500 Days Of Summer
The Last Kiss
The Reader
Things We Lost In Fire
Two Lovers

ja see jätkub. Ja ma olen masenduses, kuna see ainult kasvab. Ja kasvab ja kasvab ja kasvab.

mõttetused (I love you in the morning)

2009-05-14T16:32:00.005+03:00

kallis Marie (eesel, kes ei kappa?)

2009-05-13T16:49:00.007+03:00

Kõik on nii valesti. Mõnes mõttes tundub, et just ei ole, hakkab hästi minema, aga samas, see on nii ebatavaline. Ikkagi, see on nagu filter. Ma tean, et ma ise ka käitun valesti, aga teised inimesed mu ümber, ma ei tea, nad lähevad paremaks. Ja koledamad sõpruse tükid pudenevad ära nagu vana krohv. Imelikud inimesed, kes ei meeldi eriti, ütlevad mõnikord midagi tarka. Kuigi üldiselt käivad enamuse ajast siiski närvidele. Siis ma mõtlen selle targa asja peale ja teen ikka kõike sama valesti nagu enne. Taaselustan suhteid ja rikun neid silmapilkselt.
Vähemalt astusin ühe, pisikese ja natuke teistsuguse, aga SAMMU rahulolu poole.

So now I haven't started
I'm not so sure anymore
Though I am bad at work and feelings they are hard to ignore
I don't know what will happen
I just know that I have to do this for myself

Some day it will be better
That's no good to us now
Though we can do so much better
So leave us alone to try to think about something
But nothing is hard cause
Something always comes out

Oh, ja veel. Palju õnne mu kallid keemik, inglane ja eesti filoloog (Brita TSAU).
Ja tsau my superfrog! Lluv, mu osav põõsaelanik.

can you stay up for the weekend

2009-05-12T15:55:00.004+03:00

Ma ei mäleta oma elust mitte midagi. Mul ei ole midagi, mille nimel hommikul ärgata. Ma oman ÜHTE asja, mille kaotamist kardan, ja selleks on mu ülevalt neljas sahtel. Ma soovin asju, kuna ma tahan midagi soovida, mitte kuna ma neid tahan.
Miks ma ei ole blogi kirjutanud? Sest et mul on silmade ees üks suur kirju tühik, millest ma midagi välja ei loe.
Ma kardan teha asju üksi, aga mitte sellepärast, et nii neil ei ole mõtet. See on lollus.

Avastasin lähipäevil oma flickri, kus on umbes kahe aasta tagused pildid. Hakkasin seda korrastama. See, mida ma nägin, meeldis mulle ja ma imestasin. Kuna juba kaks aastat tagasi mõtlesin ma, et ei oska midagi. Nojah, nüüd oleks vist õige aeg peeglisse vaadata, kuna alles nüüd vaatab sealt vastu inimene, kes ei oska midagi. Nagu ka lauludega. 13-aastaselt ma kirjutasin laule. Aasta tagasi ma nad leidsin ja mõtlesin, et nüüd saab naerda. Aga ma lugesin neid ja ma mäletasin isegi viisi ja need isegi meeldisid mulle. Jälle.
Ma lihtsalt OLEN ja loodan paari aasta pärast avastada, et ka praegu tegin midagi ilusat. Aga mida ma teen? - ma ei tee mitte midagi. Ma ei taha midagi teha. Tegemistel, mis jäävad mulle endale, ei tundu üleüldse mõtet olevat. Ja muudmoodi olla on hirmus.

mängunimekiri

2009-05-05T22:39:00.003+03:00

iPodis on ilusad laulud, ümberringi on ilusad inimesed. Ilm on ilus ja tegevust jätkub. Õppimine edeneb (kuidas võtta küll, aga siiski), aga ega tunnid seepärast igavamad ei ole. Ma saan tätokaid joonistada ja Henri õpikusse ja oma bäägipro särgi alla lepatriinusid peita. Elu on dramaatiline ja muud mulle antud hetkel vaja polegi. Ma tean, et draama kõlab lapsikult, aga ega see suhteliselt lapsik draama ka ole. Inimesed minevikust, kes keeravad sisemused pahupidi. Aga samas on see mõnus tunne. Kas just uus, aga sellline, jah, mingis mõttes hea. Sama hästi kui ma olen igatsenud katkiste huulte tunnet. Ma tean, see ei kõla ilusalt, ja ega see seda ka ei ole, aga lihtsalt, noh, igatsesin. Vahepeal harva juhtub ilus soeng olema. Kahjuks mitte koolis. Mingis lambises kohas, kui keegi ei näe. Sellest on kahju. Aga ma mõtlen oma nädalavahetuse lemmikhetkedele ja draamale, mille just iseendale tekitasin ja äkki on tuju hea. Mitte naerukajaka moodi hea, vaid rahulolevalt hea. Mulle meeldib see hea. Ma söön oma šokolaadi, millest juba kopp ees, kuigi alles teine päev järjest, söön valget TicTaci, mida ma enam ei söö, ja ega mis ka ei maitse (?), söön jäätist, mille šokolaad on veidra maitsega. Ja ma ei taha süüa, aga samas. Kuidas saab ikka mitte süüa, kui Häli koguaeg läheduses on. Võimatu.

Vaatasin Gran Torino ära, nutsin, mõtlesin, et türa kui banaalne, jälle!, aga avaldas mõju haigelt rohkem kui tavalised banaalsed filmid. Million Dollar Baby'ga oli ka nii ju. Ilusad filmid. Vahepeal vaatan mingeid veidraid asju, kuna mu aju on dramatiseerimisest nii üle keenud, et enam ilusaid filme ei aktsepteeri, nii et ma vaatan mingeid veidraid, mingis mõttes lamedaid filme. Tegelikult Nick & Norah's Infinite Playlist oli päris normaalne. Sellise, nõmeda filmi kohta. :D
Ja ma tean, et Eastwoodi filme kõrvutada Nick & Norah'ga on ikka päris nõme, aga mhmh, selline veider tuju ongi. Kõike on tegelikult.

can't stop feeling

2009-04-29T23:05:00.002+03:00

Kõik kestab nii vähe. Ma ei saa aru, kas see on hea?
Suhted on vähemalt head.

Suhted. Ma vist tahaks midagi rohkemat (veeeel). (nagu alati)

2009-04-26T22:23:00.003+03:00

Mul on nii veidralt eemalolev tuju. Ma ei oska midagi teha. Ei oska eriti asjadest rõõmu tunda. Üritan olla nagu tavaliselt, aga see nõuab pingutusi. Aga see laul. See lihtsalt teeb tuju ja kõik nii normaalseks. Selliseid laule ei tee enam keegi.
Niu. Niuniu

selle aasta ainuke kahekümnekolmas aprill

2009-04-23T21:44:00.004+03:00

lugu on niisiis selline

2009-04-21T09:09:00.006+03:00

Neljapäeval juhtus mul kooliminek. Hommikul mõtlesin (ja kolmapäeva õhtul samuti), et midavittu ma ikka teen koolis kui Liina on oma PISAl, aga juhtus nii, et ma ärkasin ja tuli välja et mul olid juuksed niiiiiiiiii nunnult et ma otsustasin showoffida ja kooli tulla. Jõudsin 8.15, aga füüsikasse minna ei viitsinud, jäin kuskile ikskohta küüsi viilima. Siis helistas mu Sõõrik ja käskis mul gartsi tulla. Ma tulin ja me läksime tagasi, lemmik on olla jooksutatud SÕÕRIKU poolt. Läksin teda saatma ta elu kõige põnevamale sündmusele - PISAle. Ma nii väga lootsin, et mu nunnu saab seal OMAVANUSTEGA natuke rühmatööd teha, aga kahjuks siiski mitte. Ikkagi see vahetund oli naeru täis (ma kõlan nagu Marie, ei, jaa? :(:) (JA NAGU BRITA) ) Igal juhul, siis läksin kehalisse, mis oli nunnu, kuna ma tegin seal esta ja inka ära ja Haldi ütles, et mul täna ilus soeng (HAHA NÄGID) ja Marelit sain teavitada sellest, et meil pole täna matat, ja ma tundsin end ooooooh kui targana sel hetkel. Midagi ma raudselt tegin veel (peale Britat salfakatega varustamise), midagi head. Aga oh häda, ma ei mäleta.
Peale kehkat rääkisin Triiniga. Ma ei mäleta millest. MA TÕESTI EI MÄLETA, oo äkki see on sümptomiks mingile eriti rõvedale haigusele, mul on vist kasvaja aaaaaaaaaargh - ja nägin mingi aeg veel seda inimest, kes oli Liinaga pinksis paaris. (see oli random)
Peale kehka vahetundi tuli inka, mis oli segadusseajav ja nõme, Marguse ettekanne oli haigelt naljakas, kuna see oli nii feil. Ilma Hälita on presentationid ikka haigelt mõttetud. (aga seekord Häli oli, nii et asi osutus naljakaks) (Gleni nali oli ka lemmik. -What kind of tattoos do you like? -Balls?) Okeii. Peale inkat tuli mata, kuhu me ei läinud, kuna Pensat polnud, aga ega kui me seal olnud ka oleksime, poleks see midagi muutnud. Need, kes tunnis olid, leidsid ta lauas vastused tunnitööle, mis ta jättis. Feil suht.
Aga meie Britsiga, mida me tegime. Käisime Maximas vist. Jäätist toomas. See oli jah, mu selle aasta esimene pooleks söödud suur jäätis. Üldsegi oli väga meeldiv söömist alustada kuskil sellises kohas, kus tundus olevat mingi kanalisatsioonitoru just katki läinud. Muidugi otsustas Brita osta komplekti supilusikaid, et seda süüa. 10-st lusikast, mis ostsime, võtsime kaks, et süüa, ülejäänud hävisid. Kogemata. Siis läksime gartsi jäätist sööma. Siis tuli Liina oma 15-minutilisele vaheajale meiega lobisema ja paanitsema, et ta ei julge seal auditooriumis oma šokolaadi süüa. VAENE LAPS :( Nälgis peaaegu et surnuks end seal :( Siis läksime vist Britaga sööma. Läksime sööklasse vähemalt. Inimesed sõid jah. Ma nälgisin ja naersin Mareliga mingite lambikate asjade üle, siis läksid ta naljad nii veidraks kätte, et ma kaotasin mõttelõnga ja keskendusin Rasmuse lõpmatute lugude kuulamisele. Üks põnevamaid seisnes selles, et ta tegi kolmandas klassis tööõpetuses mu klaastükisõrmuse ise. ISE. Nojah. Kuulasin kõik ta jutud lõpuni ning mu vaev korvus (lemmiksõnavara) sellega, et ma sain talt juusturõngikuid. Ei, tegelikult oli see tõsiselt üks naljakamaid vahetunde. Huumorit tegid veel ee Brita, Keku, Marie, Merten ja Olari ja keegi oli vist veel aga ma ei tea.Tuli meelde, LAURA S. OO LAURA S SEE OLID TÕESTI SINA! :D Ta on niiiiii nunnu vahest. Ok, ära minu pärast muretse, ma juba lõpetasin lametsemise.
Peale söögivahetundi (mis ei olnud meie oma :$) läksime raamatukokku, kust ALLAN PALUN LOE SEDA LÕIKU HÄBI JA KAHETSUSEGA ma ei saanud kätte ühtegi õpikut, kuna mul on tagasi viimata mu faking Don Juan, mis, ma tuletan meelde, jobu, on SINU KÄES.
Siis ma sain oma Sõõrikult väga nunnu sõnumi, mis kõlas nii: 2ra mine tundi ,Tõepoolest, kõige arusaadavam sõnum eales. Ma sattusin segadusse ja läksin auditooriumi ette. Sealt tuligi mu miisu kohe välja. Otsustasime minna Mustikasse, kust saime VEEL jäätist, oojaa VEEEEEEEL, ja krõpsu ka. Tervislik toitumine, nagu alati. Rõvedalt näljased me siiski olime. Läksime minukale, seal Liina häälestas osavalt mu kitarripoissi, siis üritasime mängida seda ja läksime Järveotsa. (vahepeal oli veel üks jälestusväärne juhtum jonnaka mandariiniga, aga ma olen solvunud ta peale, nii et ei rahulda ta tähelepanuvajadust siinkohal) Okei, läksime Järveotsa. Sõõrik lasi mul aja kokkuhoiu mõttes jalga panna tossud. Kui me kooli jõudsime, avastasin ma, et mu jalad näevad välja veel sardellimad kui varem. Põhimõtteliselt terve Järkasoleku aja üritasin ma jalad ristis käia ja samal ajal Liinat ära tappa. Kumbki kahjuks ei õnnestunud. Peale õpetajate (HAIGELT naeratav Lehtmets ja meie nägemise üle lõpmatult õnnelik Härsing) nägime ainult Märksi, kellel on veider soeng, aga keda oli ikkagi sama pehme kallistada. Natuke tuli kikivarvukile ka tõusta :(:) Okei, siis helistasime Kaia-Liisale, mis oli ikka suhteliselt feil. Vend oli haiglas. :D:D:D:D:D:D Arvasime Liinuxiga, et sama marki asja nagu 23. septembri unustamine ei tule enam kunagi, aga näed, peaaegu. :D:D Väga osav feilimine tõepoolest. Okei, läksime TÜLPINULT Säästuka poole, kus külastasime ee midagi salajast? Ma ei tea, kui salajane see on. Okei, suva, ma ütlen välja, ma ei viitsi seda enam varjata, Liina. Ühesõnaga me käime Säästukas ühelt salaallikalt mu salaagendi Kopli Manni jaoks salamissioone saamas. Ta ju Soome spioon. Ups, ma vist rääkisin liiga palju.
UPS.
Aa, teel sinna tuli meile Ruti ka vastu, Jõudis vist rääkida absoluutselt kõigest, mis Järveotsas tulemas oli ja ära on olnud. Veel üks vahepealne UPS - me vist unustasime tulla mingile etendusele? Okei, Ruti sõnul (unustasin mainida, et kallis Anna-Liisa, Ruti all mõtleme oma endist õppealajuhatajat, mitte ühte teatud Rutit, keda sa orkutis rämedalt solvasid ja kes nüüd mu pilte oma smailidega kahjuks ei kommenteeri :( niu. I miss her) on veel tulemas päris mitu taolist etendust. Nii et Kaia-Liisa, me arm, küll me veel jõuame su imelist etteastet nautida.
Liina missioon saadud, läksime peatuse poole. Seal oli Sõõrikuga lihtsalt HAIGE, täiesti HAIGE olla. Kellega veel saan ma välja mõelda rõvedalt naermise võistlusi. Tõesti, kellega. Ja üldse, seal läksid need jutud liiga veidraks kätte. Kui me röhitsesime. Ja rohkem ma sellest rääkida ei taha. Tõepoolest. Mark on ja omakad on.
Neljapäev sisaldas veel haigelt mõnusat saksat, kus ma mängisin tarka. Ja kõik. Mäluauk.

Reede algas ärkamisega. Kell 6. Suva, et kooli ma hommikul minema ei pidanud ja arst oli alles kell 11.45. Eelmisel õhtul oli välja tulnud, et mul ikka veel arvuti kodune töö tegemata. Lemmik. Muidugi tegin ma selle umbes 10 minutiga ära ja siis passisin kolm tundi niisama arvutis. Rasmus ei olnud msnis ka eriliselt abiks arvutitööks õppimisel. Tegi just töö ära ja ei mäletanud ühtegi küsimust. Absoluutne lemmik. Igal juhul, mingi hetk olin ma otse loomulikult jooksmas valgusekiirusel bussile, milleni mul alguses 3 tundi oli ja lõpuks - nii tavaline - pidin ikkagi kõik täiesti viimasel hetkel tegema. Õnneks maha ma ei jäänud ja arsti juurde jõudes oli kõigest üks väike intsident ühe 11-aastase valeliku idioodiga, kes on tüdruk, kes minuga ühel ajal haiglas kunagi oli. Täiesti lõpp, ma vihkan teda. Ei hakka kirjutama siin sellest. Ta ajab mind niiiiiii närvi. Igal juhul, arstiga läks hästi, nii et ma suundusin peale seda kooli, kus parajasti käis söögivahetund ja kus me saime arutada Keidu nunnut nöpsnina ja seda, et Liisu ei kuula Keitost kunagi ja naersime millegi üle veel, aga ma ei mäleta, mille üle ja äkki see ei olegi nii oluline, Sofja, äkki sa lõpetad kirjutamise maailma kõige lambisematest asjadest, ÄKKI TÕESTI. Igal juhul, siis ma ostsin porksikoti jälle ja läksime eesti keele klassi. Nüüd hakkas vist päeva kõige haigem asi. Marie üritas mind oma üllatusmunaga (Kristo meelest on selle nimi munaüllatus, aga pole hullu) hirmutada ja Liina poksis mu õlga. Oli see kiljumine või jälle mu haige sõnavara- ma ei mäleta, peamine oli muidugi see, et nad peksid ja hirmutasid mind nii kaua, et ma kukkusin maha. Pea ees. See oli lemmik. Kui ma maha jõudsin, siis mul hakkasid sjuksed naerukad, et ma ei suutnud eriti naerda JA samal ajal üles tõusta, nii et ma aelesin seal krampides maas ja see tuletas meelde Pranglit, kuigi peaks mainima, et ma ei mäleta, mis peol ma ei ole maas aelenud. Ja siis Rasmusel ja Liinal tuli ka Prangli meelde ja nad hakkasid sellest rääkima ja ma hakkasin veel rohkem naerma, ja see pikutamine seal pingivahes hakkas juba venima, kui mul just naeruhoog otsa sai ja ma avastasin, et mul on porgand käes. Mis mul teha oli - hakkasin seda lõpuni sööma. Ja ma ei taha teada, kui imelik see võis välja näha. Näksisin porksi lõpuni ja tõusin istukile, kust sain lõpuks ka püsti tõusta. Eesti keele tund polnud muidu pooltki nii nunnu kui vahetund. Mitte et ma oleksin tahtnud terve tunni kuskil maas porgandit närida, aga Keidu nunnust ninast oleksin ma rääkinud veel ja veel. Ja veel.
Vahetund oli täis veel rohkem naermist, eriti kui Liia naeris Kareli üle ja keegi sellest aru ei saanud ja kui Haldi püksid rebenesid, kui ta tõestas meile, et oskab Karated nagu Keitki. Nojah, muidugi. :D Üllari ja Kristo naljad olid ka liiga nunnud, pole ju naljaasi rätsepistest käteta üles tõusta. Arvutiõpetus ise läks samuti nunnult, sain täiesti ise vastatud 13 küsimusele 20-st. Haigelt meeldis kt tegelikult. Kõigis ainetes võiks selline olla. :D Siis läksime oma lemmikõpetajaga analüüsima kodust tööd ja ma sain maxpunktid PLUSS lisapunktid, mis on väga tore, kuna ma ei uskunud, et iTunesist kirjutades saab täispunktid. Lisapunktidest rääkimata. Suurepärane. Lükkasin Marie analüüsimisjärjekorras enda taha ja läksin teda ootama. Pidime linna minema. Ta lõpetas ja me läksime gartsi, kus Liia jälle midagi veidrat ütles ja siis me lahkusime. Tahtsime putkas šokolaadi osta, aga oh häda, olime trollist maha jäämas. Nii et jooksime 1-le. Esimese peatuse jooksul jõudis Marie mu haigelt ära ehmatada.
- Mis mõtet sul ikka emalt raha küsida on, sa oled poole tunni pärast kodus.
- Päris olengi, meil läheb mingi tund aega vähemalt.
- Misasja, sa sõidad raamatukokku?
- Sa sõidad ka. (?)
- Misasja, sa ARVASIDKI, et ma sõidan suga? :D
- Ee, ma arvasin, et mina sõidan SINUGA?
- Hahahahaha, ära usu mind niipalju. Ma sõidan koju. :D:D
- ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ sa oled niiiiiiiii jobu.
- :D:D:D
- MARIEEEEEEEEEEEEEE ma tapan su ära.
- :D:D:D:D:D:D
- ...
- Aga ma ei tea, helista emale, et ta sulle raha üle kannaks.
- Mis mõtet mul on, kui me nagunii ei lähe kuskile.
- Lähme ju.
- No SA ei lähe ju.
- Misasja, sa USKUSIDKI, et ma lähen koju praegu? :D:D
- -.-
- Ära usu mind nii palju. :D:D:D:D:D
- -.-
Lemmik, Marie, LEMMIK. :D
Igal juhul sõitsime Vabaduse väljakule, kust läksime mingit iksteed pidi Kullo Galeriisse, kus olid Pelgulinna Gümni lõputööd, millest osad olid OH KUI HEAD. Ma pole eluammu näitustel käinud. Ja kuigi see polnud eriti reaalne näitus, kõigest lõputööd (millest mõned olid siiski tõepoolest kõige sitemad tööd EALES, mida ma töödekski nimetada ei julgeks), oli see näitusel olemise tunne niiiiii hea. Ma tõesti igatsen näitusi. Väga igatsen. Vägaaaaa
Siis läksime ära, et jõuda läbi mu uute lemmiktänavate Sõõrikukohvikusse. Sain rohkem sõõrikuid kui Marie (need olid suuremad, vuhu), ning juba peale kolme sõõriku oli kõht haigelt täis. Aga mäkiplaanist ei kavatsenud loobuda kumbki meist. Läksime raamatukokku, kus Marie pidi endale homereadinguks inkasse raamatu valima, ja ta valis kõige nunnuma raamatu ealeeeeeeees. Tõesti, ma kardan et ta ei saa sellest aru :(
Igal juhul, saime raamatu ja läksime peatusse, kus jõudsime mingile bussile, millega sõitsime ühe peatuse ja siis läksime mäkki. Pangaautomaadist läbi ja mäkis võtsime kahekordse juustuburksi eine. Ja kui ma oleksin Brita, siis ma kindlasti mainiks ära, kuidas mul ila niriseb praegu seda meenutades. Aaaaaaah kui hea. Ma pole nii ammu mäkis käinud. Mäkis oli täpselt niipalju juttu nagu Mariega tavaliselt mäkis on, kui akna ääres istub ("Vaata, su isa", "Sellega ma abiellun"). Kõhud HAIGELT TÄIS, läksime mööda vanalinna uitama. Marie jagas minuga oma unistuse, mis sai ka minu unistuseks, ehk kodu, mis oligi üks suur unistus. (palun kinkige mulle Brita sünnipäevaks lausete normaalselt sõnastamise kursus). Siis läksime niisama Balti jaama, natuke lauldes ja natuke UUUUUU-tades. Mariel oli tunne, et ma esimest korda Vanalinnas vist, nii et ta tutvustas mulle kasse ja tänavaid. Päris nunnu. Millegipärast teadsin ma aga temast paremini, kus mõned poed nüüd olid. Nojah. Jõudsime seiklustega Balti jaama (daa, sinna me ju suundusime), ma tahtsin Mariel lasta üles ronida mingisse hoonesse, mille nime me ikka veel ei tea, aga ta tiris mu trollile. Me pidime väga äärepealt laulmist sealgi jätkama, kui äkki nägime, et direktor on trollis. Saame nüüd vist käskkirjad :D Okei, siis me sõitsime Kelmikülla, siis Lillesse (kus Mariel tuli lausa briljantne, kuid samas ka vägagi üllatuslik idee mäkki minna), siis Väljasse, kus me läksime Maximasse mu 13 krooni kulutama, aga feilisime sellega, et meil polnud aitäh-kaarti. Palun vabandust Maxima, et ma su kuldklient ei ole :'( Igal juhul, jäime ühte riiulit nii kaua vaatama, et pidime äärepealt 16-lt maha jääma. Aga ei, jõudsin ja jõudsin õnnelikult ka koju. Õhtul Kristo rääkis midagi sellest, et homme ta juures mingi istumine, et ma Liinaga räägiks, äkki me tuleme. Mõtlesin, kas ma ikka viitsin Laagrisse minna. Rääkisin Liinaga. Õhtu sai otsa. Läksin magama.

Laupäev algas üpris vara. Kas mitte pool üksteist? Okei, see on ikka väga vara. Kuna ma ei suvatsenud koristada ja eilsest olin emaga ikka veel tülis (keeldus meile süüa tegemast, väga kena tõesti), siis arvutisse ma ka ei saanud. Nunnuuuu. Vahepeal läksid kõik kodunt ära ja ma sain lõpuks arvutisse, kus Kristo alustas küsimusega "sofi kuidas me kakumäele saame?" Ma mõtlesin, et äkki seda ütles Liina, äkki mul hallukad, äkki ma olen skiso (väga tavalised oletused), aga ei, tõepoolest, tuli välja, et Kristo taganes oma plaanist (hiljem saime teada, kui HOOLSALT ta kodus koristas hommikul :D:D) ning uus plaan seisnes rannas, Kakumäe rannas. Ja vessus. Midaiganes. Ma nõustusin, Kakumäele viitsiks muidugi rohkem minna kui Laagrisse. :D Kristo logis siis kohe välja, pidime kell 6 Väike-Õismäel kokku saama. Liina siis veel ütles ka, et kuule, vaata et sa bussist maha ei jää. Ma mingi naersin suht. Mõtlesin, et haha, kelleks ta mind peab, mul ju sitaks aega. Siis ta ütles, et kuule, oled kindel, et sa maha ei jää, ja ma vaatasin kella ja kell oli 5. Ja see oli reaalselt mu viimase aja suurim paanika ever. Mul oli vaja juukseid pesta. Ja kell kolmveerand 6 avastasin ma, et tegin oma elu suurima rekordi vist. Kell 6.02 avastasin ma, et tegin veel suurema rekordi, kuna tol hetkel olin ma juba BUSSI PEAL, nägin KORRALIK välja ja isegi pea oli PESTUD. Igal juhul, vahepeal olin teada saanud, et Kristo tuleb Tabasallu (midaiganes) hoopis autoga, kuna ta oli bussist maha jäänud. (HÄHÄ) Jõudsin Tiskresse, ootasime Liinaga Kristo ära ja suundusime randa. Teekond oli kergelt KÜLM. Kristo helistas kellelegi, et teada saada, kuhu me minema peame. Seadsime sammud parkla poole, mida oli kolm tükki ja kus oli veel külmem kui enne kõndides. Seisime seal, koguaeg tekkisid lambist mingid naljad selle kohta, miks need inimesed, keda me ootasime, tulla ei tahtnud. Ootasime neid kerged pool tundi, kui mitte rohkem. Kui nad kohale tulid, hakkasime mõtlema, kus me oleme, kuna rannas oli ikka tõsiselt külm olla :( Siis üks, Markus, küsis, et ou, kust me vett saame. Meil oli umbes nii et ee, äkki oleks pidanud sellele ennem mõtlema? :D Ühesõnaga, peale pikki arutlusi, kust vett saab, läks mingi Tom vist lahest vett võtma. Me senimaani naersime oma sinivetikanalju edasi. Vesi saadud, läksime metsa kohta otsima. Aga OTSE LOOMULIKULT jõudsime me oma lemmikspordiplatsile. Kus saab tõkkeid joosta ja lõuga tõmmata. Kui vahepeal tuli välja, et ka FOOLIUMI pole kaasas (ma ei saa aru, mis neil üldse kaasas OLI), siis Markus ja Tom läksid sellele järgi. Kristo ja Liina jäid aga mind lõbustama tehes võidutõkkejooksu, tõkke peal poksi ja niisama trikke minu auks. Lõuga nad kahjuks ei tõmmanud, sellest ma puudust vaid tundsingi. Igal juhul tulid mingi aeg teised tagasi. Liinal olid vist silmas need ta spioonivärgindused, ee mingid läätsed, millega saab kaugustesse näha (läbi puude), nii et ta nägi umbes 2 kilomeetri tagant ära neid vendi, PLUSS tuvastas veel pooleteise kilomeetri pealt, et ühel on õllepudel taskus, tahaks ka neid läätsi endale. Kahjuks ma ei oska joosta, ja parte Soome salateenistus tööle vist ei võta :( Noh, jah, alguses tegime mündivessut (mille ma oleksin küll arvanud maasikaoma olevat, aga mis vahet sellel ka on, tõestii), mis oli vahepeal lihtsalt pariiiiim, pluss nagu Kristo osavalt tähele ka pani, kammis ära veits mingi aeg. Natuke liiga naljakas oli ka mõned hetked. Kui Kristo ja Markus mingeid pidusid meenutasid. Ma lihtsalt nagu suht lämbusin (Liina, mul oli NALJAKAS) kui ma seda kuulasin. Ja mingi aeg ütles Kristo, et mu huuled on sinised ja hakkavad lillaks muutuma, nii et ma üritasin ühele tõkkele saada (sooja saamiseks), aga ega partidel see elu nii lihtne ka pole. :/ Sain. Ühe korra. Tegin isegi ühe tasakaalutriki ära. Ja siis läksin tagasi istuma. Siis just tehti uus tupsipakk lahti ja just sel hetkel kui Liina küsis, millist teeme, saingi ma aru, et tegime just münti (kuna pakkusin MÜNTI ja Liina vaatas mind tülpinud näoga). Okei, uus oli megakange. Alguses vähemalt. Aga ma tegin seda nii kaua, et lõpuks oli megahea. Kammis veel rohkem :D:D:D Nii et natukese aja pärast olin ma nii kammitud, et läksin jalutama. Siis karjus Kristo mulle järgi JOOKSE KIIREMINI, nii et ma tulin tagasi. Siis mõtlesime juba 4-ja peale tagasi minema hakata (kuna mu huuled olid ikka veel veidrat värvi) (ja kuna viimane 4 oli), algul läksime ülekraavi, meie lemmikteekond Liinuxiga (mul läheb see kraavi ületamine iga kord aina paremini, vuhu), ja siis tegime Kristo ja Markusega võidu, kes esimesena bussikasse jõuab. Teed olid erinevad, nii et arvata on et nad jooksid (õõ õõ). Me Sõõrikuga tahtsime ka joosta, aga juhtus nii, et ma suutsin joosta umbes nii ühe meetri, mille tagajärjel mul pistma hakkas ning me loobusime võiduplaanidest. Liinu saatis meid neljale, siis helistas ja ütles, et Marie on bussi peal. Nägime Mariet alles kui ta suht bussist maha astus, isegi tsau ei saand öelda :( Ja sõitsime Kristo ja Markusega Väike-Õismäesse, kus nad üle tee läksid (MÕTTEKAD JA VAJALIKUD DETAILID ON MIDAGI, MIDA MU BLOGI KÜLLALDASELT PAKUB), mina jäin sinnasamma oma 36-te ootama. Otse loomulikult hakkas mul peatuses niiiiii külm, et tagumik tõmblema hakkas. No õõ ei usu, et mingid inimesed vaatasid. JA MA EI SUUTNUD SEDA PEATADA. Seisin ja väristasin seda (õigemini väristas TEMA ennast). Millegipärast otsustasid just mu tagumikulihased end soojendama hakata. Tõepoolest no. Äkki ma lõpetan nõmedatesse olukordadesse sattumise.
Igal juhul oli laupäev tõsiselt tore, vaatamata sell, sest et ele, et Kristo põdes terve õhtu, et ta lubas, et istumine tuleb ta kodus (kus on SOE), ja lõpuks leidsime me end kuskil metsast külmetamas ja Läänemerevessi tegemas :D:D Ausalt, mul oli nii naljakas. (Tahaks meelde tuletada, kus mul naljakas ei ole, aga ma jätan selle mõttetegevuse mõneks igavamaks ajaks.)

Ja lõpuks ometi on need nunnud kolm päeva mul blogis.
Hommikud on kraadiklaasi järgi külmad, aga see, et väljas päris soe on, on tegelikult ju nunnu. Füüsikatunnid lähevad aina päikselisemaks ja keemia ja mata on neljad.
Ma tean, et peale laupäeva on ära olnud juba 2,5 päeva, ja need ei ole olnud vähem ilusad kui need, millest ma kirjutasin, aga ei ole ju normaalne nii tihti blogida. Haha, muidugi mitte.
Loen parem sinu blogi.

confuse me, even steal my inner feelings

2009-04-17T10:19:00.006+03:00

Kookside B-Sides & Demos on vägagi armastusväärne. Vaatasin aknast välja ja lund ei ole ja üle väga mitme aasta see fakt mind ka rahustab. Meeldib. Näen hirmuäratavaid unenägusid ja näen ilusaid filme. Otsin asju, mille sõltlaseks hakata. Mando Diao ja Dirty Sexy Money teevad senini head tööd, aga mul on tunne, et neid pole kauaks. Okei, DSMi kohta on kindel info, Mando Diao aga on lihtsalt liiga hea, et ma seda iga päev 50 korda ei kuulaks. Järeldus: kohekohe ma tüdinen. Ma ei taha tüdineda. Tegelikult läheb mul päris hästi. Kuulsin eile Anna-Liisa häält. Natuke poppi masendab veidi, kuna ma just arvasin, et selle koha pealt on kõik jälle korras. Jah, siin mu viga oligi. Tõesti oleks aeg sellele lakkamatule mõtlemisele ots peale teha. Tõesti.
Grey anatoomiani on üllatavalt vähe aega jäänud. See on veider. Mul on vahest halb tuju ja kodus pole midagi süüa. Aga heaks küljeks on see, et SOE ON. Saame juba igast toredatega suuri jäätiseid väikeste kollaste lusikatega süüa (mõned eelistavad hiiglaslikke valgeid supilusikaid). Matemaatikaga on kõik korras, Keemia õudsaimad osad on vist selleks aastaks läbi, raudvarasid ajaloos enam ei tule ja üldse; mul on kevade suhtes küll ikka veel natuke vastumeelsed tunded, aga pigem kalduvad nad nüüd juba rahulolu poole. See on umbes nagu, et ma vaatan aknast välja ja ma tahan kevadet armastada. Mul on isegi soeng mõnikord normaalsemaks läinud. AGA ma ju tean, ma olen kevadet niiiiiiiii palju aastaid vihanud, et natuke raske on ära harjuda mõttega, et see meeldib mulle. Tõsiselt meeldib.
Mõnikord tuleb valetada ja see pole tore. Kuigi on hea, et on vähemalt kaks inimest, kellega seda tegema ei pea. Enam. Kunagi.
Ma olen hakanud jälle õhtust taevast pildistama ja see tuletab mulle meelde aegu, kui ma alles kolisin Järveotsale. Siis olid kõik toad lihtsalt kaste täis ja ma elasin ikka veel vennaga ühes toas. Ja käisin oma kastidega asustamata toas ilusat taevast pildistamas. See oli küll sügis, aga ma ei tea. Kusjuures, kui väljas on suvelõhn, siis taevas on heledam. Kui kevade oma (õppisin suve ja kevade oma eristama), siis lillakam, pehmemad, nunnumad värvid. Sügise lõhna ma ei mäleta, aga taevas oli roosam. Sügavam. Tumedam.

Tahaks sidrunijäätist teha.
Blabla. Ja palju kooke küpsetada.
BLABLABLA

2009-04-11T21:52:00.001+03:00

sofi says:
*kas me homme jälle kolmandaks /neljandaks tunniks võime tulla?
Liinu, says:
*ma ei tea, ma olen homme kodus:)
sofi says:
*miks, oota :(
Liinu, says:
*ma ei käi pühapäevakoolis:(

2009-04-10T20:48:00.002+03:00

Ma avastasin, et Brital ja mu blogil on samal päeval sünnipäev,

VUHU!
(see on juba niinii varsti)

when you said tulips i knew that you're mine

2009-04-09T23:20:00.005+03:00

Liinaga on ilusad matemaatikad. Ilusad olemised. Lihtsalt. Valjaga ilusad kokkusaamised. Ilusad niisama lotendamised. Linnaekskursioonid. Marie on ise ilus. Keiduga on ilusad peatusseminemised. Lihtsalt ilusad naeratamised. Ja Brita läks ilusti Soomemaale.

Astusin täna peale saksat õue ja nägin, et taevas on kokku tõmbunud nagu hakkaks kohekohe sadama. Valgus oli täpselt selline, et ma ei tea, valge, aga samas, kohekohe peaks soe vihm sadama, nii et natuke tumehall on ka. Lõhnasin sisse kõiki neid autogaase, mis mulle suve meenutavad ja läksin rõõmsalt vihma oodates peatusse. Peatuses nägin kedagi, kes osutus kellekski muuks. Istusin kahe sekundi jooksul saabunud trollile ja jäin magama. Kui Kajas välja tulin, sadas imenunnut väikest pimedat vihma. Mõtlesin, et see ongi see, ainult et veidi külmem kui ma ette kujutasin. Oligi üllatus. Nii hea, värske, hea, ilus, hea oli vihma käes olla. Nii hea. Vaatasin taevasse ja seal olidki mu lemmikoksad, mis näevad aasta läbi eriti kunstilised välja.

Hakkasin vaatama kõike kuidagi nagu läbi raami. Nagu oleks tegu mitte minu mõttetu (vaieldav) eluga, vaid eriti väärtusliku filmilindiga. Kuidagi märkan asju, mida enne ei näinud. Näen probleeme dramaatilistena, aga kuidagi kõrvalt. Ei tekita tahtmist hüsteeritseda. Naeran ja naeratan ja õnn jõudiski minu lävele. Koos inimestega. Ja kui on üksik olla, siis see on dramaatiline.
Sõnavara on sama (käskisin Liinal end lüüa, kui hakkan liiga palju vuhutama või omgitama), suhtumine kuidagi teistmoodi. Mitte päikselisem, pigem säravam. Iga asjakese küljes väike sädelev vihmapiisk.
Luv

(meenuvad suhkrutükiajad)
Franz Ferdinand - Katherine Kiss Me

filmilugu (L)

2009-04-07T22:00:00.000+03:00

viit plussi perioodihindeks ikka ei saaks :(

VUHUHUHUHUHUHUHUUUUUUUUU!

grief for disappearing there was only yesterday, today's a praise for emptiness

2009-04-05T20:59:00.006+03:00

Mu tagumik täiega valutab. Ma arvan, et see ei ole normaalne, kuna see kestab kõigest faking 4 päeva. Mul on õhtuti hea olla, kuna msn on inimesi täis ja need inimesed tulevad minuga rääkima ka. Ja see on hea, tunne on nii hea.
Fotograafia ja keemia ajavad totaalselt närvi, aga muidu pole enam jäänud kuigi palju järeltöid. Mul on õhtud näiteks üldiselt ilusad. Mõnikord avan akna ja tunnen sellist suvelõhna, et vähe pole. Leinasin lume kadumist vist umbes nii 5 minutit. Siis kasvas see üle vaimustuseks suve lähenemise suhtes. Ja kui mu aken juba lahti on, siis tuleb meelde mu kallis V-tähega kallis. Kuidas me pilte tegime, mingite veidrate meestega tutvusi sõlmida üritasime, häälepaelade võimekust katsetasime ja omg, mida me tegime kui me mööda tuba kargasime? Ma ei mäleta. Raudselt mingid füüsikalised katsed. AA meenus. Me tegime vist mängufaiti. Seda filmioma. Väga hea oli. Nii hea lausa, et iga kord, kui ma akna nüüd lahti teen, tunnen nende suvede lõhna, kui sa minu pool olid. Ootan üheksandat nüüd. See reede? Mkm, neljapäev. Woooonderful. Tuled muga saksasse.
Homne kool ei masenda (kui masendabki, siis ainult fotograafia suhtes). Tavaks on saanud kohvipurki nuusutada.
Ja praegu, kui ma läksin uurima, kas Õismäel vihma sajab (Laagris muidu sajab), siis ma avasin akna, ja jälle, faking JÄLLE on suvelõhn mu lihtsalt lämmatamas, see on imeline. Armusin ära :(

Fuh, suvi, tule juba.

2009-04-04T21:00:00.002+03:00

so my summer

1,2 ,3, 4

2009-04-02T16:51:00.002+03:00

Tundmatud inimesed räägivad minuga, Keitos tšekib tagumikke, minu ja Liina kätte satuvad salakirjad, me korraldame õnneatakke, ma sain matemaatikas täna suure ilusa arvestusliku viie. Tegelikult ma lihtsalt ei mäleta kõige veidramaid asju. Aa, eile nimetas Rasmus mind Sofjaks. Ja täna oli veider olla, kuna telefon jäi koju. weirdoo

Ma istun Sääses trolli peale, mille küljel on number 2 ja taga number 7. Mul ükskõik, et Sääses käivad ainult trollid 1 ja 5.

kui su pinginaaber on sõõrik

2009-04-01T21:57:00.000+03:00

Liinu, says:
*:D:D
*ok
*täiega räme, klui teed pilti ja hiljem avastad et ala. sa polnud üksi :D
sofi says:
*TÄIEGA :D
Liinu, says:
*siis ma küll kuseks täis ennast:D

i'm tired of people who only want to be pleased but i still want to please you

2009-04-01T20:39:00.007+03:00

Ma ei jõua filme vaadata, käin joonistamispidudel, magan sitasti, ei viitsi veekindlat tušši kasutada, saan vip-kutseid, korraldan trollides füüsikalisi katseid, parandan kahtesid kolmedeks miinusteks, lasen ennast pildistada, vihkan jooksmist sisaldavaid laboratoorseid töid, kirjutan iga päev esseesid, räägin kooliteel, orienteerun, armastan inimesi ja kulutan sitaks raha. Lihtsalt sitaks. (nojah, keegi rääkis midagi GQ ostmisest, ei tea)

Ja ma ei tea, kas ma tahan tavalisust tagasi. Ma ei tea, hetkel nii ei tundu.

♫♪ Crystal Castles - Untrust Us
ja terve ülejäänud album

ei suuda kiusatusele vastu panna

2009-03-30T22:55:00.001+03:00

blissijätk

2009-03-29T19:31:00.002+03:00

vahepala
Ühel veebruari laupäeval lõikasin ma omale papist paksud mustad kulmud ja kleepisin need silmade kohale. Nautisin.
Täna pesin ma nõusid ja avastasin, et mu käed on paksult läbipaistvaid karvu täis. Meenus mu Kaktuseliisu ja oli väga tore olla, märjad käekarvad näevad tõsiselt nunnud välja, mul on ükskõik kas ma olen naissoost või midagi.

Mu neljapäev, millest eelmises sissekandes rääkisin, jätkus sellega, et bussis alustas Briizu õgimisega ja ma lugesin natuke raamatuid ja jäin magama, mis oli Brita arvates eriti uskumatu, aga ma ei saanud sellest aru. Muidugimõista tuli ärgates välja et Liial oli vahepeal tulnud uskumatult tore mõte mind magades pildistada. Tore, et mul vähemalt magades ila ei tilgu nagu Kristol. Igal juhul, ärgates otsustasin ära süüa oma vaarikatarretise, mida söömas Allan mu leidiski. Muidugi ei saanud mõnitamata jätta. Aga see oli tõsiselt hea. Ja Allaniga pole ma ka ammu rääkinud. Ok, jõudsime kuidagimoodi Viljandisse, kus saime kokku Brita sõbranna Janeliga, kellega ma lihtsalt haigelt feilisin. Läksime sööma, kus me jäime Janeliga suht koguaeg kahekesti, kuna Brits ja Liia käisid koguaeg vetsus ja tellimas ja igal pool koos. Janoh, ma ütleks, et mul pole ammu nii piinlik olnud võõra inimese ees. Ma naersin kõige valemates kohtades ja kui oli vaja naerda, siis ma nagu väga ei suutnud end naerma sundida, ma ei tea miks. Veider oli. Igal juhul siis ma jõudsin kõige haigemate küsimusteni, a la kas teil on siin ainult üks kool ja omg, miks teil nii palju kirikuid siin on. Pohhui et linnas oli nii umbes 10 kooli ja 2 kirikut. Ja üldse oli veider olla, kuna see Janeli vaatas mind ikka haigelt, kui ma ütlesin et ma ei söö küüslauku ja lillkapsaid. Niuniu. Siis tegime väikse tripi linna peal (mille käigus selgus, et niipalju kui Liia selle kohta nalja ka ei teinud, tuli välja, et Viljandi inimesed on Tallina omadest megapalju targemad, tra, mul oli ikka tõsiselt piinlik seal olla). Kuigi linn ise meeldis. Ok, jõudsime teatrisse, kus Allan ja Rassu hakkasid mulle uhkelt rääkima sellest, kuidas nad oma klassile toreda ekskursiooni linnas korraldasid, ma mingi ütlesin mhmh ja pöörasin ära. APPI MIS TOIMUB tra, ausalt ka, miks ma teen nii jobusid asju. Ma ei suutnud sellel päeval vist ühelgi korral end õigel ajal naerma sundida. ÕH. Igal juhul, etendus meeldis selles suhtes, et vaadata oli põnev, ja vaatamata enesetaputeemale suhteliselt naljakas. Natuke imelik oli, et Liia lõpus tõusis, mitte nagu halvas mõttes, vaid lihtsalt, ma ei saa aru, mida selles etenduses nii VÄGA erilist oli, et ta lausa, jah, tõusis. Aga noh, jah. Oli väga vaimustuses. Aga peale teatrit oli kuidagi hea tunne sees. Britaga oli väga hea olla. Ja kuigi ta õlg oli nii kõva, et mul läks kael kangeks, enne kui ma paar minutit sellele toetuda sain, oli meil väga hea, mul oli. Ma ei tea, päeva kõige rahulikum osa vist. Ma vist magasin natuke, ja siis me mängisime Britaga paastumist ja filmide vaatamist (mis ei tulnud just väg toredasti välja), ja siis me kuulasime ta ipodi ja minu ipodi ja see oli ka väga hea, kuni Liia äkki otsustas meiega rääkima hakata. Mul ei ole midagi Liia vastu, aga ma olin nii väsinud, et ausalt, ei tahtnud muud teha kui Briizuga mussi kuulata (eriti kui see oli nii hea tal). Nii et ma võisin natuke kurjalt vastata. Ma ei tea, rämedalt hea oli rääkimatagi olla. Siis jõudsime nii umbes kell 11 vist kooli ette ja läksime Egoniga bussipeatusse. Nii hea oli Egoniga olla kui kedagi teist ei olnud, ta oli lihtsalt jube normaalne. Rääkisime asjadest ja mul oli nagu kindlam koju sõita ka (mis ajast ma huvitav selliseid asju blogisse kirjutan). Isa tuli peatusse vastu ja läksime koju. Imelik oli, ma pole ammu isaga kuskil käinud. (see polnud nagu käimine või midagi, aga noh, veider oli sellegipoolest) Okei, kodus vaatasin iluuisutamist, mis on talviti siiani lemmik, absoluutselt lemmik, ja siis ma jäin magama.

Reede. Algas ärkamisest vist. Kolmandaks tunniks kooli, aga kooli sõites meenus, et esimeses kirjanduses peaks olema Wertheri peale töö. Ma pole veel raamatutki näinud, nii et sõitsin kooli, otsustades kirjanduse üle lasta ja sel ajal mata kodutööd teha. Kooli jõudes avastasin et mul pole mataõpikut, aga õnneks tulime Häliga koos, ja kuigi Häli koolikott ei ole veel kunagi enda sees matemaatikaõpikut näinud, lubas Häli lahkelt mulle kelleltki kirjanduses mataõpikut laenata ja küsida, mis ülesanded kodus olid. Tõi mulle õpiku, läks ise kirjandusse, ma tegin sel ajal mata ära ja siis läksin Mari-Liisiga puhvi. Kus leidsime eest Marie ja Brita. Peale seda vahetundi oli mata, kus ma ikka totaalselt hiilgasin, ma arvan, et me oleme Pensaga nüüd ära leppinud või midagi. Pohhui et kuskil alles kolmapäeval või neljapäeval tuli ta mu juurde ja ütles kurjalt, et ta pole sellise asjaga harjunud (kahjuks ei maininud ta, millega nimelt, nii et Kristo oletas, et sellega et ma lõpuks ometi koolis olen?) Okei, ma ikka tõesti loodan, et me oleme ära leppinud, kuna tavaliselt kui me tülis ei ole, siis ta naeratab koguaeg kelmikalt ja ei tule ütlema mingeid haiglaseid asju, millest keegi kunagi aru ei saa. Okei, mata läbi, juhtus meil olema füüsika, milles ma tulin tundi ja LÕPUKS ometi avastas Kristo, et me istume üksi ja tuli minuga istuma. Tuli välja, et see meil oli laboratoorne, kus me olime koos Keku ja Lauraga. Laboratoorne töö seisnes treppidest üles-alla jooksmises (mu läbi aegade vihatuim labor) ja oma kaalu üleskirjutamises. Minu ülesandeks oli asju üles kirjutada, Kristo võttis omale lahkelt kohustuseks uurida, kui palju me kaalume. See oli tõsiselt mu elu nõmedaim labor. Lõpuks saime selle eest 5- ja läksime minema. Läksime sööma, söömises istusime vist Liiaga, ja see oli ka kuidagi imelik. Ma enam ei mäleta, miks, aga jah, millegipärast oli. Arvuti oli jubenaljakas, eriti kui Marie küsis mult, kes ma olen (naersime oma pool tundi vist), ja siis kui Liisu esitas haigeid küsimusi (me Pochakeitosega olime kergelt krampides umbes nii 3 tundi ma arvan). Igal juhul, peale seda ma läksin inkasse, kus mul oli viimane tund, ma enam ei käi inkas, vuhuhu. Õpetajad ja kõik olid eriiiiti nunnud mu vastu, ja üldsegi. Ma eitea, hea oli olla. Okei, peale inkat pidin nii umbes poole seitsmeks jõudma Liia juurde, nii et kuna mul oli aega, siis ma läksin sõõrikukohvikusse oma viimast raha raiskama. Ja lihtsalt APPI mis juhtus. Käisin Sõõrikukohvikus ära ja mõtlesin et oh, mul on veel aega, avastaks Tallinna veits. No ja läksin oma sõõrikuid süües mööda seda sõõrikukohviku tänavat (Kentmanni vist oli selle nimi), ja see oli niiii kena tänav, ma nägin niiiii palju ilusaid autosid ja maju ja USA mingi asi oli seal, ma ei mäleta kuidas see eesti keeles on, ambassadory või asi, fuki, ma ei mäleta. Igal juhul, sealt jõudsin välja keskraamatukogu juurde, mis oli vist selle päeva suurim üllatus, megakiire tee oli sinna. Siis läksin edasi uitama, avastasin mingeid Tatari tänavaid ja asju, kus olid lihtsalt ELUILUSAD majad ja HAIGELT, lihtalt EBANORMAALSELT ilusad autod ja ma armusin ära ühte baari, Fish & Wine oli vist selle nimi, ja ma avastasin, et sealkandis on olemas mingi Muusikaakadeemia või asi, mis on ka ELUILUS, ja sealsamas kuskil ma avastasin mingi prükkari, kes rulluisutas mingi maja ees, ja see üldse oli nii imelik tripp, nagu ma oleks mingis täiesti veidras kohas. Esimest korda elus. Ja see on Tallina kesklinn. Ausõna, ma tunnen end mingi faking turistina. Õh. Nii ilus oli.
Ja omfg, mu nõme aeg saab jälle otsa, nii et ma jooksen jälle (loodan, et jõuan finišisse võitjana vms), ja ma tõestitõesti loodan, et homseks ikka veel mäletan, kuidas mu reede lõppes.
Ööd-

bi el ai dabl es

2009-03-27T23:31:00.005+02:00

Niisiis eilne päev juhtus nii et ma tulin teiseks tunniks kooli, aga see oli suhteliselt ulmeline otsus, ma ei tea, miks ma teen vahest nii lambiseid asju. Füüsikasse ma ei läinud, kuna ma ei jõudnud, ja kuna Kristo huiab ja ei istu minuga (pohhui et ma küsinud ka ei ole), siis ma mõtlesin et füsasse ma minna ei viitsi. Ausalt, ma poleks nagunii jõudnud. Ja siis ma tegingi oma elu kõige targema asja: läksin kehaliseks, kus ma EI KÄI, kooli. Leidsin eest Häli, kes ütles Anne-Maile ÄRA SURE ÄRA ja kutsus mu lõbusalt puhvi. Ma ei tea, päris lõbusalt veetsime me aega sellegipoolest. Alguses oli meiega ka Egon, aga siis ta kadus ja asemele tuli mingi aeg Aile ja btw, kui kedagi huvitab, siis Häli ostab sel nädalavahetusel dresse, nii et kui sa otsid Hälit, mine Sportlandi. HÄLI HAKKAB KEHALISES KÄIMA, uskumatu, mis maailmaga toimub. Okei, peale kehalist juhtus meil keemia, kus ma arvasin et ma põrun, siis ma hakkasin tööd tegema ja ma sain aru, et see mu tähehetk, ja siis ma hakkasin tööd lõpetama ja sain aru, et see on mu järjekordne (kolmas) põrumine keemias. Nojah, nüüd ma juba tean, 3+. ÕH I HATE CHEMISTRY, kuigi mulle ei meeldi seda öelda - chemistry kõlab suurepäraselt. Ei meeldi mulle hoopis keeeeemia. Olgu, peale keemiat läksin prantsusesse, mis oli veider, ma olin veidralt, tõesti veidralt eemalolev. Gilbert tuli juurde ja vaatas küsiva pilguga otsa (ta on kõigekõige nunnum õpetaja üldse, niiiiiiii toree, vuhu) ja mul oli nii et AA me peame seda kõike kirjutama? (ei ole muidugimõista oluline, et enne oli ta umbes pool tundi asju tahvlile kirjutanud ja kõik juba kirjutasid, ee, AMMU). Aga oooooolgu. siis tuli kirjandus, ja ma arvan et see oli mu lemmikkirjandus, kuna Häli ja Britaga oli lemmik olla ja kuna ma sain oma lõpuks ometi siin koolis kirjandi eest VIIE! Mis on lihtsalt uskumatu. Kui ma kujutan end ette aasta aega tagasi kirjandit kätte saamas, siis ma pigem OOTASIN neljasid, kolmesid, mida iganes kirjandite eest, mul oli lihtsalt täiesti ausalt nii kõrini viitest ja mitte millegi eest pandud viitest plussidest. Ja nüüd, kui ma saan kolmesid ja neljasid, on kirjandi viis muidugi pidupäev suure tähega. (Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see kirjandi kättesaamine oli vist hoopis kolmapäeval. Aga mkm, Häli oli ikkagi neljapäeval siin mu ees ma arvan) (Tra, Sofja, palun leia oma blogidele uus teema, keegi ei taha su Häliseiklusi lugeda, OMMMMMMMMMG no) (seda OMGi on suht lahe lugeda tegelt ohmymymymymymymymymygod) (palun jätame nüüd lametsemise, kullake) (tänan) Niisiis elu jätkus matemaatikaga, millesse ma olen tagapingirahva abiga natuke armumas (ei nimeta nimesid, muhihi). Ok, selle koha pealt ma nüüd päriselt olen vait. Ja siis tuli vene keel, mis jäi mu rühmal ära ja kuhu Brita ja Marie äärepealt läksid, mis oli suht naljakas. Siis läksime Briizuga poodi, kus me veetsime küpsiseletti otsides pool tundi ja leti enda EES kolm ja pool tundi (kunstiõpetaja arvas, et me oleme ERITI asjatundjad küpsiste alal). Bravo jäätis, mis maksab koolipuhvis 6kr, maksab Maximas 2,90, nii et ma koolis seda enam osta ei raatsi. Olgu, peale küpsiste, mis hävisid mu uue kodumasina Briz3000 abil valguskiirusel, saime veel õunapirukat, kohukesi, tarretisi, iiriseid ja veel tuhat MINGIT asja (ma ei mäleta ühtegi asja, mida Prits peale küpsiste ostis). Siis läksime kooli ja siis läksime bussi ja meie klassist oli 13 inimest, neist ainuke poiss Egon, A-klassist tuli 14 inimest, kõik Allanid ja inimesed olid kohal. Nojah, ja B-klassist, nagu Mari-Liis mulle täna seletas, oli üks esindaja - The Maadleja (naissugu). Ma sellel põneval faktil rohkem ei peatu. Üldiselt on siis nii et ma ei jõua enam kirjutada, mind ajatakse ära, ja ma EI SAA (selle MTV Martini häälega öeldud, nagu ZEN Balti 20-s) siin küüntega klaviatuurist kinni krabada vms. Nii et ma ei saa siin enam ee OLLA, ma läksiiiiiiiiiin

Lihtsalt, et sa teaksid, KENAD PÄEVAD ON OLNUD MUL
Byye päikene, byyyye kaduv lumi, byye birdies,
Mul tuduaeg
g
g

2009-03-27T13:50:00.001+02:00

mingil märtsilaupäeval
-Miks mu martinis on oliivi asemel murakas?
-Majanduskriis. Martini asemel on ka vesi.

praegu
Ja muidu on mul olnud beauuuutiful nädal.

2009-03-25T21:29:00.000+02:00

(hakkab häirima, et mul on vajadus pidevalt kommenteerida asju)

2009-03-21T22:06:00.004+02:00

Elus on tagasi mingi selline aeg, kui ma olen üleval kella viieni hommikul. Kui ma vaatan lõpmatuseni filme (kahjuks enamasti ainult mõttetult haledaid American Pie koopiaid ja mitte väga andekaid detektiive), joon kell 4 hommikul kohvi, kell 3:22 vaatan, kuidas lülitatakse tänavavalgustus välja ja siis ma istun akna alla ja mähin end tekki ja mõtlen natuke asjade üle, kuulan veidraid asju, mis kõlavad nagu oleks akustilised (äkki nad ongi akustilised, Sofja), Damien Rice'i 'Eskimo' kahe hidden trackiga on siiani lemmik. Ja see valgus, mis algab kell 3:22 (kuigi kui trepikodade valgus kustuks ka, oleks täiuslikum, aga praegune on ka päris ilus), see on lemmikuim. Ja siis sõidab maja eest läbi auto ja selle tuled valgustavad mu lage (nii et toas läheb väga-väga ilusalt valgeks) ja väljas trummeldab üldsegi vihm ja kõik on nii perfect.
Siis ma võtan ette A3-e ja hakkan joonistama. Just siis ei sõida mööda ükski auto ja ma praktiliselt ei näe, mida ma joonistan, salaja lootes et hommikul osutub see täielikuks meistriteoseks (milleks see otse loomulikult kunagi ei osutu, aga millegipärast ei lase ma sellistel asjadel ennast enam üldse häirida, is this a major change?)

Okei, ma kaotasin mõttelõnga. Tuju on sitt, aga elu tundub jälle kuidagi dramaatiline. Ma lausa igatsen tülisid. Türa.

2009-03-20T14:29:00.002+02:00

esmaspäev, meeldib

2009-03-09T22:53:00.004+02:00

Nonii. Päevas oli kaks ajalugu, mis on parim, eriti mu raudvara vastamine, mis on lemmikUIM, (mitte uim, mis kuulub kalale ja on lemmik, vaid tahtsin ära mainida, et kõige lemmikum oli) kuna Heiki tegeleb tunnis muidugi mõista rohkem paragrahvide määramisega kui ee tunniteema seletamisega või millega iganes, mida tegelikult teha tuleks (see polnud rahulolematus olukorraga, lihtsalt fakti konstateerimine ,või midagi). Meie Liinaga aga aina püstitame uusi rekordeid, täna juhtus nii, et ma ületasin Liina 7-märkust-tunni-jooksul-rekordit KAHEKSA märkusega. Vuhu!, tähistame.
Ma vahepealsest venekeelest rääkida ei taha, kuna Laural on suht sitt huumor viimaselajal, ma vähemalt sellele pihta eriti ei saa. :D:D
Fotograafiad olid lemmikud, kuna enne neid saime teada, et need meie viimased tunnid ning kellel kt tehtud saab, võib ära minna. Kindlasti olin õppinud, tundsin KÕIKI sõnu ja asju, mida ta küsis. NOOT (tsau Angela :') ) Igal juhul, istusin Keidu ja Anne-Mai vahel. (Anne-Mai on vahepeal rohkem meeldima hakanud. Mäletan mais seda päeva, kui me tulevase klassiga tutvusime vms. Ütleks, et mäletan sealt ainult Liisut, Keiti, Karoliinet, Britat ja Anne-Maid. LIINAT JA RASMUST JA ANN-CHRISTIINI KA (I). Vaatasin igaljuhul Anne-Maid kurjalt ja ütlesin Liinule, et näed, siit tuleb konkurentsi juba, ja Liinul oli umbes nagu WTFFF, ja mul oli nii, et MA OLEN HARJUNUD KAHJUKS KLASSI AINUKE PUNAPEA OLEMA..(..) Nojah. Kõik on nüüd natuke teistmoodi) Igal juhul, meil oli suht ok olla seal, mu taga oli Karel ka, kes vahepeal mulle kalanägu tegi vist. Ja siis ma sain töö kätte ja ma pidin nutma hakkama (tegelikult mitte) ja siis oli eriti lamp hetk kui So Hard ütles, et meil on nüüd 2 minti aega oma spikreid kasutada. Suva, et ma jõudsin selle ajaga mingi ühe küsimuse ainult ära vastata. Nojah. Töö lõpetasin umbes pooltele küsimustele mittevastamisega ning tühja ruumi täitsin sellega, et joonistasin fotoka, mis naeratas. Nunnuduse tipp. Ahah, vahepeal kirjutasin tühja ruumi veel kirja Markole, et ta teaks, et enam ei tasu nii nõmedaid töid teha. Kammoon, kes pildistab pilvise ilmaga putukaid. JOBU
Nii, läksin siis koju. Suht feil oli minna Sääsesse, et otsustada, et ma tahan Laadapäevadele, kuna ma tahan süüa, nii et ma pidin trolliga Aiandisseeadasi sõitma, seal 16-t ootama (mis läks mul nina eest ära, ja uus ei tulnud just KIIREIMAS KORRAS). Noh, jõudsin Laadapäevadele, mis on ikka veel sama lemmikud, sealt ostsin ee Pringlesit (kahekümneviiekas läks) ja kiirnuudleid, aga mitte Mivinat, mingeid häid (ja head olid nad tõesti, MMMMMMMM mis maitse, tomati omad, viiekas läks). Jõudsin kassasse, kus nägin, et Ksenia Balta ja Mikk Pahapill olid Euroopa meistrid ja ma hakkasin nutma (reaalselt, see ei ole normaalne) ja ostsin Eesti Päevalehe. Tra, mida ma teen, see maksis 18 krooni ja mul käib Postimees, kus on täpselt samapalju sellest kõigest kirjas. Ok, iga juhul mingi ee, jah mingil hetkeajendil ma selle ostu tegin, kassas seistes tekkis aga veel parem mõte mul. OSTSIN LOTOT. Müüja oli nii juurvili, et alguses mõtles umbes 15 minutit, millise pileti ta mulle annab, siis andis vale (kallima) pileti ka. Nojah. SIIS enne kui ta mu raha vastu võttis (tra, 58 krooni läks) tuli tal tuju ennast kratsima hakata. See on kindlasti kõige loomulikum asi üldse. Muidugi, KIIRKASSAS polegi kassapidajal muud teha kui end KRATSIDA.
Vähemalt võitsin ma 10-kroonise lotoga 15eeku. Nojah, 58 kroonist tagasi 5, ei ole just lohutavaim tulemus, aga jah, käib küll. Sain just raha juurde. Et katta tänased kulud, nii et jah, pohhui suht.
Kena päev oli, eriti lemmikkoht oli saksa keele tegemine, kus ma avastasin, et Esvald on paras jobu küll.
Oli jaa hea päev.
Lähen oma 250-grammist pähklitega Milkat lõpetama!

nothing to lay at your feet

2009-03-08T19:03:00.005+02:00

i've got nothing to say,
i've got nothing to lay at your feet
i just keep hoping,hoping, you will be the man,
that I couldn't be

Kõik on nii nõme. Kurb on olla lihtsalt. Kogu aeg mulle tundub, et ma ei ole enam üldse mina ise, ma olen kogu aeg nii võlts. Aga samas, üldiselt võttes olen ma praegusel perioodil rohkem endale lähemal kui kunagi varem. See on nii veider tunne. Mul ei ole suunda. Ja see ei ole lihtsalt 'naudin-olemist' tunne. See on lihtsalt see, et ma ei liigu mitte edasi, vaid enda sisse. Joonistan lapsikuid pilte, mis on minu arust geniaalsed, teistele aga üldse ei meeldi. Ma olen tegelikult nii õnnelik, et ma kasvõi kord aastas, aga suudan korraks mingi arvestatava loo kirjutada, nunnu pildi joonistada või, ma ei tea, midagi TEHA. Kahjuks peab tõdema, et see on ainuke asi, mis mind vahel ka rõõmustab. Praegu, kui juhtus nii, et kadunud on elu esimene reaalne eesmärk, siis annab end eriti tunda see, et, ma ei tea, olemisel ei olegi nagu mingit mõtet. Ausalt ka. Ja kuigi osad asjad panevad haigelt naeratama (ja üldse, praegu muud teha ei olegi kui ainult lemmikuid suvepäevi meenutada), on need naeratavad hetked väga, lihtsalt liiga lühikesed. Ja jällegi, üldises pildis ei muuda need mitte kui faking midagi.

Leidsin natuke pikemalt kestva naudinguallika - Radio 1's Live Lounge Volume 2. (tegelikult leidsin ma selle Rahva Raamatust juba väga ammu, sügisvaheajal võib-olla, kunagi, kui mul veel õnnelik olla oli, nüüd lihtsalt hakkasin kuulama ka) (veider)

Ja niisama kuulatavatest on lemmik Bloc Party - The Present. (albumi nimi Help!: A Day In The Life kuidagi meenutab omaenda nõmedat olukorda.)

2009-03-04T23:06:00.002+02:00

Õnn voolab väikeste niredena kõrvadest sisse.

Kõik on ümberringi ilus ja homme on odav kino. Ma enam ei tahagi väga eemale, kuigi ülestõusmised hommikul on põrgu selle sõna halvimas mõttes. Proua Kadri ütles, et ei ole loomulik iga päev hilineda ning ma särasin õnnest Heikit postkaardist läbi pugemas nähes.

Vaheajani on 7 päeva, mul on homme prantsuskeeles laulda vaja, ma ei oska, ma pole kunagi vaheajani päevi lugenud.

Kui keegi leiab poes GQ-d James Francoga kaane peal, siis palun, ma pean sellest esimesena teada saama. Ei usu, et kõik poed, mille olemasollust ma teadlik olen selle otsinguil juba 15 korda läbi kammitud.
Usun.

Ja oh, kavas on Sõprus, mida ma tõesõna igatsen. Nagu ka Mariet.

vingugaas & jääknähud

2009-03-02T20:02:00.008+02:00

Ma tean, Marie, et sa soovid enamat, aga täna tuleb kõigest nõme blogi.
Vingun.
Loen oma viimaseid blogisissekandeid üle, ja ma tahaks sealt lausetekaupa asju kustutada. Kõik on nii tõsi (kuigi, kui nüüd ausalt öelda, siis mingid üldiselt nõmedad, lollakad, lamedad mõtted), aga samas kirja pandud nii koledas keeles, et endal hakkab paha. Kui ma läksin üle ingliskeelsele kirjandusele, ei osanud ma üldse arvata, et kirjutamisskillid haihtuvad nii kiiresti. Janoh, et nad üldse haihtuvad. Väga pettunud olen. Ja vihane ka. Enda peale. Et lasin sjuksel asjal juhtuda.
Haigelt ajab närvi, et filmid tõmbavad end rämedalt kaua. Ja Trainspottingu vaatamiseks aega lihtsalt ei eksisteeri.
Aga üks hea uudis on ka. Ma kirjutan jälle. Teema ajab veidi närvi, mingi lambise võtsin, aga ma ei tea, see et ma ÜLDSE kirjutan on suhteliselt positiivne. Jah
Ma ei tea, kui sind veel huvitab, siis ma mainin, et ma imestan, kuidas mul sellest, et mu elu esimene eesmärk täide ei lähe, nii ükskõik on. Tähendab, kui ma sellest mõtlema hakkan, siis jah, väga kurb on, aga muidu, ei mingeid tundeid.
Kuigi jah, üldine blurr on õnneks möödas. Jääknähud.

Täna oli uisupäev. Ja Mariet polnud koolis. Ja Siim oli kiilakas. Ja ma sain Liisuga läbi. Ma arvan, et nendest neljast lausest on pooled väga positiivsed. Marie lause on nõme ja Siimu oma veider. Nojah.
Ailega rääkimine, mhmh, paneb naeratama, naerma ja isegi itsitama. See nii tavaline juba. Ikkagi heas mõttes tavaline.
Uisupäev oli positiivne, kuigi tekitas seda imelikku tunnet, millest ma siin blogis rääkida väga ei taha. Kuigi vahepeal hakkas peas midagi rämedalt taguma. Aju oli nagu rõhu all või midagi. Veider, kahtlane, nojah. Siis ma istusin, puhkasin, siis tulid Anne-Mai ja Mareli, kes ei saanud aru, mida ma teen (kuigi ma kõigest istusin) ja ma ei viitsinud seletada, nii et ma kujutasin endale ette, et mul on juba parem olla ja siis ma läksin jälle jääle ja tegin ringe ja unistasin salaja et nüüd lööb mul pähe mingi vereklomp (mis mul peas rõhus nii väga) ja ma kukun keset jääd pikali, nii et mu juuksed jäävad jää peale väga ilusti ja siis mind viiakse kiirabiga ära ja siis ma saan koolist puhata ja siis on lahe, kuna ma juba igatsen draamat.
Muideks, fotograafiaõpetaja teab mu nime juba. Hehei, Marie! :) Kaitsesin oma pilte täna. Natuke lametsesin, aga üldjoontes läks hästi.
Tänase lemmikvahetunni võistluse paneb kinni teine vahetund, kus me Liina ja Rasmusega puhvis olime (Keit ja Liisu lisandusid hiljem, aga nad ei mänginud tol hetkel kõige tähtsamat rolli, siis nad vaid jagasid salfakaid (..)). Tänane lemmiktund (mida oli tegelikult kaks tükki) on siiski ajalugu. Esimene ajalugu oli kena tänu Risto juustele ja Heikile, kes on meie igavene musi (kõlab haigelt), teine tänu uutele sõpradele, kelle nimed on Keit ja Hanna-Liisa.

Peale uisutamist oli meil veidi seiklemist Britaga. (GQ puudumine hakkab kergelt närvi ajama, ma ei mõista, midavittu teeb meie maal ikka veel majanduskriis, MA TAHAN GQ-D!)
See tuli väga ebastiilne sissekanne. Ma juba nagu ei mäletagi, mis tähendab sidrunid ja türkiissinised liblikad Vahemere ääres. Kurb.
(Ma nii tahtsin selle Vahemere liblikatest rääkiva sissekande üles otsida, aga ma ei leidnud. Palun leia mulle see.)

mhmh

2009-03-01T23:10:00.005+02:00

Tuli meelde, et just hiljuti tahtsin ma võtta mingi asja, noh, jah, mitte otseses tähenduses ASJA, ja saada sellest teada väägaväga palju. Kuna ma arvasin oma probleemi seisnevat selles, et mulle meeldivad paljud asjad ja ma tean nendest kõigist võrdselt, ehk siis vähe, ehk siis on need teadmised suhteliselt kasutud.
Nüüd olen ma leidnud juba 2 asja, mida ma rohkem armastan, ja mulle meeldib. Ja see tuli kuidagi, iseenesest vist. Esimene ee asi on filmid, mida ma vaatan suhteliselt suurtes kogustes. Ja kuigi seda pole üldse palju, on seda rohkem kui teistel (mida??). Mulle meeldib filme vaadata ja neist asju teada. Ja Mariega sellest rääkida. Kusjuures ongi viimaste päevade lemmikhetkedeks osutunud just Mariega rääkimised.
Teine, imelik, aga jah, teine asi on Bloc Party, mis pole üldse asi, aga ma tean kõiki nende laule. Ausõna, kõikikõiki. Kahjuks mitte peast, aga jah, nad on vist esimesed, kelle laule ma tean täielikult. Ja see on kohutavalt veider. Ma ei tea isegi Killersi kõiki laule, mis on veider, ja üldse, Killersid on viimasel ajal aina võõrandunud minust vms, aga Bloc Party on jah, selline, kindel asi, mille kohta ma tean.
Ja ma kirjutan jälle laule, ja mu kitarr on ikka veel katki.
Ja ma ei suuda ikka veel lugusid kirjutada, ja ma süvenen selle asemel aina rohkem võõrastesse eludesse.
Ja ma tahan juba homset uisutamist, ja mu isa oli kunagi iluuisutaja.
Ja ma vaatasin eile No Country For Old Meni, ja meeldis vähem kui Burnt After Reading.

Ja Agatha Christie inglise keeles on aegumatu lemmik, mitte kuskilt ei leia neid eluilusaid väljendeid, mida keegi enam ei kasuta, ja mis panevad mu südame ingliskeelse osa 15 korda kiiremini lööma.

Ja ma olen vist oma blurrist tagasi.

blurrr

2009-02-25T21:55:00.003+02:00

Oma elu ei vääri isegi mainimist. Tähendab võib-olla väärib, aga mina seda väärtust ei näe. Muidugi tasub pigem teiste eludes nuhkida. Olemise tegid rahulikuks Bimmi ja Triini blogid, filmidest Pride and Glory.
Käisin täna kinos, ma ikka sitaks armastan Kosmost. Lähme Britaga suhteliselt spontaanselt, suhteliselt meeldib.
25,- taskus ja õhtupoolik muutub haigelt heaks. Oleksid Kosmoses vaid naaatuke paremad filmid. Sellised, erilisemad. Nagu Sõpruses.
Britat ei ole ja koolis ma ainult naeran, mis paneb mu end iga päevaga aina lollimana tundma. Kuigi hoiduda Liinaga staadioniringide ja surnuaedades pildistamise üle naermast on tõesti raske üritus.
Mis sest, see ei tähenda mitte vittugi.
Kuna mu elu on üks suur blurr. Seda on nii raske seletada, mul ei ole kunagi nii veel olnud. Juhtub vist isegi peaaegu et sama palju asju nagu alati, lihtsalt nad kuidagi ei oma tähtsust. Ja pane tähele, see ei ole isiklik suhtumine, see on nagu mu aju oleks häälestatud ükskõiksuse lainele. See on nii kohutav. Ma ei ole juba üle pika aja midagi armastanud ja tavalisel juhul ma ütleks praegu et ma igatsen seda tunnet, aga ei, ma isegi ei igatse midagi. Mitte mingeid tundeid ei ole. Ajataju on kadunud, ma siin hiljuti hakkasin mõtlema ja esimese hoobiga tulin järeldusele, et käes on suvi. Juuni algus, ütles mu aju (mhmh).
Tra see on lihtsalt kohutav, kuidas ma nii ükskõikne olen. Palun, ma pean leidma midagi, mis paneks mu märkama, mida ma teen. Ma võiksin inimestega hakata kas läbi saama või midagi nendega tegema ma ikkagi lõppude lõpuks pean. Koguaeg tunnen ainult viha ja jõuetust. Vahele mahub küll 23 tundi mõttetut mitte millegi peale totakat naermist, aga see ei tähenda üldplaanis siiski mitte kui midagi.
Et kasvõi kuidagi see nõmedalt märg (ta tekitab selliseid tundeid nagu märjad asjad tavaliselt) periood üle elada, mõtlesin ma hakata iga päev kogu blurrist teravustama ühte asja. Mis tegelikult, kui ma antud hetkel normaalne oleksin, oleks minu meelest armastusväärne. Janoh, hakkasingi leidma.
ESMASPÄEV
Istusin hommikul unisena, ma ütleks et lausa überunisena trollis (sellest lausest juba õhkub romantikat) ja äkki vaatasin et trollil oli see väike aken oli lahti, nagu vanades trollides, teadküll, need aknad, mis kinni kunagi ei käi. Just minu kohal oli see pisike aken lahti ja sealt sisse lendasid megaaaanunnud väikesed, hääääästi armsad lumehelbed. Niimoodi aeglaselt, istusid mulle kinnaste peale.
TEISIPÄEV
Õhtul üritasin (nojah, sa tead küll, et rõhk on sõnal üritasin) keemiat õppida, tegelikult aga kuulasin The Teenagersite väga nunnut albumit "Reality Check" ja lugesin hoopis Albert Camuse "Võõrast". Väga hea raamat oli jaa aga point ei ole raamatus ega ka Teenagersites. Point on selles, et kuna toas oli lämbne, siis ma avasin akna selleks piluks, tead küll. Ja ise ei pugenud isegi teki alla ega teinud endale isegi kohvi teed kakaod, nagu alati. Ühesõnaga astusin vapralt vastu külmale. Ja tead mis. Väga hea oli. Judinad jooksid peaaegu et perioodiliselt üle terve keha ja oli väga vägavägaväga mõnus olla. Mingi peaaegu et orgasm tuli ära. Nagu Marie ja Allani massaažist, mmmm! Ja nii peaaegu et kolmveerand tundi lõdisesin mõnust.
KOLMAPÄEV
Ma ei tea, ma ei leidnud kahjuks päevast mitte midagi normaalsemat kui hetke, kui ma bussis istuma sain ja minust diagonaalis näoga minu poole istus selline tüdruk, keda m tahtsinkohe pildistada, väga ilus. Tal oli eraldi võttes suhteliselt kole nina ja üldse poleks ma võibolal teda et tähelegi pannud, aga tal olid imelikult ilusad riided seljas. Võinoh, ma ei oska seletada, täiega meeldis Flora roheline sall, see oli koos tennistega kuidagi nii mm rebel vist, või, nojah. Ja siis ma jälgisin seda tüdrukut suht kaua. Ja ma kujutasin ette, kuidas ma lähen temaga ühes peatuses maha, lähen tema juurde ja ütlen, et ma tahan teda pildistada, ja ta annab mulle oma telefoninumbri ja ma kujutasin seda nii kaua ette kuni magama jäin. Kui ma ärkasin, polnud ta veel bussist maha läinud, ning ma mõtlesin, et hädaolukorraks, kui ma juhuslikult (okei, mitte juhuslikult, pigem tõenäoliselt) seda kõike teha ei julge, siis ma peaks ta näo meelde jätma, et seda vähemalt äkki kunagi joonistada (?). Ja ma hakkasin peas ta nägu lahkama. Tal olid haigelt ilusad silmad. Ja übereriline naeratus. Ma arvan, et kui mul poleks praegu seda nõmedat ükskõikset perioodi, siis ma armastaksin teda ikka veel, seda tüdrukut. Kahjuks on aga mul alles vaid kuiv, lihtsalt faktidega mälestus sellest, et ma armatasin teda seal bussis sõites.

Ja mul just oli veel midagi öelda, aga ma pean jooksma, nagu alati, ma vihkan seda, ma tahan jooksmise ära tappa ja ma tahaks kõik inimesed paariks päevaks totaalselt ära tappa, kuna ma nii igatsen tühjust, vaikust ja rahu. Nii, et ma ei peaks kogu aeg ainult pettuma, vihastama, mõtlema ja mõtlema ja mõtlema.

tähed tantsivad saastatud taevas

2009-02-15T21:19:00.002+02:00

Ja see on üks asi, mis ikkagi haigelt tõstab tuju. Iga kell.
Ja need on need, kes sellel nädalal tuju tõstsid, ükskõik millega
Brita ja Marko ja Valja ja Allan ja Liina ja Häli ja Kristo ja Anita ja Marie ning Rasmus ja Marianne, kellega oli pikematsorti mitterääkimine vahepeal, aga nüüd jälle meenuvad ajad kui ma inimesi rämedalt armastasin. Kui Rasmusega olid ilusad naermist täis palavad suvepäevad ja Marianne oli mul arvutis parooliks. Olid ajad.

In this town I used to be the king

2009-02-07T11:58:00.008+02:00

Uskumatu. On ju öeldud, et elu ei ole must ja valge, ka vahepeal on värve, aga ma ei näe, ma ei näe neid. Kui ma olen üksi, kui ma ise ajan asju, kui ma räägin inimestega, kellega on mul ühine minevik, ja ma mõtlen inimesi, kes on olnud MINU OMAD, siis mul on hea, turvaline, SOE olla. Siis ma mõtlen, et minust õnnelikumat ei ole olemas. Ausõna. Ma muudan ennast asjades, milles ma olen olnud jobu terve oma elu, ma tekitan enda ellu mingeid eesmärke, ja ma üllatan ennast sellega, et ma tõesti täidan neid. Lõpuks ometi on mu ellu tekkinud ka üks suurem, suurem konkreetne unistus. Ja, kujuta ette, ma PÜÜDLEN selle poole. Varem on unistused jäänud alati millekski, mida ma soovin soovikohtades, millest ma kõigest mõtlen. Nüüd on aga mu elus midagi uut, midagi, mille nimel ma ennast ka ületan. Ja see tunne, see ületamise tunne on hea, kuna siiani on kõik laabunud. Absoluutselt. Ohjaa, see on midagi uut mu jaoks.
Siis aga tuleb ellu kool. Kool ja inimesed, kes said lühikese ajaga meeletult, üle mõistuse kalliks. Vahepeal tõstsin ma nad oma pingeridades isegi Eluarmastustest ette, nüüd aga, ma ei saa aru. Need inimesed, kes on pingeridades eluarmastustest ees, nad peaksid ju mõistma. Kuidas nad ei mõista? Ma teen asju, ma tõesti teen asju, mis neile ei meeldi, mis mulle ei meeldi, ja ma tean, et neid asju on olnud rohkem, kui inimene vahest andestada suudab, aga miks ei ole enam jäänud kedagi, kes saaks aru, et praegu, peale seda kõike, mis vahepeal juhtunud on, ei taha ma tõesti enam ei valetada ega veel kellegi usaldust kaotada. Kas nii raske on jälle üle pika aja lõpuks ka uskuda, mida ma räägin. Ja kui ma räägin, et ma teen midagi NENDEL põhjustel, siis seda ma ka teen. Põhjused on kõigil erinevad. Tõesti, ja kui minu põhjused on midagi, millesse ma usun, siis miks ei peaks nemad seda tegema? Miks? Ma tõesti ei tea. Üldse ei tea. Ja Eluarmastus, mu Kuninganna, ütleski, ta ütleski selle välja. Nii paha on kõigile haiget teha, samas peab enda õigusi ka taga ajama. Nojah, see võtabki mu viimase aja tunded kõige paremini kokku. Mu õigused; ma tahan olla ilus, ma tahan olla hea, ma tahan olla parem inimene, aga need, kes mind kõige tihedamini ümbritsevad, nad lihtsalt ei taha minusse uskuda enam. Mul ei ole õigust nende peale sellepärast vihastada, kuna ma ise olen tekitanud selle situatsiooni. Aga kui minult loodetakse veel paranemist, siis omapäi ma sellega kahjuks siiski hakkama ei saa. Nii et sel juhul ei ole vaja minult midagi enam oodata. Ei ole vaja.

kus me oleme
kaotasime ennast ära
KUHU
ma ei saa aru

she swears, i'm a slave to the details

2009-02-03T21:58:00.002+02:00

oksele ajab kõik

ma olen juba nii hulluks minemas, et tundub nagu poleks ma enam milleski süüdi
kahju aga, et mõistus pole veel lõplikult läinud ja ma ikkagi tean, et minul ongi kõige suurem süü

mis teha, tahaks ära

kusjuures, lillad päevad olid väike valehäire
kahjuks tõesti väike
ja kahjuks tõesti vale

Ilusad päevad (Heiki, Oskar, Häli, Liina ja Brita)

2009-02-02T17:41:00.003+02:00

See ei ole faking võimalik, mu elu on üks suur ja haige põhjus naermiseks ja naeratamiseks. Ma läksin kooli ja päev algas Nancy'ga, mis tegi tuju heaks, tõstis tuju kuskile pilvedesse, vihmapilvedesse, kahju et täna nii 'ilus' ilm oli. Ausõna, igatsen sügist, aga see on üldiselt öeldes ka peaaegu et ainuke põhjus muretsemiseks (see et sügis nii kaugel on, kui sa aru ei saanud).

LAMP

Niisiis, päev algas ajalugudega (ei, päev algas ju Nancy'ga), ja ajalood tähendavad alati armastust, üldiselt öeldes Heiki vastu, kuid ma tean, seal peitub midagi rohkemat. Tegime kt-d, mis ei olnud küll feilim kui eelmine töö, aga ega ta just meie brilljantseim ajupingutus (loe: vihiku kasutamine) ka polnud, kahjuks, jaa. Niisiis läksime Mareli ja Anne-Maiga need ajaloopildid üles panema. Tegelikult meeldisid väga paljud tööd, ülinunnud olid, mõned olid lausa nii nunnud, et vaadates tuli suhkruvatt meelde. (Mis toimub, ma pole elus suhkruvatti söönud?!) Heiki jälle pani mu end armastama väga armsa fantaasiaga meist kui paparatsodest ja lipulehvitajatest, nii hoogu sattus oma ettekujutlustega, et mul pidi äärepealt pisar silma tulema, ta lasi mul isegi lipuga peaproovi teha, kuigi peab tõesti ära märkima, et ta vana lipp on juba otsad andmas, ei lehvi üldse kenasti. Pole hullu, ma saan Heiki nimel kõigega hakkama.
Õpin selgeks kasvõi selle rootsikeelse tervituslause saadiku jaoks, jah, ma teen seda, et Heiki ei kurvastaks. :):):):)
Teine (AJALOO)tund oli ee arvutis, kus Rasmusel juhtus mingi tragöödia ninaga, verd purskas nii palju, et ma arvasin, et ta nina sureb ära (okei, ma ei näinud tegelikult kui palju verd oli, aga ma kuulsin kuidas kriiskas Merli ta kõrval). Me Liinaga veidi itsitasime Liia ja Triinu ning nende arvuti üle, suva et meil sama aeglane umbes oli, vähemalt saime me 12/20 vastatud. Heiki ikka armastab meile arvutiülesandeid anda. Super B.

/BTWBTWPTVBTW vägaväga tõstis tuju see, et sulle meeldis mu OskarII, kellest ma vastupidiselt Heiki arvamusele, ei tea muud, kui et ta oli Rootsi kuningas. Ausõna, üks esimestest asjadest, mis tegid mu tuju vägavägaväga õnnelikuks (mis asi on tuju? miks ta ise õnnelik saab olla? ma ei saa aru). Olgu, ma valetasin, esimene õnnelikuks tegev asi oli Nancy/

Mata oli rõve. Ei ausalt ka. Häli on haige inimene, ma ei suuda ta ees istuda. Hälihälihäli, tal on ilus nimi ja ta ütleb haigeid asju. HAIGE INIMENE, ma ei kujuta enam matat ette ilma ta diipide mõteteta ('ega piiblit taevast alla ei faksitud'; 'ma olen täiskomplekt: ilusad juuksed JA tark'). JA LIINA, omg Liina, see ei ole normaalne, saata Hälile kirja sisuga'Kle ma siin mõtlesin et ma ple sulle kunagi veel kirja saatnud xD', ok, selle iksde pärast tuli mul jälle tapmistuju peale, aga ma hoidsin end vaos ja naersin pool tundi. See on ikka meganunnu kuidas nad Liinaga tasapisi sõbrunevad (jobu imbekas sõnapaar). Itsitasin, see ei ole normaalne, kuidas Aile ja Häli, Liina ja Häli, Kristo ja Häli mind naerma ajavad. Ma istun matas maailma haigeimas kohas. Aile&Häli on muidugi eraldi jutt, see sarkasmibätl, mis seal 24/7 aset leiab, on jah, nojah, jaa, täiesti eraldi, väga OMAMOODI jutt. Ma ei viitsi seda rääkida, muidu ma jääkski siia arvuti ette hirnuma.
Aga samas, mata ei olnud rõve (ma vihkan ennast ja enda imbetsille vasturääkivusi), kuna Keit naeratas mulle ja Kristo arvas et mul on ta vastu midagi et ma kääre täna kaasa ei võtnud ja Rasmus tegi mingit lambikesehäält (TŠINN!), millest keegi aru ei saanud, kuna Rasmus oli ainuke, kes arvas, et lambikesed sellist häält teevad. (Äkki teevadki, ma pole lambikestega eriti suhelnud, aga teised, kes koos minuga Rasmuse ümber ja üle naersid, paistsid olevat küll selliste nägudega, nagu nad tegelikult ka TEAKSID, kuidas lambikesed häälitsevad, peaks järgi uurima.)
Ja üldsegi, ma ei saa aru, miks ma kirjutasin esimeses matalõigus, et mata oli rõve, ei olnud ju üldse-
Olgu, ma ei vaeva oma pead murdmisega siis. -jah, siit tuleb kindlasti üks EESTI FILOLOOG, nagu Brita ütleks
Nojah, siis oli söömine, kusmidagi raudselt juhtus, aga ma kahjuksei mäleta, misasi. Me võibolla jätsime Liina kuskile äärepealt vetsu, aga rohkem ma ei mäletagi. Ok, fotograafia oli jälle feil, feilim kui kunagi varem (uskumatu, oja (sõnas oja loe täishäälikuid pikalt)).
Aga peale fotograafiat suundusime Britaga linna, kus ma jõudsin kaotada oma OskarII (õnneks mitte originaali, originaal oli juba ajalookoridoris, nillida Maria-Liisa ja Triinuga (päeva lemmikhetked), vähemalt 17 korda Britalt vastu nina saada, ja noh, ma ei tea, ma räägin siis alates sest hetkest kui me trollist väljusime BriZiga.
Ühesõnaga me väljusime ja läksime kuskile sinna galeriisse, mis on Moskvast otse paremal (mingi Kumu filiaal või kuidas iganes seda asja ka nimetatakse). Me isegi raatsisime kulutada 20 krooni, aga kahjuks ütles tädi, et see oli videonäitus. Nii me jalutasime hoone nurga peale, paremale poole ma mõtlen, kus MINU TEADA on alati G-Galerii olnud, aga Prits ütles, et G-Galerii asub kuskil mujal. MIND EI HUVITA, MINU G-GALERII ASUB IGAVESTI SEAL HOONENURGAL. Igal juhul, leidsime kena näituse, mis isegi MEELDIS? Aga noh, mul tegelikult ükskõik, ma ei pea seda tegema. Kui viitsin, teen kolmapäevaks ära. Muidu on sellest niiiiiii pohhui. Lausa imelik, et mul ON võimalus mingi asi täiesti pohhuilt võtta. Noh, osasid asju ma võtangi (matat ja keemiat on raske teistmoodi), aga ikkagi jääb kurku selline rõvedalt kuivakstegev tunne, nagu ma oleks midagi halba teinud. Teadküll. Aga näitusega ei jää. Ma ei tea, miks ma end Britaga üldse kaasa vedasin. Võib-olla sellepärast, et tegelikult ma IGATSEN näituseid, võib-olla kuna ma pole ühtegi näitust juba piisavalt ammu külastanud ja mu rasvunud aju nõuab mingit toitu ka peale (vahest geniaalsete) filmide ja raamatute? Jah ma tean, et Rock'n'Rolla pakkus jah, 200%-list visuaalset rahuldust, aga ikkagi, ma pole nii ammu midagi igavest näinud. Ise viimasel ajal aina kulutan oma öid portreede peale (midavittu, mu lillad plahvatuste päevad on alanud? VUUHU, see on küll aasta avastus, APPI MA OLEN NII ÕNNELIK, omgomgomg, kuidas ma sain mitte märgata, šokolaadiisu on ka suurenenud, APPI KUIDAS MA SAIN SÜMPTOMITEST NII MÖÖDA VAADATA?! Ok, seitsmesajaseitsmekümneseitsmes taevas on käes. MINUL KÄES <3), ja ei käi isegi midagi tõelist vaatamas. Jah, sellepärast ma end traditsioonilisel tudupäeval linna kohale tassisingi. Jah, nii suur on nälg juba. Jah.
Igaljuhul, käisime nö. G-GALERIIS ära ning leidsime Mingi ma ei mäleta, kas Arvo Pärdi või Georg Otsa või kellegi mälestusklassi vms, väga veider koht. Brita sokkis mulle küll midagi selle otstarbest, aga mida ta ka teab, peata (kiisu)kana.
Siis liikusime mööda Pärnu maanteed Viru väravate poole, teel kuhu me lipsasime veel ühte ee galeriisse või mis iganes see oli, mis oli üpris igav, aga kus me veidi itsitada siiski saime (mingi grammatika asi, ASI REHVISERVIS JU). Siis liikusime mäkist mööda, aga mind ajab mäkist juba oksele (rasvunud ei ole ainult mu aju, jah), nii et me MÖÖDUSIMEGI sellest uhkel sammul. Vahepeal jõudsime teatriplakateid ka lugeda. Kõige ebameeldivam üllatus oli see, et Oscar ja Roosamamma oli kutsutud Oscariks ja roosaks daamiks. Räme pettumus oli ikkagi. Haiged inimesed, see on ülinunnu raamat, miks peab seda pealkirja teatritükiks nii rõvedaks muutma? Igal juhul panid endasse tavapäraselt armuma NO99 plakatid, mis on alati täpselt ühe ja sama disainiga, ja ma ikka, ma ei suuda neid äkki lambist mitte armastada. See on nii imelik. Tavaliselt tüütavad mind korduvad asjad kiiresti ära. Aga ei, NO99 jääb südamesse. Suva, et ma olen sealt kokku (..?) kolme lavastust näinud. Ikkagi. Meeldinud on ja hea mulje jääb siiani. Omapärane koht.
Omapärastest kohtadest rääkides läksime me Britaga küll vahepeal Lindexist läbi (väga huvitav bisnis oli meil seal, jah, jah), aga ma ei mõelnud omapäraste kohtade all siiski Lindexit (anna andeks Briz, ma tean, sul on selle koha vastu ERILISED tunded). Kuigi De La Gardie üle oli ka omajagu itsitamist (pigem monologiseerimist, aga see selleks). Peale seda suundusime Raekotta, õigemini platsile, kus ma Pritsile väikse ekskursiooni tegin ja siis lipsasime Kehrwiederisse, mis jättis väga nunnu mulje, kuna nii veider kui see ka poleks, pole ma seal siiani kordagi käinud. Kergelt veidra varjundi jättis visiidile see kaneelikohv, mille ma tellisin (Brita oletas, et äkki ma sain valesti aru, et äkki seal kohvis oli ka tšillit) ja see tüdruk, kes läks vetsu ja potil istudes laulda otsustas (me muidugi olime valinud Briizuga endale kõige nunnumad (loe: vetsule lähimad) kohad. Aga sisekujundus ja teenindus ja see kakao, mille B tellis, see kõik tegi mu päeva kuidagi nii imelikult nunnuks.
Seda hetkeni, kui mul hakkas oma kaneeli(-tšilli?)kohvist nii paha, et ma tormasin õue, üritades mäkkisprintimise maailmarekordit püstitada. Jah, vahepeal tekkis mu ellu üks segav faktor, nimelt Reval Cafe, aga seda ei jätkunud kauaks. Lõpuks jõudsime Mäkki, mis pakkus LÕPUKS OMETI UUSI MÄNGUASJU! Tellisin nende seast Britale oma sõbrapäevakingi ning siis läksime ostma. Algul tellisime ühte juustuka (kahepeale) ja ühe vahvlijäätise (MULLE!) ning jäime tellimust ootama. Meid teenindas selline, noh, mäki kohta tõesti KENA kutt, mitte-mäki-tasemel suht kole. Igal juhul, ta pani Brita ette juustuka ning me hakkasime Britaga üksteisele vinguma, et nii väike burks. No, mõtlesin, kas endale eraldi burksi võtta, sel ajal aga andis see nö kena kutt meile mu vahvlijäätise, meie Britaga aga siiamaani vaidlesime, mida veel võtta/mitte võtta. Ühesõnaga hakkasime mingi täiega naerma, et ei suutnud otsustada, ma mingi megalt kõhklesin, ütlesin koguaeg TAHAN, EI TAHA, okei, MA TAHAN VEEL ÜHE JUUSTUBURKSI, ja siis see jah, mäkikutt, hakkas meganunnult, hästi häbelikult naeratama. Meganunnuuuuu, mul oli jälle korraga nii HEA, tõsiselt hea tuju. No nii me siis läksime Britaga bussi peale ja värki.

OK SEE BRITA JUTT VAJAB MILLALGI VEEL LÕPETAMIST
aga probleem on selles et mu aeg saab jälle otsa
nii et ilusat õhtut sulle
ja Brita, kena õhtut sullegi, sama ilusat nagu mu imeline silmipimestav (ok, sõnakasutus 5) päev oli
;*

BTW2: MARIE KALLIS MA TEGIN SPETSIAALSELT, ABSOLUUTSELT EKSKLUSIIVSELT SINU JAOKS TÄNA SELLE HAIGESOENGU JA SA FAKING BLOKKISID MU TERVE PÄEVA HALLOOOOOOOO (võta telefon vastu.)

Tere positiivne mõtlemine, ma ei vaja psühholoogi, Brita

2009-01-30T21:53:00.003+02:00

Kuigi päev on läinud absoluutselt aia taha (hommikupoolik igatahes), tahan ma kirjutada siia midagi head. Millestki, mis on mind viimasel aajl rõõmustanud. Selliseid asju pole palju olnud.

Esiteks, ma brausin megapalju. Leian mingeid lehekülgi, kus ma avastan end registreeritud olevat, leian inimesi, kes on põnevad. Ja inimesed, nad on lihtsalt kohutavalt põnevad. Ma lihtsalt leian kellegi suvalise ja ma nolaifin ja ma leian inimeste elud HUVITAVAD olevat. Ma leian ilusaid inimesi. Inimesed, ma armastan neid.
http://nurgake.blogspot.com/
Ma ei tea, kes ta on, aga ta mõtted on mu unistused või midagi.
Ma ei tea, mida ma ajan, ma lihtsalt adoreerin ta blogi (kuna sõna armastan elas end ära, siis, nagu ma mingis blogis ka lubasin, täiendub mu sõnavara nüüd mingite idiootsete sõnadega).

Teiseks, filmid on nagu ee, teiseks eluks muutumas või midagi. Simpsonid Oscari nominentide vahele ja elu ongi OK. Blade Runner, The Gold Rush, Space Odyssey. Okei, võib-olla m i d a g i oli, aga tempo puudumine lihtsalt tappis mu. V For Vendetta, The Curious Case Of Benjamin Button, The Dark Knight. Meeldisid, aga lemmikuks ei saanud. Garden Party, Atonement, Rock'n'Rolla. Oh, nad on kergelt parimad. Natukene armusin ära. Või siis mitte. Väga armastan tegelikult. Ilusad filmid. Ilus elu. Nii on filmis-
Unistused, s i i s ilus tulevik ja s i i s ilus elu. Nii on päriselt.

Ja siis veel, peale inimeste ja filmide on ju veel needsamad unistused. Kuidas ma elan kaks kuud NYCis ja kuu aega Münchenis ja kolm nädalat Pariisis ja suved veedan Provencis ja sügised Manchesteris ja kevadel ma magan talveund ja jõuludel Soomes olen ja kuidas ma Tais ühte Kallist külastan ja kuidas ma käin vahepeal Eestis kuskil Pärnus või Hiiumaal või Haapsalus, mingis ee kohas. Ja kuidas ma veedan lennukites poole oma elust ja seal lennukites saab filme vaadata, palju filme, häid filme. Ja elu on ilus ja lennukite vahepeal ma saan veider olla ja andekate meestega sõber olla ja maailma Starbuckse avastada ja baarides palju olla ja tantsida ja ilusaid prille omada.
Ja et ma saaks igast maailma kohast, kus ma iganes ka ei käi, postkaarte saata. Igast sõõrikutele näiteks.

Mu skeemid võiksid nüüd õiged olla ja plaanid täide minna, vaja nüüd üle elada vaid see aeg, kus midagi oodata tuleb. Sest et vastused võiksid ju positiivsedki tulla.

Siis on arvutada lihtsam.

My Heart

2009-01-29T12:39:00.003+02:00

IT SINKS
-rõvedalt vähe aega
-rõvedalt kole olen
-rõvedalt feilimisi juhtub (ja ma ei oska enam selle üle naerda) (pikemas perspektiivis)
-rõvedalt palju puudumisi
-rõvedalt palju probleeme
-see on ikka rõve küll, et kujutlusvõime kaduma läks
-ja mul on vaja sitaks asju kokku kirjutada
-ja mu Oscar II kukub välja elukoledalt

AND SWINGS
-Practice ja Grey ja isegi Gossip, nad kõik on selles listis alatiseks, kõigi kolme viimati nähtud osad eriti
-filmid ikka veel tõstavad tuju, viimati nähtud V for Vendetta
-Interpol & Bloc Party
-sünnipäevakingid (olid väga ilusad)
-inimesed muutuvad
-ja ma armun neisse ära
-ja ongi kõik. Ülejäänud mitteäramainitud asjad kuuluvad probably heart-sinkside hulka

I Have Seen The Rain

2009-01-26T23:20:00.000+02:00

Ma ei tea, kuidagi imeline on olla. Ei, ma ei tea, kas on see, et ma olen 17 lävel või midagi muud. Ma ei oota mitte midagi ERILIST uuest aastast. Ma ootan midagi IMELIST. Millestki, mida ma avastasin just alles hiljuti. Nii imelik, et praegu, 16. lõpul hakkavad meelde tulema kõik lapsepõlveunistused ja tekkima uued lambised (unistustest räägin ikka veel jaa). See on nii hea tunne. Jälle unistada. Laule kirjutada ja laulda ja haigete asjade üle naerda ja oma pehmeid juukseid nuusutada ja olla unustanud enamus muresid. Väikesed asjad tunduvad teemantidena ja lilled lõhnavad paremini kui kunagi varem.

Ja ma sain sünnipäevaks kitarri. No andke andeks, et ma oma kingid õigest ajast varem kätte saan, see on nii hea tunne. Ja homme saan pisikesed detailid juurde. Pisikesed maailma parimad detailid.

Ma tahaks nüüd kangesti öelda, et ma kohutavalt armastan midagi, aga ma ei saa, see tundub nii jobu sõna, ma kasutan seda ilmselgelt rohkem kui üks keskmine inimene seda tegema peaks. Nii et, uus eluaasta - uus sõnavara. Hahaha. Või siis mitte.
Pealegi ma armastan nagunii kõike hetkel.
Antud hetkel kõige-kõige rohkem Liinut ja Mariet ja Britat, kes, kullatükk, ei saa mul homme kohal olla (Pritsile ma komme ei hoia, oma viga et Austriat mulle eelistas).

Kahju, kiisud, homme on nädala parim päev (noh, tegelikult kavatsus on kolmapäev sama parimaks teha, aga ei tea kas just õnnestub. :D:D)

Ja omg, 40 minuti pärast ma nii suur.

2009-01-20T20:51:00.000+02:00

Kõik on jälle veider

2008-12-31T16:35:00.008+02:00

Imelik on jälle avastada, et aasta ongi läbi. Mis siis et see sisuliselt midagi ei tähenda. Lihtsalt, mingi aeg, mille sees ma üritasin või ei üritanud, see on läbi, ja paistab, et ma pean nüüd mõtlema selle peale, mis korda läks ja mis mitte.
See võib tõesti tunduda loll, uskuda mingitesse elu tsüklitesse, aga ma tõesti usun. Mul lõppes uue tsükli esimene aasta ja alles täna, kui ma selle peale mõtlema hakkasin, tuli välja, et ma olen suutnud ennast muuta. Kuigi muutustega, mida ma ootasin nii kaua, kaasnesid ka küljed, mis pole mitte kõigest ebameeldivad, vaid ma lausa vihkan neid. Raske on öelda, kas ma tahaks kõik need muutused tagasi teha. Lihtsalt, kõhe hakkab, kui ma mõtlen, et ülejäänud tsükli aastad lähevad sellel aastal saavutatule süvenduseks. Ma kardan, mul on hirmus. Võiks ju öelda, et see pole enam mina, see inimene, keda ma selle aasta lõpus nüüd peeglist näen, aga ma ise tean küll, et see pole nii. Lihtsalt on minust välja tulnud midagi. Ja et tänast üldiselt head tuju üleval hoida, mõtlen ma, et see miski, mis must lõpuks välja tuli, et see on HEA. Kuigi, kes teab.
Ma ei tea, kas on mõtet anda uusaastalubadusi. Ma ei mäleta ühtegi oma lubadustest, ju siis on need olnud kas mõttetud või mulle mittetähtsad. Äkki on need täide läinud? Äkki. Ja ma võin kihla vedada, et õhtul ma soovin midagi. Tahaks see soov kuhugi üles kirjutada, nii et täpselt aasta pärast ma teaks, kas on mõtet jälel soovida või ei ole.
Mida ma ajan. Muidugi soovin ma nagunii midagi. Idioot.
Äkki kõik see muutumine, äkki see oligi mu soov eelmisel aastal?
Tunne on ikkagi hea. Vaatamata millelegi olen ma siiski suutnud oma elus muutusi läbi teha. MA ei suuda seda uskuda, kuna mõisted muutused ja Sofja ei käi minu ajus eriti kokku. Aga ju siis. Ju siis.

Ma tunnen juba umbes pool kuud, et uus aasta on alanud. Kui see aasta tõesti läheb nagu eelmised poolteist kuud, tuleb sellest tõeline põrgu välja. Ma kardan,
aga äkki ma saan see aasta ka millegagi hakkama?
Oh kuidas ma tahan jälle kirjutada. Oh kuidas.
Kuigi viimased päevad on olnud head, oh ei, imelised lausa.

kõige banaanim

2008-12-28T15:42:00.001+02:00

LIINU, (sätin) says:
pere tuttav sõidab sind täielikuks banaaniks. Hoia enda keelt- sa oled praaegu kodutu

- oskab mul horoskoope tõlkida(L)

2008-12-21T19:43:00.003+02:00

Ma väga armastan seda blogi.
http://thehymnforthecigarettes.blogspot.com/

we're gonna show this town how to kiss these stars

2008-12-21T14:58:00.000+02:00

I'd like to bring a little light
To shine a light on your life
To make you feel loved

Just shine, shine, shine
Shine a little light
Shine a light on my life
And warm me up again

Say a word or two to brighten my day
Do you think that you could see your way

Ja tänane päev on vaba, no peaaegu, kannatan ära. Ja ema nimetab mind kanaks, kuna ma ei viitsi silmi värvida, ja ma armastan seda, kuna ripsmed on PEHMED, ja neid saab hõõruda, ja see on NUNNU, need võiksid veel vihmast või lumest märjad olla, siis ma oleks päris pikaks ajaks seitsmendas ja seitsmekümneseitsmendas ja seitsmesajaseitsmekümneseitsmendas taevas.
Ja see on PARIM, maailma parim. Mis sest, et telefonikõned Anna-Liisaga on (arvatavasti oma sageduse tõttu) muutumas imelikuks ja ma ei suuda ikka veel lugusid kirjutada. Mis sest. Vähemalt naudin ma vanade lugemist. Ja laulude laulmist, ma julgen seda teha, Marie :D
'27 Dresses' jäigi eile vaatamata, kuna otsustasin Casino Royale kasuks. Ei ma ikka ei vahetaks Casino Royale mitte millegi vastu välja. Peaaegu mitte millegi. Ainult PEHMETE RIPSMETE!
Võib olla paari mandariini ja mõne uue loo vastu.
Sest et Daniel Craig on jumalikust jumalikum ja ma armastaks teda ükskõik kus ja millal, ta lihtsalt on kõigekõigekõigem. Ja ma võin 'Casino Royalet' ja 'Quantum Of Solace't" vaadata 15 päeva järjest ja ma pigem hakkan seda aina rohkem armastama kui lõpuks vihkama.
Maisete probleemide juurde tagasi tulles tahaks abi. Kas piparkoogiglasuuri retsepti või kohta, kust seda osta saab, oleks mul vaja.Muidugi ostukoht oleks eelistatavam, kuna ma pole toiduga ümberkäimises eriti osav (pehmelt öeldes, VÄGA pehmelt öeldes)

Nii et m, õhtuni,
3,5 päeva jõuludeni.

Kallis

2008-12-20T21:09:00.005+02:00

Aga tead, rääkisin Mariega ja tüdruk tõstis mu tuju lihtsalt nii kõrgele, et ma arvasin, et kohe jõuan samale kõrgusele, kus elab jõuluvana (lamp) (ta elab Lapimaal ju:S)
Igal juhul, tahaks Soome, ja tahaks pildistada, ja kirjutada, ja LAULDA, ja ma tahaks vähemalt jõuludeks oma skillid tagasi saada. Ja MELONEID TAHAN MA KA! Meenuvad uskumatult head melonitükid, millega Valja mind toitis, kui ma haiglas olin(L)
Mul täna öösel kavas '27 Dresses' ja meeletus koguses kohvi ja ma hakkaks laulma ka kell 5 öösel (hommikul pigem?) aknast välja upitades, sest et peale Maria teraaapiat hakkad kasvõi taas päkapikke uskuma, Marie ongi mul nii uskumatu.
Ja tegelikult aega mul enam pole, nii et ma lähen nõusid pesema ja Casino Royalet taas üle vaatama. Väga armastan, väääägavägaväga.

Nii et tere mu uus blogi, once more, ja tead, jõuluvaheaeg algas ju. (parim uudis läbi aegade)

Luvvin oma jõulukinke ja Britat, kes on mul ikkagi parim killukukkel(L)

2008-12-16T21:10:00.004+02:00

Ma olen ju naisherakles, mäletan jaaaaaaa, vabalajal tõstan laudu

Armastan hheikit tema ajaloolise raadiosaatega ja
Mõtlen et uh kui haige, sain keemia järeltöö kahe just :D:D:D:D:D
Suht parim

Õh, tänane valge šoks oli kena
Ja jei, Markot nägin täna (K), Anettega sai ka räägitud ja Liisi ja Kaiaga ka, ja ANX127 sai mind kallistatud, jei, lemmiksõps mul:)
WOWWOWWOW keegi vist ei saa aru et ma järveotsas käisin

Ja ma ei jätnud Mariele friikaid,
et saaks ta liftiga mängida, kuna ta kiisu rejectis mind
surmapatu juhus ju:( KÕRKUS marie, KÕRKUS

Igal juhul, lift oli suht feil (omg, ma vist üllatasin kedagi) ja see ,nagu Kukupai rääkides, MEGAFON lasi täna head reivimuusikat
ME OLEKSKI SINNA JÄÄNUD:S (L)

Ja mulle piisab HIV-positiivsetest, kes varastavad röntgeniaparaate ja Liina emale helistamisest ja kahekordsest mäkist päeva jooksul ja ma olengi OK
OK ei ole

HAHA sõnamäng tuli, nagu Brital vms
AHAH (tagurpidi HAHA), tuli meelde, kuidas Brita endale uue nimevõttis

KILUKUKKEL, welcome to mars

haha, homme kümnendikepäev
meganaljakas
Ja pensa tahab lähedust:(:(:(:(

Oh kallike

2008-12-15T20:29:00.002+02:00

Kerge armastus universumi vastu on hetkel.
Tahaks näha inimest, kellele ma oma tänaseid õndsaid hetki kirjeldanud pole.

Õhtuseid, ma täpsustan.

kiisu

2008-12-14T17:11:00.005+02:00

Mesi on nii rõve, tahaks mee ära uputada vms. Pljushkad isegi on liiga imelikud, suva et nad meega ei ole.
Kiisu tuleb 21-sel (VUHU, megavähe aega jäänud), ja mul on vähe asju, mille nimel elada.
Keemiline ajalugu ajab närvi.

Ja vahest, kui tuju ei ole, lihtsalt, kõige labasemas mõttes see puudub, helistab mulle mu Liisa, kes on alati Anna olnud, ja tekitab mulle tuju. Niimoodi vaikselt, aga väga ilusti. Ja isegi mu ninaots rõõmustab.

TELETUPSUD

2008-12-10T20:47:00.003+02:00

Ma tahaks näha, kas keegi üllatub, kui ma ütlen, et mul on olnud suht põnev nädal. Ma parem ei räägi (okok, muidugi räägin) kõige rõvedamatest asjadest, mis juhtunud on, aga jah ee okei.
Esiteks räägin eilsest, mis oli traditsiooniliselt feil.

Ühesõnaga, esimesse tundi ma minema ei pidanud, ja kuna emps läks tööle, siis jällegi traditsiooniliselt polnud kellelgi mind äratada ja ma jäin kogemata magama. No ausalt ka, ärkasin, siis mõtlesin, et oh, täna on keemias kt ja jäin rahulikult magama. Noh, mingi kell 11 läks tööle mu lemmikäratuskell nimega Kukupai, kes lasi ka keemia kt kodus rahulikult üle. Otsustas mulle helistada ühesõnaga. Ma ärkasin, naersime veits nende tarkade üle, kes viitsisid kooli minna ja üldse naersime kergelt :D:D,ja noh, mõtlesin, et magaks 12-ni ja siis hakkaks sättima, et kodust minema saada ennem kui keegi koju tuleb. Näiteks vend eks. Ühesõnaga sättimisega läks natuke kauem aega, ja ma feilisin haledalt oma planeerimistega. Vend tuli koju.Pidin veits improviseerima, nii et edasi juhtus(id) järgnev(ad) dialoog(id):
VEND: Ee, kes kodus on?
MA: Õõõõõh, minaa (sureva häälega)
VEND: Misasja?
MA: Ma ei tea, mul hakkas koolis jullllllllllllmpaha, tulin vaevu koju (surev nägu)
VEND: Ema teab?
MA: Oooooooooo, ei (dramaatiliselt), mul ju krediiti pole (ikka veel suren)
VEND: Misasja, tahad mu telefoni?
MA: Okei, aga anna kähku, ma kohe suren (ei kommenteeri)
VEND: Ok (veits hirmul)
MA: Emme? Õõõõõõõõõõõõõõõõõh, sa ei kujuta ette- ma olin matas onju, ja siis hakkas räiiiiiiigelt palav, ja ma ei tea, megaaaaakuum oli lihtsalt, ma pidin palavusest surema, ja pea ka käib täiega ringi, ja oksendada tahaks ja üldse, õõõõh, ma tulin tundidest ära-
EMA: ISSAND JUMAL, mine ole voodis, eks, lase vennal sulle mingit ee jõhvikamahla teha, ja las toob sulle vitamiine ka (eriti paanikas)
MA: Ahjaa, kui ma koju tulin, siis kuumahood asendusid külmalainetega-
EMA: OMG-
Ühesõnaga mingi sjuke teema läks ca 10 minutit.

Siis ma pidin õhtul saksasse minema, see oli meganaljakas, me saime mingi megapalju naerda, hull orienteerumine oli, jõuluteemaline vms. Kõige lahedam oli see, et see toimus kuskil mm 3x3m suuruses ruumis. Ei tegelt, feilisime parajalt oma rühmaga. Eriti see jõululaul, mida ei saanud kinni, kiri jõuluvanale a la "soovime sulle edu" ja haiged naljad, kust pidime Spassi üles leidma (kerged omakad, aga pole hullu).
Ja õhtul olime Kukupaiga kergetes naerukrampides, kuna noh, viimased tasuta minutid ju:D (L)

Ok, see teisipäev ei tulnud kirjutamisel pooltki nii naljakas nagu ta tegelikult oli, aga ma elan üle. Kuna tänane oli lihtsalt eluparim:D

Hommikul avastasin ma, et olin olnud ainuke IDIOOT, FEILER ja VÄRDJAS, kes tõesti luges terve psühholoogia õpiku eile läbi (pole hullu, et kell 3 jõudsin voodisse alles). Kuna psühholoogia kontrolltöö oma haigete küsimustega a la "mis juhtub, kui inimene panna pimedasse ruumi üleni vee sisse" oli üldjoontes suht suva, siis räägin pigem keemiast. Keemia algas sellega, et kuulsin Keidu psühholoogia vastuseid ("kui inimene panna pimedasse ruumi üleni vette, siis ta varsti ei saa enam aru, kus ta on" :D:D:D:D:D), lõppes aga sellega, et me põristasime Britaga lustakalt R-i ja võrdlesime oma keemia ajal valminud meistriteoseid (ei jõudnudki ühte lõpppunkti, niu). Siis oli see vahetund, kus me peale jõululaada uurimist (suht põnev oli, ooja) otsustasime Liinuga ramzi minna, kus parim osa oli see, kui lahkudes hüüdis mu Kukupai TAGASI! (üritas öelda NÄGEMIST, aga noh, feilis veits), siis algas aga meie lempar ajalugu. Oo ajalugu, seal oli Liinal jälle paar väga lampi hetke (messis HILJEM SUREN, üritas kirjutada HILJEM RÄÄGIN; parim ju), samuti Ristol, kes otsis lähedust Keiduga ja feilis veits abtisside ja mungakloostriga, Kristusega, kes avastas Ameerika, ja oma lemmik SORRIga, ja otse loomulikult oli tunni tipphetkeks jälle youtube'i avastamine, seda ei ole võimalik sõnadesse panna, meil on parimad ajalootunnid:

Noh, peale ajalugu oli meil mata, mis oli lihtsalt lõppmasendav, ma sain 3+, Pensa lihtsalt mõnitab mind no. Ei saanud, EI SAANUD mulle faking nelja panna. Tra on haige vend. Ja naerab ka lihtsalt näkku. Tuju läks megalt alla peale ta kerget loengut. Inka muidugi tõstis tuju jälle, esiteks parim tuju(/koti-)tõstja Rasmus, teiseks Häli, Laura, Bernstein ja kogu mu nunnu inka rühm, kellega on lihtsalt imeline sõnadetöid teha. Noh, inka oli lebo (uus lemmik), siis tuli söögivahetund, kus me Merteni, Olari ja Paveli meeldivat seltskonda nautisime, vahepeal olid ka täiesti lampi naljad Lauraga (Olete oodatud 10. klassidekaadi päevale 17.detsembril kellameheks 18 kr/h) ja väikesed rottimised (tean nüüd inimest, kellelt pole raske twixi saada, nädala avastus no:D).
Igal juhul, see järgnev osa, see oli lihtsalt kõige haigem :D:D:D:D:D Aga sellest homme.

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

PÄEVAKANGELANE

2008-12-04T17:49:00.003+02:00

Liina päästis täna ühe õnnetu vanamehe, kellelt keegi kole narkar (üllatus) mobiili varastada üritas. Ma ei ole elu sees nii julgeid inimesi näinud nagu mu Kukupai ;*

Aga muust rääkides on mul jälle mingi 3 päeva, millest ma ei jõua muidugi kuidagi ära rääkida, üks neist sisaldab minu ja Heiki detailset suheteajalugu. Teised on niisama feilimist 95% täis.
Ja veel, ma tahtsin öelda, et elu ei ole üldse lust (lillepidu ka ei ole), kui Brita masetseb. Mistoimub, minu igavene sunshine on niiiiiiiiiiiii nukker praegu, ma absoluutselt igatsen ta kurgihambapastanägu ja üldse.
Ja veel ma tahtsin kirjutada sellest, kuidas mul enesetundega lood on, kuna need lood pole lõbusad, aga ma olen hiljaks jäämas, ja see on lõbus, nii et ma ei saa puhast stiili teha siin, nii et jätame kõik targutamised õhtuks-

tahtsin siia alla midagi väga taibukat panna, aga jah

aega on vähe, küll ma õhtul midagi välja mõtlen

2008-12-02T19:50:00.000+02:00

-Halloo, mitte kellelgi pole su faking juukseklambreid vaja.

-Veame kihla?

-Daavaiks. Läpaka peale.

-Mis sul faking viga on?

-Ahah, ei julge, jah? Bluffijaaa-

-Minevittu.

-Ok, tahad ma käin su koeraga jalutamas?

-Kohe või praegu?

-Ma ei tea, pohhui, praegu vist.

-Kõva pohhui on ka.

-Tra haige tähenärija sa ka oled.

-Vaata ennast!!

-Kerge feil..

-Ise oled feil, jobu. Keegi ei feili sust rohkem, kammoon, sjuke epic oled, et anna olla.

-Annan olla, feilija. Haha.

-Kle, sul juukseklambreid pole vaja?

November, esmaspäev

2008-11-24T21:40:00.008+02:00

Megalahe, lumi tuli maha. Ja valgeks, aga natuke liiga kõrgeks ja sügavaks läks maa. (fuh kui lame on lauluga alustada vms). See lumelugu ehk mu lumenaljade kogumik algab reedest, kui me läksime füüsikakoridori, kus Haldi meile klassijuhatajat mängis. Seal tegid tuju meeletult heaks Keku ja Kristo. Keku lumeinglitest, -memmedest, -sõjast ja kelgutamisest rääkides, Kristo oma eluunistusest pajatades. Nimelt soovis ta 2 korruse kõrgust lund, et füüsikakoridorist hange hüpata saaks ja seal lume sees mingeid koridore läbi raiuda ja seal sees joostes puu sisse joosta (?) (sõnastusegeenius olen). Igal juhul, reede läks kenasti, ses suhtes et tegime näidendis lõpuks liikumist, mis andis näidendist juba korralikuma mulje, kuigi üldiselt häirib mind kogu selle ettevõtmise juures ainult see, et asju ei võeta tõsiselt. Megakahju oleks, kui näidend läbi kukuks ainult sellepärast, et ükski osatäitja ei oleks selle edusse uskunud. Ahah, reede jäi veel meelde tänu Kaiale, keda ma üle pika aja jälle nägin, ja kes ajab mind ikka veel oma lollaka loogika ja tarkade naljadega naerma.
Nädalavahetuse passisin kodus, kuna ilm nähtavasti ei soosinud jalutuskäike värskes õhus. Pühapäeval põletasin küünlaid, lugesin (arvutit ju pole, mida muud ma ikka teha saaks? eks), kaanisin marjateed ja kohvi ja jälgisin lumesadu ja lollakalt sagivaid inimesi, kes mu akende all koos oma autosid ummikutes lumest puhtaks tegid rookisid ja ropendasid ja külmetasid. HAHA, eks. Ah, unustasin mainida pühapäeva PEAtegevust - tegin jälle toa korda. Paistab, et mul ei lähe koristamisisu kunaghi üle. Lollakas.
Esmaspäeval ärkasin äratuskella peale (ja see on tõsine WOW-koht, kuna asi, mida ma läbi une päris kindlasti ei kuule, on ilmselgelt äratuskella helin). Ärkasin, kuna teadsin, et täna peab kooli jõudma? (Okei, kohe kindlasti ma ei ärganud KUNA; ma ei tea, miks ma ärkasin). Igal juhul, kott tuli ülikerge (minu kohta, eks :D) ning ma läksin bussikasse, teekond kuhu mind üllatas. Ok, ma jälgisin pühapäeval muidugi terve õhtu seda sadu, aga 3.korruselt ehk pealtvaates ei saa lumesügavusest kahjuks väga hästi aimu. Igal juhul, kui ma läbi õnnetuste (maha ma siiski ei kukkunud, hihi) peatusse jõudsin (jõudes teel oma ülelaskjast isa kohata), oli seal rahvast nii palju, nagu oleks vahepeal ca 4 bussi tulemata jäänud. Ma olin vihane, arvasin et ei saa bussi peale, aga kuna rahvas oli nii kuradi aeglane ja kartis megalt lund, siis mina oma lumelembusega leidsin kähku kiire tee bussi (loe: rajasin traktorina ise uue tee bussi juurde). Ma oleksin isegi istuma saanud, kui Rogeri õde mu kohta brutaalselt hõivanud poleks (jõhkralt ära kasutades hetke, kui ma Mihklit märkasin). Igal juhul, palju rahvast oli ka trollipeatuses. Lõpuks trollis osutudes hüppasin ma esimesele vabale kohale, ning nagu hiljem selgus, oli see ka ainuke õige otsus, mida ma teha võisin. Kusagil alates Szolnokist oli mul koguaeg mingi mutt süles (troll oli nii täis). Andke abi no, ma olin lämbumas. Mingi teine VANAINIMENE hoidis istmetorust ka kinni nii, et ma pead liigutada ei saanud. Jaa, ärge mu juukseid tõesti tähele pange, asetaga aga LAHKELT oma kämblad inimestele juustesse, HALVAKE nad, fakk küll (inimesed, mitte juuksed). Ühesõnaga trollist vaevu väljapääsu leidnud, jõudsin kätega ülearu vehkides kooli, täpselt ajaks kui meie lemmik tundi alustav svingiviis mängima hakkas. Gartsis polnud MITTE KEDAGI, ning ma ehmusin ära. Mõtlesin, et raudselt on nii, et ma mingi tulen klassi ja seal on ainult mingi Risto või keegi. Klassis oli aga päris palju rahvast, minu oletuste kohta palju igatahes. Minu ümbert olid vähemalt Marie, Liisu ja Keit olemas. Oletasin, et Liinu kooli ei tule. Tuju vajus mul alla arvestatava hetkel, kui mulle teatati, et õpetajat pole. Ei usu, et ma oleks kodus 2 tundi rohkem magada saanud. Esimese tunni kokkuvõteks siis, et tunni naljakaim küsimus oli MIDA FAKKI RISTO OMA KOSTIVEREST ESIMESEKS TUNNIKS KOOLI TULI ja naljakaim jutt kooli lõppude lõpuks jõudnud Liinu kirjeldus hommikusest auto all aelemisest.
Vene keel möödus igavalt, kui välja arvata kerget feili nende poolt, kes mu rühmas käivad, eesotsas Melise-rühma Kristoga, kes organiseeris perfektse lahkumisplaani, mis oli perfektne seniajani, kui neile trepi peal mingi õpetaja vastu ei tulnud, kes nad kõik ilusti tagasi tundi saatis. Selle tunni ajal üllatas mind ka Brita, kes viitsis end Laagrist kohale tassida. Siiski.
Kolmas oli mata. See oli täielik feil, lihtsalt, parim tund või midagi. Aga enne seda läksime Liinaga trippima. Tripi esimene osa seisnes meie lemparis teadetetahvlis, kus avastasime showtantsuvõistlused, mis Liinat silmapilkselt köitsid. Teiseks suundusime puhvi, kust leidsime Rasmuse ja Üllari, kes meile igaüks lahkelt 1 krooni andsid, et me porgandikotikese osta saaksime. Porgandid suus, tulime tagasi 4-ndale. Algas tund ning me Liinaga hakkasime edukalt kolmerealisi determinante leidma. Olime nii turbolahendajad, et hakkasime kommi sööma (loogika). Ma hakkasin siis kunstiks ajastukaarti ka joonistama. Kõik oli nii rahulik. NII FAKING RAHULIK hetkeni, kui Liinal tuli briljantne mõte mulle midagi öelda. Tähelepanu saamiseks tõukas ta mind. Ning tegi seda nii osavalt, nii ootamatult, et mu faking käsi võpatas ja joon läks kontuurist mööda ja ma röögatasin ja, pane tähele, see polnud kiljumine. Ma olin nii šokis tema poolt tehtust, et hakkasin häälekalt oma pahameelt väljendama, ning see viis õhupuuduseni, niiet ma pidin sügavalt hingama, et edasi röökimist jätkat, nii et ma hingasin sisse liiga järsult.
See tore liigutus põhjustas siis ka kogu järgneva paanika. Kes ei paanitseks, avastades, et tal on ca 2,5cm-ne komm kurku kinni jäänud?
Ning mu röökimine asendus suu paanilise paotamise ja korrapäratu käte vibutamisega. Samas üritasin ma lämbudes veel Liinat sõimata, nii et ma ei taha teada, mida võisid mind ümbritsevad inimesed mõelda. Kiirustasin klassist välja, et korralikult hingata.
Kui tagasi klassi tulin ning Liinalegi juba andestasin, mõtlesin, et peale läbielatud šokki ma nüüd küll mingeid faking kolmerealisi kolme tundmatuga lineaarvõrrandsüsteeme lahendama ei hakka. Pensa tuli siis paar korda, vaatas mind oma enda arust tapva pilguga ja läks minema. Kui ta kolmandat korda tuli ja ma HÄBELIKULT NAERDES oma matemaatikavihiku kuskilt välja õngitsema hakkasin, teatas ta mulle, et tema arust olukorras midgai naljakat ei ole, ja ma hakkasin teda tõsiselt kartma. Omg, eks :(
Psühholoogia võrdus minu jaoks värvimistunniga, aga kõige naljakam oli see, kuidas Marie, kes päevad läbi oma läpakat kasutab ja keegi tähele ei pane, läpaka korraks Liinale andis. Ja juba oligi Ernesaks Liina kallal. Õnneks mitte füüsilises mõttes.
Tegelikult jäi psühholoogia meelde samuti sellega, kuidas tegime stressitesti, milles tuli välja, et 10c on kergelt 100% stressi all kannatav. Noh, kui stressitase algab 3-ga ja mul oli 7 ja Brital 8, siis noh, ma ei imesta, miks meil pidevalt mingid lollakad tujud on. Ahah, veel üks kena moment. Psühholoogiaõpetaja väitis, et nädalas tuleb vähemalt üks kord naerda, et stressi ei tekiks. Paistab, et minu stress on siis väga erakordse tekkepõhjusega, kuna ma imestan, kui leian päeva sees 5 minutit, mille sees ma ei naera. PARIM LOOGIKA, ERNESAKS.
Psühhole järgnev vahetund oli sisustatud mürgiste seemnetega ja Ailega, kes mängis oma klassiga bäägi, mis oli üüüüüüübernaljakas.
Eesti keel iseenesest oli mõttetu, kuna see rüütliteema on mõttetu ja ka kuna me ei saanud oma kirjandeid kätte, mis ajab mind kohutavalt närvi, vabandust. Aga üks Üllari nali meenub praegugi, ainuke asi, mis mind naerma pani vist sel tunnil.
- No ja mida tähendab "minnesinger"?
-"Mine laula?"

Ok, kool läbi (KELLEL KUIDAS tegelikult :D), läksime Liinu, Laura S ja Mariega peatusse. Nemad kaks (Marie ja Laura) kõndisid normaalselt ees, meie Liinaga üle lumehangede ja libedate kohtade hüpates nende taga. Vahepeal läks nii libedaks, et ma hakkasin kiljuma, ja vahepeal juhtus jälle üks mu karjatustest ja sekund hiljem olin ma autotee keskel pikali ja me kõik neljakesi olime naeru kätte suremas. Mul oli nii naljakas, et ei saanud tükk aega püsti, siis aga sain ja peatuse juures läksime lähku Marie ja Lauraga lahku. Meil Kukupaiga oli aga veel tee ületada. Noh, esimene teepool läks meil edukalt, teine pool aga oli punane, ning et trollile jõuda (suva, et Liina bussini oli tund aega ja ja bussid käivad ca 8x tunnis) pidime jooksma. Muidugi feilisin liiga varajase jooksmisega, ning sain vastutasuks poriga näkku. TÄNKS
Ok, vahepealne, mis sisaldab lumes rabelevaid adrenaliinijanulisi vanamemmesid, pole oluline, naljakas oli miski, mida ma Liinale rääkida veel ei ole jõudnud. 36-de sisenesime me Kukupaiga erinevatest ustest, nii et pidime vaikides suuga lauseid vormima, et suhelda. Igal juhul, Liina ees oli see friik Järveotsast, kes raamatukogus koguaeg Runescape'i mängib (20-aastane vist? hästiiiii). Noh, ma mingi räägingi Liinaga (hull ilmekalt, rikkalikult kulmutõstmisi ja kelmikaid naeratusi kasutades), ja vaatan et see friik vaatab mulle ennastunustavalt otsa, arvates, et ma suhtlen temaga. Siis hakkas temaga õnneks ta kaassõitja (loe: EMA) rääkima, ning ma leidsin lõpuks väikese tee Liina bussiotsa pääsemiseks. Sain ekskoolivennast õnnelikult mööda ning nii mu bussisõit lõppeski. Koju minnes olin ma liuväljadega osavam, aga feilimisest ma hoiduda ei suutnud, nii et hakkasin väljaulatuvate asjandustega autosid nähes üksi tänaval naerma.
Ma lihtsalt ei suuda oma feilimiste kohapealt vait olla.
Halloo, muidugi mitte, muidu oleks blogipealkiri ERITI FEIL?

Ok, aitab targutamisest

Haha, tuli muideks meelde Marie lamp MA LÄHEN VÄLJA (haha)

Võlg

2008-11-17T19:58:00.005+02:00

Tere, päev oli kena.

Psühholoogia oli tappev nagu alati, suutsime seekord aga isegi päeva nalja üles leida. Õpetaja rääkis mingitest veidratest inimestest, kes usuvad, et arvutimängud ja mingid filmid ja asjad on kõik päris, ja me Liinaga kujutasime ette, kuidas keegi peale Harry Potteri vaatamist üritab 3/4 platvormi sisse saada. Ehk siis mingil suvalisel raudteejaamal posti sisse joosta. Ei usu, et naersime.
Peale psühholoogiat pidi algama venku, kuhu ma minna ei kavatsenud. Vahetund oli lihtsalt übernaljakas, me naersime end Liinu ja Rasmusega jälle pingi alla. See pole normaalne, eks. Eelmine nädal oli täpselt samamoodi, siis saime kõhu kenasti krampi minu ööseiklustega lapsepõlves (kuidas ma öösiti redelitel laulmas ja pükse vahetamas käisin), see nädal aga seisnes nali selles, kuidas arutasime jõulukinke, ja Liina teatas et EGA ME JU AUTOT EI OSTA. Meil Rasmusega oli umbes nii et ORLY :D:D:D:D:D:D::D, niiet me VEITS ei suutnud oma naerupuhangut talitseda.
Ok, vahetund sai läbi, ja ma jäin üksi koridori ümber kirjutama Liinu kunsti ja mängima valgusdetektoritega vms :D Tegin seda, eks, kuni äkki koridori Allan ei ilmunud. Ta muidugi ei suutnud mainimata jätta oma vapustavat matatöö tulemust (4), nagu ka Rassu vapustava matatöö tulemust (5). Siis Allan noris veits, ma armastan teda nagunii, eks, ja läks minema, ja tuli tagasi Renetiga, ja siis leidis aset umbes selline dialoog:
ALLAN: No, Renet, vaatan sul pole täna just kõige parem tuju?
RENET: Ei ole jah, täiega väsinud olen..
Ok, aitab lampi dialoogidest, peale Renetit ja Allanit tuli koridori Triin, kes jagas minuga veel matauudiseid, nimelt oli tema saanud 3 punktiga kolmemiinuse.:D (tsau Triin:D:D) Siis tund lõppes ning me Liinaga suundusime matasse, kus me suutsime olla mitte rohkem kui 2 sekundit, põhjuseks kiirele lahkumisele oli hapniku olemasolu puudumine klassis (küll ma olen alles tark). See puhviminek oli aga midagi, mis vääris vähemalt sajakordselt seda lahkumist mata klassist :D:D:D:D Alguses seisime niisama Brita ja Liinaga järjekorras, VÄGA palju lampinaermist oli, hei, need oleme ju meie Britaga? Eriti mu lemmik Brita nägudest, kui Brita naeratab nii, et igemed on paista ja silmad justkui tahaks kohe-kohe silmamunadest välja hüpata, see on lihtsalt kõigekõigem:D
Igal juhul, seisime oma järjekorra ära, lõpuks Briz ütles "palun üks Dumle šokolaad",ja oh Britake, ei jõudnud vaene väike rahatähtigi rahaalusele paigutada, et maksta šokolaadi eest, kui šokolaad oli juba salakavala minu ja kukupai Liinu käes, jooksmas mööda kooli treppe, eemale Britast :( Ühesõnaga kui Prits selle tagasi sai, oli pool sellest läinud, ja, ma RÕHUTAN, Marie ja Rasmuse kaasabil :D Ühesõnaga, saime reedese võla tagasi, vend õgis meil kergelt 90% krõpsupakist siis. :D:D (ok, pisike liialdus oli siin), ühesõnaga nii lõppes meie megapõnevust täis vahetund, ja algas lemmiktund matemaatika.
Mu kolm mind ei üllatanud ja ei masendanud, mul nagunii viieseis põhimõtteliselt :D Nii et jätkasime oma lebotamist Kukupaiga, ja vaatamata kõigile meie matemaatikas püstitatud rekorditele, julgen väita, et tänane tund oli rekordiliselt palju naeruga sisustatud. Muidugi ei teki see naer iseenesest (väide VALE), oma enamuselt põhjustasid selle pidevalt Häli ja Kristo, kes mõlemad meeldivad mulle aina enam, jei. Ja Glen oli ka nummi, ma olin jumala kindel, et mu naer käib absoluutselt kõigile (talle ERITI, eks) närvidele, Glen äkki akkas midagi jahuma, vähemalt ma sain aru, et ta ei vihka mind, EHK mu naeru, (nagu ma arvasin peale rebastepidu, kus ma ta ees ikka totaalselt margi täis tegin, ei tahaks mäletada). Peale seda tundi läks Marie ka ära, niu :(

Ok, järgmisel vahetunnil oli meil Brita, Liina ja Rassuga kerge piiblitund, kus meid pühitses Allan, kes jääb igaveseks meie vaimseks isaks ja blablabla, mingi teema oly BABY JESUSiga, ja ma pikemalt sel teemal ei peatuks, kuna kuldseid hetki Allani ja Rassuga ei oskaks nagunii keegi täies hiilguses edasi anda vms.
Teises psühholoogias pidime me Liisu, Gleni ja Liinuga äärepealt hakkama endale mingit faking relva muretsema, kuna paar inimest (enamasti üks) tegid omale sinnasamasse psühhoklassi mingi faking PERENÕUANDLA vms, ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕH kuidas me tahtsime neid ära tappa? Pluss juhtus sel tunnil midagi megaveidrat :D Ma mingi hakkasin oma juukseid uurima, ja arvake ära, mida sealt leidsin. Ilusat kuldsete kiharate (kunagi ei väsi end kiitmast, mkmmmmmm?) keskel ilutses üks kena VALGE karv? Lootsin et Liisu karv oli minu juustesse sattunud vms (me Liisuga oleme ju eriti lähedased koguaeg :D:D:D, lollakas oletus:D), ühesõnaga tirisin seda õrnalt, ja saate aru, see oli minu karv, ÜLENI VALGE, minu küljes KINNI. Ma pidin minestama, ausalt. Ei usu, et Liinal naljakas oli.
Vahetunnis peale psühhot saime koolilehte, milles ma pettusin lihtsalt 300%-liselt, pikemalt ei tahaks peatuda ka sel teemal, kuna see ajab mu täiega masendusse.
Ja eesti keeles tegi meie kullatükk Prits muidugi jälle midagi sellist, mis , noh, lihtsalt ei jää mu blogis tähelepanuta. Ma ei suuda seda olukorda edasi anda, aga märksõnast "raha päikese all" võiks ju keegi arugi saada? :D
Jah, koolipäev lõppes (ainult minu ja Üllari jaoks, eks), ja ma suundusin oma LG-d parandusest tooma. Ja ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea oli oma kullakest tagasi saada, et ma kaotasin õnnest sim-kaardi ära, nii et mul on hetkel pop, mille numbrit ma kahjuks ei tea, okok, ma tean kõik tahavad mulle helistada, number on 59084100
, jah, tänan smsside eest.
Ja õhtuseid jutte ma ei pea mainimagi, need on niisamagi kõige paremad. Ma varsti hakkan meie Tsinn Paugule reklaami tegema, eks Brita, ma olen ju admin ja mul on photoshop ka. (I)
Ja kuu nali on muidugi ka veel see, et vend on koduarestis ja see on ilmselgelt kõige naermaajavam asi üldse (kui välja arvata kiisuhitler ja see), kuna tal on neli kahte, ja emps ütles, et kui tal veerandisse mõni kolm tuleb, siis ta jääb terveks järgmiseks veerandiks koduaresti ja arvutisse ei saa ka samapalju :D:D:D:D:, siis vend nagu küsis, et miks mul eelmisel aastal 2 kolme oli ja ma mingit karistust ei saanud, ja ema ütles AH OLE TASA. :D:D:D:D:D:D::D:D

Ok, enda arust mainisin kõike, aga nagunii mitte ju.
Tahaks et simsiks (nolife is life) oleks rohkem aega, kuna ma õppisin just ära, kuidas nõidadega ümber käia, ja-

Täiesti viitsin midagi veel kirjutada
KINDLASTI
Headööd
K õ i k i d e s t v õ l g a d e s t v a b a , J E I I I I

monoloogid, YAY

2008-11-13T22:15:00.003+02:00

sa suht rääkisid iseendaga seal vastamise kommentaaris? ;)

-LetMeGo

Teata ebasobivast kommentaarist »

kustuta kommentaar | vasta

sitt film . :)
thats the truth .

QBz-

Teata ebasobivast kommentaarist »

kustuta kommentaar

noo, mulle meeldis, ma nutsin jälle, :""D issand kui sitt on kui sa mingi nutad terve filmi ja teised vaatavad nagu mingit imelikku :D no aga mind pani nutma :/
tüdrukutele meeldivadki sellised filmid, :D isegi kui nad on mingid eriti emod või midagi ;D ma küll ei ole, aga jah, ma kohe pean veel viois korda ütlema et MULLE MEELDIS, :) sa vaatad niikuinii aint mingeid õudukaid onju, ;D no mina kardan õudukaid ma hakkan kohe kiljuma :s või vähemalt karjuma ja inimestest kinni hoidma, :D
Impressionistic

kustuta vastus

mitte et seda koguaeg juhtuks,
Ehk siis tere sullegi-
Päev algas nii, et ma jõudsin ÕIGEKS AJAKS KOOLI, ja siis tegin umbes nii 2 peale ära mata töö, kus vastused tulid a la 1,77049180327868852459016393442623, siis oli mul prantsuse keel, kus me olime jälle krampides enda maailma kõige nunnuma prantsuse keele õpetaja pärast, kes itsitab nagu 2-aastane! Ta on meganunnu lihtsallllttttt, OK SUVA, siis oli muusika, kus vahetunnis oli nii et ma armastasin Laura Essi, Annut ja Mariet ja kus tunnis me Liinaga saime mõnusalt hääled puhtaks, eriti kui häälekad olid ja eriti kui keegi meist viisist maha jäi ja vales kohas laulma hakkas, siis oli inka, kus ma tundsin end veidi sõbralikumana kui varem (enda arust ei ole ma küll kunagi nähvanud jne jne, aga suva :D).
Igal juhul, siis oli see vahetund, kui me Lauradega puffi suundusime, seal oli nii et mina sain jäätist ja Allan tuli huiama (raudselt vale sõnakasutus, aga suva, Allan nkn mu blogi ei loe (ma ei saa aru, see pole mitte ühestki küljest probleem, ja ikkagi ma mainin seda igas oma faking blogis?), niiet keegi ei saa vinguda, et ma loll olen), ja me naersime Laura Essiga megapalju ja ma ei tea, Lauraga naermine on lihtsalt üle kõige, megahea tunne on.
nimekiri inimestest, kellega on hea naerda
-ok, ma parem ei tee seda
Niisiis, Peale seda oli kehka, kus me saime krambid oma lemmikusse jälgides (nagu LEMMIKUID USSE, mitte nagu sõna LEMMIK sisseütlevas vms vms), saime oma ajud äärepealt välja tulistatud ("Ei tahaks, et mu pea palli ja seina vahele jääks"), ja plaksutasime karate-rööbaspuu-Keidule (plaks-plaks?).
Ok, peale kehkat oli söömine, siis oli venku, mida ma ilmselgelt vihkan, kuna õpetaja ilmselgelt vihkab mind, ja kuna ma ei saa mitte rääkida inimestega mu ümber (eriti 24/7 naeratava Ailega :D). Igal juhul sain ma seal tunnis veidi rikkamaks ka (Liinu teab :D:D:D::D, tra, liiga naljakas ::D:D:D:).
Siis oli keemia, mis oli samuti ILMSELGELT kõige lambim üldse, kuna Brita ongi kõige lambim üldse, ("Ja siis tal paistavad rinnast välja makaronid, õpetaja kas orbitaal on sama mis elektronskeem?"). Me saime natuke näidendit arutada ja vahepeal saime keemilises mõttes nats targemaks ka, aga kõige nunnum oli siiski kostüümide osa!
Peale keemiat kogunesime aulas, vabatahtlikud teatrihuvilised nagu me oleme, ja tegime natuke kollektiivset itsitamist. Osad on lihtsalt nii naljakalt jagatud.
Ja kui see kõik läbi sai, see, ütleks ausalt, suht mõttetu, lugemine, jäime me Britaga kooli, kuna me ju armastame kooli, oleks seal 24/7, nv-del ka (jumaaal, loooooogiline, 24/7 tähendabki IGA PÄEV nahhui), ja siis algas päeva kõige imelikum osa üldse. Meie istumine Britaga, kui me lugesime üksteisele oma faking näidendit ette, üritades midagi vahepeal lühemaks lõigata (näidendit), midagi juua (multivitamiinimahla), midagi süüa (tictaci), midagi üksteisele pähe valada (multivitamiinimahla), midagi üksteisele rääkida (brita õppis 2 aastat kitarri), millestki pomme teha (tictacist), mingeid plaane teha (oleme tähtsad, jaa), ja natuke üldist näidendiarutlust. Igal juhul, vahepeal ma küll feilisin valusalt Anne-Maiga rääkides (kunstiring maksab 75,- kuus :D:D:d:D:D:D:::D:D:D), aga põhimõtteliselt lõppes meie istumine sellega, et Brita ütles, et ta magu tõmbub kokku nii, et ta kohe sureb kui me kohe Maxima poole liikuma ei hakka.
Ok, hakkasime.
Koolist väljudes kuulsime koristajatädi meeldivat küsimust valvelauatädile ("Ega see alaarenenenute kool ei ole?") ja ujusime läbi pori natuke.
Maximas sain Estrellat ja Aurat ja ee, Saia? Ok, siis suundusime Siilisse, tee peal hakaksin ma megakiljuma, kuna Sai pidi äärepealt ümber kukkuma, ja me kõndisime edasi, ja äkki tuli mingi mees ja hakkas mingis imelikus keeles meiega õiendama, ei USU et me kartsime :D:D, mingi blablablbla, TEMPO TEMPO, blablabla, ühesõnaga jaa, me eriti midagi peale ühe sõna aru ei saanud. Ok, edaspidine oli mõttetu? Siis Brita läks 28-lt maha ja ma vaatasin kella bussis, ja avastasin et ma peaks saksas praegu olema.
Ok, edaspidine oli samuti mõttetu. Võtsin kodust saksa asjad, aga saksasse enam minna ei viitsinud, nii et läksin Virru, oli mingi raamatute vahtimise tuju, lunastasin oma 25-ka (:D:D), siis oli midagi veidrat veel vahel, ei mäleta mida, aga point oli selles, et ma jäin bussis piiblit lugedes magama, mark oli.

Ja raudselt ma unustasin millestki rääkida

ÕHH vihkan ennast
TSAU

it comes and goes in waves

2008-11-10T19:51:00.004+02:00

this one's for the lonely, the ones who seek and find

Ma ei saa aru, ma olen lihtsalt nii õnnelik praegu. Ei usu ei usu ei usu, aga midagi juhtus vist. Vist?
Kõigil on nagunii mingi unenägudeteema, noh, mul tuleb ka happytime'il üks unenägu meelde. Liiga hea, liiga salajane.
Tegelikult on nii, et ma ei tea, leidsin ilusad luuletused, kümnendikepäevaks tore ülesanne olemas, parimad laulud kuulamisel ja mulle piisab sellestki.
Tegelikult ma ju tean, et kõik see ei suudaks ükskõik mis teisel päeval mu tuju muuta. Aga täna suudab, kuna täna juhtus paar asja.
Ma ei tea, liiga hea tuju on.
Ma ei tea, mida oodata
Mind ei huvita, et mul psühholoogias 2 ja muusikas 1, mõlemad arvestuslikud
Ma arvan, et täna on see päev kui ma olin mõndasid asju väärt, ja üks neist oli lihtsalt kõige parem. Lihtsalt kõige ilusam tunne on avastada lemikinimesi uuesti ja uuesti, ja parim avastus kõlas nagu

Anna-Liisa says:
aga hiljem räägime,PRINTSESS:D_:D
Anna-Liisa says:
obama oled

Ilusate asjadega siinkohal lõpetame, ma ei suudaks nagunii õigesti kõik ära seletada,
Aga feilirubriigist seda, kuidas mulle meenus, kuidas ma öösiti redelitel rokkisin ja seda, kuidas Aile koer ära suri (täielik feil, blogipealkiri kümnekordselt)
Ja tervitusterubriigist TŠAU TRIIN ;)

Ma olen Marie (mõtle veel üle oma masendusteooria, see ei vasta ikkagi tõele :D)
(feil nali siin üleval)

2008-11-09T17:05:00.004+02:00

Tere, Brita
Tahtsid et ma sulle nalja räägiksin, nali on siin:
eile tuli meelde kuidas ma reidikaid tegin

ma pidin ära lämbuma kui seda nägin

ps. peaasi, et fotoka peegeldust on näha

mhh

2008-11-03T16:44:00.000+02:00

Ennem ma logisin msni ja Liina pani kohe awayks, niu. Ja üldse, päev oli ülimasendav. Mingi mm üks hea hetk oli võib-olla. Kui sedagi.

Hommik oli muidugi masendav, kuna buss jäi hiljaks (tegelikult mitte, bussiajad on lihtsalt uued,hm), ja ma jäin selle tõttu psühholoogiasse hiljaks ja selle kohutava tunni pidin üksi välja kannatama, kuna Britat polnud (igatsen) ja Keit ja Liina istusid koos. Ja noh, üllatav, et ma magama ei jäänud. Siis oli venku, mis on alati depressiivne, aga mitte täna (ok, enamuse ajast küll, aga mitte kogu aeg vähemalt), kuna ma rääkisin Laurale Soomest ja rebastest ja me veits itsitasime (ok, päris palju).
Siis oli mata ja enne matat oli tegelikult ka midagi vägaväga toredat (ok, see polnud nii väga depressiivne päev vist). Esiteks suhtlesin oma vaadeldava Liiaga, tal oli täna vist hea tuju või midagi. :D Siis läksime Liinaga trippima, jõudsin vahetunniga Haljasorule nägu krimpsutada, Mari-Liisile natuke kelmikaid pilke saata ja Liinaga 8. klassi ees marki täis teha. (Kardo blokib terve päev) (ok, ma saan aru, et mind, mind blokib nkn igaüks :D, aga mm LIINA suhtes oli küll üllatav :O) Ühesõnaga veits naljakas oli. Siis mata ise, mulle ei mahu pähe lihtsalt äraa, kuidas on nii, et ma ei jõua mitte ühegi tunniga ära teha rohkem kui kaks tehet. Lihtsalt, see on isegi mu eelmiste aastate rekordeid arvestades täiesti Guinnessi vääriline saavutus. JA siis me tegime Liinaga natuke seda mm TicTaci pommi või kuidas selle nimi on?
Siis oli meil Liina ja Keiduga puffiminek, kus me läbisime kolm faasi:
1) "omg kui pikk järjekord, lähme ära"
2) "oh, seal on Liia ees, lähme trügime"
3) "heeeeeei, Aile, oleme sõbrad eks (selleks vahetunniks)" :D:D
Tegelikult, Aile, armastame me sind vägavägaväga ükskõik kui lähedal kassale sa parasjagu oled (L)
Tuli teine psühholoogia, mis oli veel igavam kui eelmine, kui välja arvata see, et meil oli jälle spontaanne seksiõpetus ja Liina ettekanne :):):) Ilusa lõpuga.
Siis oli vist eestikeel, ja ilma Britata polnud midagi sama. Isegi Marie ei feilinud niipalju naga tavaliselt. Igaaaav eks. (pluss meie lemmikisikud sõid minu ja Liina närve, LAVJU)
Siis oli söömine, ja söögivahetunnil rõõmustas fakt, et Keku naeris mu üle, et ma jäätise asemel porgandeid ostsin, ja kurvastas see, et- ok, ei mäleta.
Siis hakkasid inkad, esimene tund oli ee, megamõttetu? (räägi mulle midagi, mida ma ei tea..?) Aga teises tunnis tegi Triinu presentationit ja siis ma hakkasingi feilima. Kui Triinu seda haiget pilti näitas, küsisin ma alguses, et misasi see parempoolne on. Kui kõik olid mu üle ära naernud ja presentation oli lõppenud, hakkasime arutama, kes järgmist ettekannet teeb.
BERNSTEIN: Hm, mul on siin kirjas, nii, kes meil siin läks, mm, Sofja oli, Laura oli, mm, Risto oli, Häli oli, Aile on teises rühmas-
GLEN: Mm, Aile on siin rühmas :D:D
BERNSTEIN: Ee-
GLEN: Aile on täitsa siin, olemas :D:D
BERNSTEIN: Eiei, ma mõtlesin seda, et ta on hoopis teises rühmas-
KÕIK: wtf
BERNSTEIN: Glen, no jumal küll, on olemas teisigi Ailesid, mul on 10B klassis üks Aile!
GLEN: Wow..
MINA: paus (I) MA TEAN SEDA AILET, VUUHUU
KÕIK: ?
paus
KÕIK: AAHAHAHAHAHAHAHAHHHHAAAHAHAHAH, FEIL SOFJA :D:D:D:D

Ja siis lõpuks oli mingi külakoerafeil, millest ma siinkohal üldse rääkida ei tahaks.

Ja väga lõpuks kutsus õpetaja mu enda juurde, kuna tal oli probleem sellega, et ma nähvan talle tunnis vastu ja ee, levitan negatiivset aurat vms. Täiesti lõpp, nii idikas ei saa olla,! Ise üritab mingi megatervameelne ja lahe ja ülbe olla ja hakkab siis vinguma et ma nähvan :( Ma siis üritasin kõike Lehtmetsa kaela ajada, et niu, mul on olnud nii halb inglise keele õpetaja ja nüüd mul on tunni suhtes selline nagu mm eelarvamus vms vms, ja vend uskus. Vend lihtsalt USKUS.
Läksin itsitades minema.

Ja lõpuks tegi mul tuju pahaks Allan, kes blokkis. Raudselt sellepärast, et ma enam ei vingu endal blogis, et igatsen teda, haha :D Ok, blokkigu palju tahes, ma blokin vastu siis.

Niigi sitt tuju.

midagi Marielist ehk 3in1

2008-11-03T08:29:00.000+02:00

Kuna Marie on selline vastik vinguja, kes nõuab mu blogi, siis ee, enne seda kui ma pühendan selle sissekande talle, tahaks ma ära mainida, kui faking hea oli meie esmaspäev, mis sisaldas seda kanepipõllutunnet, mida ma kunagi mainisin, ja vihma ja mäkki ja kohvi ja paljut muud HEAD.
Aga kuna Keitki on vastik vinguja, kes samuti nõuab kolmapäevast blogi, kuna ise läks sealt (kolmapäevalt?) minema :(, siis okeiokei, siin on BLOGI mis rahuldab pikkuselt loodetavasti kõiki :D
KOLMAPÄEV OLI SELLINE ET ühesõnaga läksin kella SEITSMEKS Väike-Õismäele, kuigi buss pidi tulema alles kell 19:11, see ei ole nagu võimalik. Igal juhul, istusin tühja bussi (daa Sofja, see ei saagi täis olla, esimene peatus ju (..)), Haaberstis tuli Glen peale, keda ma lihtsalt mm hetke ajel otsustasin blokkida, aga feilisin sellega, ta tuli ise juurde (siis ma päris nagu blokkida enam ei saanud), küsis midagi. Ok, Pikaliivani me ei rääkinud enam, kuna Pikaliivas ta läks maha nagu. :D:D (ok, ma just lugesin selle lause läbi, ei leidnud enam nalja üles) SIIS tuli Tiskres Liinu peale, ja järgmises peatuses tuli mingi tšikk (Liina ee tuttav?), keda ma ei teadnud (Liina ise ei teadnud ka ta nime :D:D) ja me mingi sõitsime, siis hakkas Pikaliiva lähenema, me tõusime püsti, läksime tagumise ukse juurde, Liina tagus VEITS seda STOP-nuppu ja no muidugi buss sõitis täiskiirusel peatusest mööda :D:D Igal juhul, kõmpisime pärast ühe peatuse tagasi, lasime Keitu, Mariet ja Laurat natuke üle (läksime vahepeal r-kioskisse :D:D), siis tulime tagasi ja siis oli nii:
Kõndisime, mingi kõik rääkisid, jumala naljakas oli - ja siis keegi äkki küsis, et EE, KEEGI MAJANUMBREID VAATAB? ja kõigil oli nii et EI? ja me otsustasime edasi minna, kuni keegi ei avastanud, et oleme maja nr 37 juures (suva, et meil oli 29-ndat vaja), ja me otsustasime tagasi minna. No kõik jälle mingi kõnnivad, räägivad, siis keegi küsib et EE, KEEGI MAJANUMBREID VAATAB? ja kõigil oli nii et EI? ja me jäime seisma eks, et selgust saada, kus me oleme. Seisime mingi maja ees, mõtlesime, et kuidas saaks küll selle numbrit välja uurida, et teada kuhu poole - edasi või tagasi - minna, ja siis leidis aset järgmine dialoog vms: -Äkki see ongi? -Päris ongi, näeb see sul litsimaja moodi välja? -Eiei, öeldi, et see pidi jumala normaalne maja välja nägema. -Ee, ma arvan, et sellel majal, mida me otsime, peaks NUMBER ka peal olema. -Seal laternal on midagi kirjas, keegi ei näe? -Mm, 29. -Hui ongi see maja! :D -Ok, lähme sisse? -Raudselt on vale maja, täiesti raudselt me mingi kõnnime kellegi majja niisama sisse praegu :D:D, mingi VUHUU, KUS SIIN PIDU ON,ja seal vaatab mingi usklike pere telekat vms.
Ok, sisenesime, maja oli õige. Meie Liinaga, korralikud tüdrukud nagu me oleme, panime kohe vahetusjalanõud jalga ning suundusime Keiduga hm kuskile. Seisime seal imelikus kohas, nagu koridoris vms, PÄRIS pikka aega. Kuna ei osanud kusagile istuda. Siis hakkasime me muretsema, et topse pole, ja Keit hakkas menüüd uurides arutlema, et kui topse osta ei saa, siis klaase ikka saab :D:D:D:D Kujutasime ka ette, kuidas majaperenaine, kes kogu aja kohal pidi olema, peo käima paneb :D:D Seda kahjuks ei juhtunud. Küll aga juhtus seda, et Rasmus läks vahepeal sinna niinimetatud baarileti juurde ja hakkas perenaist sebima. Ok, sellest hiljem, liiga naljakas, pean detailidesse süvenema. Ahah, unustasin mainida, kuidas Keit megatahtis Kardole patse punuda :(
Siis saime istuma (LÕPUKS) mingite 12-ndike juurde, Kardo koha peale :D:D Keit millegipärast ei tahtnud kohad üldse ära vahetada, kuigi niimoodi oleks olnud mugavam patse Kardole teha. Okei, istumise ajal jõudsime avastada mingi 12-ndiku, kes üritas sulanduda, ning Kardo sokid. Avvii, ülinunnud. :D
Siis hakkasime ringi käima. Pidime joogid külma panema ja värki. Aja jooksul läksime oma klassi juurde istuma, hakkasime Keidu ja Liinaga jooke segama, aga ma ei tea, pea oli ikka jumala selge. See muidugi ei takistanud kedagi naermast (OH, P Ä R I S E L T ? :N), nii et meil oli vahepeal väike itsitamisnurk seal ee, endise lava juures (-Haha, Haldi raudselt hakkab ju vett jooma, hahaha :D:D / Haldi võtab veepudeli välja ja kallab endale topsi vett / EI USU et naljakas oli). Igal juhul läksid mõned mingiaeg ee, kusagile, ja siis algatas Liina pudeli (väga gümnaasiumi tase :D:D:D:D:D). Ja see oli lihtsalt fakk kui naljakas :D:D Triinu musid, 12-ndike kallistamised, baariletiäärsed sebimised ja -MINU NIMI ON KEIT! -HUUUUUUUII :O Maei tea, suht surema pidime naeru kätte seal :D
Ma ausalt öeldes väga ei mäleta, mis vahepeal oli (aa, vessu üritati käima panna, aga põhimõtteliselt ei rääkinud see perenaine seal eriti eesti keelt, nii et suitsuandurite ja sauna sissepääsemisega oli seal väikeseid probleeme), aga mingi aeg pandi mängima mingi Geili plaat, ja siis läks Rasmus natuke liiga aktiivseks, eriti YMCA ajal oli Liinal temaga tegemist :D:D Ja ma ei tea, üldse oli meganaljakas kõiki teisi meeletus tantsus endunustavaid inimesi jälgida.
Siis läksime me Keidu ja Liinaga alla vessule, aga see oli ülimõttetu. Üleval ei juhtunud midagi peale selle, et Martini otsa sai, saunas läks aga paljaks keegi Märt või Mert või igal juhul see vend, kes sulanduda üritas. Ok, siis mul kammis vist natuke ära, ma mäletan mingit sjukest hetke, kus ma end jälle pikali avastasin (üllatus), ja mul oli megahea olla, ja siis tuli Rasmus ja küsis, et kas mulle VÄGA meeldib vetsu ees pikutada, ja siis ma alles sain aru, kus ma olen, ja ta lubas mu üles peksta, ja ta vist tegigi seda,rohkem ma ei mäleta. Veel mäletan, kuidas Kristo küsis perenaiselt, et mis kellani saab hambaharja ja kondoome osta, ja perenaine ütles, et EI SAAGI, SA POLE VEEL 21, ja ei usu, et mu järgnevad pool tundi olid naermisega sisutatud. Kristo küsis siis veel, et kas hambaid saabki alles alates 21. sünnipäevast pesta. Ee, vähe ma ei naernud.
Ok, siis mäletan veel, kuida ma Gleniga lihtsalt megakaua rääkisin, kellegi Andriga ka (nägu ei mäleta, juttu ka ei mäleta), mäletan kuidas ma galopiga mööda Tanuma tänavat kappasin ja mingi aeg aia otsa puhkama jäin, mäletan kuidas me Marie ja Liinaga viina rottisime, kuidas ma kellelegi tõestasin, et suudan paljalt juua, kuidas Liina mulle sületantsu tegi, kuidas Rasmus Mariele jooke peale ajas (mis oli lihtsalt rämedalt naljakas), kuidas Laura Something Good'08 videot järgi tegi, ise megalt röökides lihtsalt (meie tantsulõvi), mäletan kuidas tagusin vastu vetsu ust, miljon aastat lihtsalt, ja ütles naerdes, et KEEGI ON VIST SEES ja ma vaatasin teda hästi kurjalt ja mul oli nii et ORLY, MIKS MA MUIDU TAON? Ah, ja mulle meenub ka, kuidas ma Keidu ees marki maha tegin, tunnistasin üles, et ma kardan teda, ajasin mingit kaarditegemisejuttu, ja omg, väga mark. Ja lihtsalt kõige suurem OMG, haha, kuidas ma seda küll unustada võisin, mingi aeg piilus Liina sauna, siis tuli sealt megakavala näoga välja, siis pahvatas naerma ja ütles HIHI, KEEGI ON PALJAS SEAL, ja ma läksin vaatama jaa keegi kes seal tõesti paljas oli, pööras ümber ja naeratas, ja ma jooksin välja, janoh, meile Liinaga piisab 10-minutiliseks itsitamishooks sedagi. (See viimane juhtum oli PEALE viinatarbimist, eks)
Igal juhul ärkasin ma umbes kell 6 vist, ja Marie tuli mulle lõbusa näoga rääkima, kuidas ta öösel Kardo ja kellegagi McDrive'is jalgsi käis, ja kuidas 2 burksi sai. EI USU, ET MA TA ÄRA TAPPA TAHTSIN, kõht oli ärkamishetkel VÄHE TÜHI. Siis ärkasid need, kes magasid ja Marie jäi magama. Ja siis oli lihtsalt kõige naljakam peo osa üldse. :D Minu ja Laura haiged naljad (a la SAADAKS KARDO NAERU TUNDRUUDUSSE), Kardo naer, Gleni veekindla markeriga meikimine (lihtsalt, nii esimese klassi naljad noh :D:D:D:D:D:D, UBZ, pasteerida unustasime), Kardo diibid ütlemised ("Peale makaronide söömist ma ropendan") ja kinnijääv makk, ma ei tea, liiga nunnu.
Ja ka üleval polnud meil igav. Märt või see istus magava perenaise peale, Triinu veetis öö tualetis ja ma jätsin oma vihmavarju Tanumasse. Kahju.

Ja kuna kell on nii kuradi palju ja ma olen seda faking sissekannet juba mingi neljandat päeva kirjutanud, siis ma ei viitsi väga detailselt Soomest rääkida.
Valja ei tulnud mulle õigel ajal vastu :D, nii et mategin oodates mingi hullu plaani, kuidas läbi linna ta koju saada (suva, et ma Soomes esimest korda). Pärast tuli välja, et ta oli mulle varem kunagi vale aadresi andnud, nii et ma ei taha teada, mis oleks juhtunud, kui ma oleks tema ootamiseasemel actioni valinud.
Ta ei osanud mulle midagi näidata, nii et esimeseks nähtud vaatamisväärsuseks jäi metroo. :D:D
Õhtul läksime mingile Halloween partyle, parim osa oli see, et me jäime sinna hiljaks kuna ei osanud kostüüme valida, ja kui kohale jõudisme, tuli välja et kostüümis oli nii umbes 30-st inimesest 3.
Parim osa oli samuti see, et Valjal oli väga lõbus. Rõhutan sõnu VÄGA ja VIIN
Ülilahe oli mingeid geisid jälgida, nad olid tegelikult ka lihtsalt ülinunnud, avastasid üksteist meie silme all :')
Ülimeeldis lauamänge mängida ja avastada mingeid assüürlasi
Täiega armastan ühe teatud isiku juukseid
Ja mm paari inimest veel.
Avastasin ee avastasin paljut
Ma ei viitsi pikemalt rääkida
Igal juhul, kodus oli nii et Valja emaga rääkisime midagi (üritasime Valjaga kained olla), ja kohe kui ta ära pööras, lihtsalt kohe, ma kukkusin. See oli meganaljakas lihtsalt, täiega itsitasin. Ma pidin NAERU KÄTTE SUREMA tegelikult. Ja ee, see kordus suht iga kord kui ta ära pööras. Lihtsalt, ebanormaalne.
Ja hommikul oli nii et me saime megahäid pannkooke, mm, mm,mm, parimat sünnipäevakooki ja paljupalju naerda. Sain kalu näha, sain oma kingid ära kingitud (juust oli naljakas), saime Katy Perryt, Bondi ja Apocalypticat (palun, mitte mina, eks) armastada. Lemmmiiiiiiiiiiiiiik (L)
Maailma suurim feil oli see, kui me läksime šoppamislootuses Itäkeskusesse ja tuli välja et laupäev oli sela mingi faking riiiiiiiigipüha. Midavittu, lihtalt SJUKE pettumus oli, mitte faking ükski pood polnud lahti :S
Ja siis me läksime kusagile sööma, ja kõige naljakam oli kui ma tellisin salatit ja mulle anti mingi HIIGLASLIK taldrik, ja seal oli enamasti LIHA, mitte salat. Igal juhul, lõpuks sõin ära KÕIk peale salati. Ei usu et kõik naersid :( Ma olen alati niiiiii feil
Ja ma ei tea, laevas oli hea, aga senikaua kuni ma ei avastanud et SL Õhtuleht on feil ja kuni suured lained kammima ei hakanud. Siis ma jäin magama. Tulin laevast välja ja ema oli seal ja vend hakkas kohe virisema kui ma koti talel viskasin ja ma ei tea, feil tagasitulek oli.
Ja ma ei tea, võib ju jääda mulje nagu ma poleks üldse Helsingit näha saanud, aga tegelikult ma sain, ja ma armusin natuke ära. :(

Ja ma tahtsin midagi megailusat siia lõppu panna, laupäevaõhtu ja tänase kohta, aga meelest läks. Peas kõigub vaid see rõve asi, et homme on kool, ja mul pole mitte faking ükski vaheajal antud kodutöö tehtud. MASENDAV - lihtsalt üle mõistuse masendav on kooli ühtesid saama tulla.

Tšau, homme näeme.

"igal juhul, ma ei hakka neid tundeid enam elustama"

2008-11-01T21:32:00.001+02:00

Ah? ..Ma ei saanud pealkirjast aru.

Just 5 minutit tagasi oli lihtsalt kohutav tuju panna kirja kõik, mida ma vaheajal teinud olen. Lihtsalt, kohutav tuju.
Siis tuli vahele üks asi, ja enam äkki ei tahtnud.

Aga mulle jääb ju Teadmine. Ma olen ikka seesama-

Ö

2008-10-29T11:23:00.000+02:00

Eile öösel oli nii hea. Istusin jälle pool ööd üleval, ei saa aru miks. Ee, joonistasin oma majasid tulevikus. Täiesti mõttetu tegevus. Kujutasin oma lapsi ette. Ebanormaalne. Kujutasin ette puhkust Hollandis. Ma tahan ikka veel Hollandisse.
Tegin tikkudest ja vanilliküünlast mingeid põlevaid onne. Hommikul oli terve laud vaha täis. Ja kudumisvarrastel olid ilusad vahamustrid peal. (TÕSISELT KENAD!) Ma ei saa aru, mille peale ma oma öid kulutan. Ja ärkasin muideks täpselt sama kellaaeg nagu ka kõigil eelnevatel vaheajapäevil, kell 09:39 TÄPSELT. Ja mingit magamistuju ei olnud. Omg, ma magan end välja? :O Täna see igal juhul muutub. Ma ju võiks mitte ära vajuda.

Ei, tuju pole 2 päevaga küll tekkinud.

Aga Pariis ju põleb, haha-

Unustus

2008-10-25T12:06:00.000+03:00

Need on need osad, mida võiks lõpmatuseni vaadata. Kes teab, äkki saab viies hooaeg parimaks. Paremaks kui teinegi.
See polegi enam nii võimatu.

Ja ma unustan, unustan kõik halva, ja praegu mul ongi kalduvus kõike unustada. Ma ei ole üldse halvas tujus, kuigi oleks põhjust ka päevad läbi nutta. Unustan kõik, ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Ühelt poolt on ju suurepärane asjadesse positiivselt suhtuda, teiselt, need probleemid ei kao kuhugi. Mitte kuhugi. Ja ma ei saa lõpmatuseni silmad kinni pigistada.

See oli naljakas

2008-10-22T17:57:00.000+03:00

Aga enam ei ole, kuna kõht valutab ja pea käib ringi.

Kui ma oksendama hakkan, võite hakata mulle beebiriideid kokku ostma.

Ee

2008-10-21T20:44:00.000+03:00

Väga EE,
ma just lugesin enda vanu sissekandeid, ja mul ei olnud isegi NALJAKAS

Ei taha teada, mis minuga toimub,
igal juhul on huumorisoone puudumine märk millestki

Meeldib psühholoogia
Ei meeldi, kui Mariel paha tuju on
Ei meeldi, kui Liina vihkab mind
Meeldib, et varsti on vaheaeg (ÜLLATA MIND)
Ei meeldi, et soon, mis kuulub huumorile, on ära kadunud
Ei meeldi, et ei suuda kooli varem kui 3. tundi ilmuda
Ei meeldi, et magasin täna öösel ca 9 tundi ja jäin bussis ikkagi magama (thank god et ei kukkunud vähemalt jälle peaga vastu klaasi või midagi) (omg see lause ei aja mind isegi naerma, what is going on, tavaliselt ma loen enda kirjutatud blogisid ja hirnun ekraani ees nagu hull) (väga tagasihoidlik sinust, Sofja)
Meeldib, et 12.ndas saab kunstiajaloo ja saksakeele eksami teha (ma olen veider; miks ma sellest kirjutasin, ma VIHKAN neid aineid omg omg omg omg)

Okei, ma just jõudsin järeldusele, et mul on brain tumor, arvata on, kui ma pole rase, siis ma olen ajukasvajaga: loooogiline.

2008-10-18T22:03:00.000+03:00

Õhtusöögilauas:
kõik naeravad, jutt käis mingi ee, koduloomadest või midagi, KÕIK NAERAVAD
SOFJA: Haahahahahahahahahaha, mäletate kui ma küüliku kooli kaasa võtsin, aaaahahahahahahahahaha, omg kui naljakas, täiega lahe kuidas ta seal mingi ümber koolimaja jooksis ja Aile ajas teda taga ja ta pidi südamerabanduse saama, hahahahahahahah
kõik jäävad vait
vaikusehetk, ca 2 minutit
EMA: Sa pole meile sellest rääkinud.

üritan blogi täita

2008-10-11T22:13:00.000+03:00

tuleb välja, jearight

2008-10-09T22:23:00.000+03:00

isegi ükski mõttetu, või mõttekas või üldse mingi NAERMINE kellegi muu kui temaga, see ei leevenda, ei see ei leevenda mitte midagi. ma tahan nutta, kogu aeg ainult nutta, nutta ja nutta, kui ma tema peale mõtlen. ma ei taha, ei taha teda kaotada, seda ma kogu aeg mõtlen, aga samas, ma ju ei tea, kas ta ongi kunagi minu oma olnud, kasvõi 1% temast.

ma ajan teda närvi ja vihaseks rohkem kui ta seda kunagi olnud on, ja ma tahaks end sellepärast ära tappa. ma ei saa aru, mida ma tegema peaks, et ta mulle midagigi andestaks, aga ma ei saa sellele pihta, kuna ma armastan teda liiga palju, ja kogu see armastamine, see ajab mu paanikasse, kuna ma kardan, et ta unustab mu, või jääbki mind elu lõpuni vihkama.

ma ei tea, mida teha. ma ei tea, mida öelda. ma ei oska olla teistsugune, ma võiks ju öelda, et ma olen see, kes ma olen, mul on raske end muuta, aga TEMA, ta on liiga täiuslik, ja ta teab seda, ja sellepärast ei rahulda teda seletus, et ennast muuta on mul võimatu. tema on kõige nimel alati vaeva näinud, ta ei tea, mis tähendab kogu oma senise elu for granted võtnud olla, ja siis avastada, et miski ei ole enam nii lihtne. ma ei soovi, et ta sellest aru saaks, kuna siis võiks ta mind armastada ka põhjuseta. ja seda ma ei taha. kui ta mulle jälle kasvõi ühe imetillukese tüki endast anda lõpuks otsustaks, tahan ma, et ma oleksin seda tükikest väärt. aga see vist ei juhtu kunagi. ja ma jäängi kannatama oma faking elu, mis ei lähe enam ammu õiget rada pidi. on ta selles elus mu kõrval või maailma teises otsas, niikaua kuni tema eksisteerib, ma jään iga päev nutma, kuna see, et ma teda väärt ei ole, see on midagi, mille pärast ma tahaks, iga jumala päev tahaks ma end ära tappa, sest et ma armastan teda. aga ta ei usu seda alati

ja ma nutan

7 paragrahvi vastused 1-10, jei

2008-10-09T21:52:00.000+03:00

1. Mesopotaamlastel - Anu, egiptlastel - Horos
2. Egiptuses peeti jumalaks, Mesopotaamias - kuningaks
3. Mesopotaamlastel - Enlil, egiptlastel - Seth
4. Mesopotaamlastel - Ea, egiptlastel - Osiris
5. Egiptuses olid looma-, Mesopotaamias inimesekujulised
6. Mesopotaamlastel - Sin, egiptlastel - Thot
7. Mesopotaamlastel Šamaš, egiptlastel - Amon Ra
8. Mesopotaamlastel - Ištar, egiptlastel - Isis
9. Tammuz
10. Marduk

TRAMMIPEATUS

2008-10-07T21:45:00.000+03:00

PILETIKONTROLÖR 1: Loodan, et majanduskriis ei vii meid koondamiseni.
PILETIKONTROLÖR 2: HAHA, muidugi viib (..)
PK1: Ohoh, tramm tuleb siiapoole, jepii <:o)
PK2: Ära loodagi siit suurt raha saada, prügikollidega ma küll SEHKENDADA ei viitsi
PK1: Haha, ma küll viitsin
PK2: Nagunii neilt raha ei saa, idikas
PK1: Ahah, õigus jaa (kõnnib trammi juurde, astub peale) Tere, teie piletid palun
PK2: (karjub peatusest) A kuule, ma seda trammi kontrollida ei viitsi (..)
PK1: Ok, vabandussssst, valehäire, pange ID-kaardid ära palun (tõstab jala välja, trammi uksed sulguvad, tramm hakkab sõitma)
PK2: Fakk, autovõtmed jäid tema kätte (MÕTTEPAUS a la 15 minutit) a suva, lähen järgmise trammiga järgi

EKSTRABOONUS vms:
-Kus käisid?
-Toimetamas.
-Ah?
-Vetsus, noh.
-Ok.
-Üritasin kärulükkajalt heroiini osta.

Neurological complications

2008-10-05T20:28:00.000+03:00

Väsinud kordamast, aga ma olen imelik.

Kui muidugi 9 tundi järjest vabatahtlik koristamine ei kuulu normaalsete tegevuste alla.

Ja omg, palun vabasta mind mu faking unenägudest, ma ärkan iga kord maailma halvimas tujus.

2008-10-02T21:27:00.000+03:00

Look through me
cos I'm so tired

S nagu LUUSER ehk bensiininaine124

2008-10-01T18:39:00.000+03:00

EE 1. oktoobri (MUIDEKS, kui ma brita blogi lugesin, mõtlesin, et omg, misMÕTTES, kuidas ta sai endal sissekande kuupäevaks 1. oktoobri panna, LAHEE eks ja siis tekkis mulle pea kohale see lambike, et AHHA TÄNA ONGI 1. OKTOOBER) hommik algas sellega et ma paanitsesin mida selga panna (võiks selle hommikuse paanikaga juba harjunud olla või midagi).Veel juhtus minuga seda, et võtsin raha kaasa, jäin lemmikbussist maha ja hilinesin kooli, aga Rebase Antsule vist meeldis mu nägu või midagi, igal juhul MINULT ta õpilaspiletit ega midagi ei küsinud. (pärast tuleb raudseeelt välja et küsis küll, lihtsalt ma ei kuulnud ja ta arvas, et ma blokin, ja nüüd ma saan käskkirja).
Ahah, blondiinirubriigist siis selliseid uudiseid et hommikul, kui ma olin mingi täiega palju hilinemas, ja sellepärast otsisin paaniliselt kella (ma ei tulnud selle peale et mul on telefon kaasas vist), siis ma vaatasin bussist välja, et oh, kell, ja vaatasin et OMG ,miks see 16.30 näitab, ja siis paari sekundi pärast oli jälle lambikesehetk, et ma vaatan bensiinihindu.
Sisenesin koolimajja koos Haldiga (parim), ja me jooksime gartsi ja seal oli Rasmus ja Haldi hakkas jahuma et pildistamine on esimese tunni ajal ja mul oli paanika (HÄSTI HALDI), ja siis ma hingasin sisse ja välja ja ütlesin kindla häälega et EI MEIL ON KOLMANDA TUNNI AJAL. Ja Haldi vaatas mind imelikult ja nad Rasmusega läksid minema, ilma et keegi oleks mulle ilusat hommikupoolikut soovinud või midagi. Ja ma karjusin neile järgi et jah, minge aulasse (üritasin nalja teha), aga nad vaatasid mind veel imelikumalt. Ei usu et ma tundsin end kahtlaselt.
Trepi peal tuli vastu klassijuhataja (ta hakkab mulle juba meeldima), ja ütles et pildistamine on aulas (ORLY) kell 9.10. Ma mingi JAJAH, TORE, ja jooksin edasi üles. Ma ei tea, esimene inglise keel (millesse tulles rääkisin ma Laurale, et klassijuhataja ütles mulle trepi peal lambist pildistamise aegu, ja Laura küsis, et kust ta teadis et ma tema klassis käin, ja mul oli nii et EI USU ET TA TEAB ENDA ÕPILASI ja Laura punastas(ok, väike liialdus on see), ja ütles MIND TA KÜLL VEEL EI TEA :D:D:D:D:D:D) oli suhteliselt tore, võrreldes teise ingliskeelega, millest ma pajatan siin hiljem. AA üks naljakas asi oli inkas. Laura võttis lambist oma Willendorfi Veenuse välja, ja hakkas enda täiuslikule ajastukaardile äkki rindu täiustama (ok, see ei kõla naljakalt, aga see NÄGI naljakas VÄLJA). Niisiis oli teiseks tunniks geograafia, kus ma jälle natuke magasin ja siis äkki ütles keegi, et OH PILDISTAMINE, ja mul oli nii et AH ja siis me läksime aulasse ja seal meid pildistati ja pildistajaonu oli väga naljakas, aga ma ei naernud. Aga ma naersin kõige muu üle. Ja ma tegin 2 sõbrapilti ja ma olen õnnelik, kuna ma tulen jälle kurgi- või soki- või amööbinäoga seal pildil nüüd. Ja klassipildist veel sellist NUMMIT infot, et Tutimoos ilmus ülikonnaga kohale. SEE OLI IKKA SELLINE TORE UUDIS ET JAH, SÕNU POLE. Siis peale pildistamist läksime Mariega puhvetisse (OSKAN SEDA SÕNA KIRJUTADA, EI PEA SELLEKS EESTI FILOLOOG OLEMA!!!!!!!!!!!!!!!!), ja sealt ma ostsin (lasin Mariel osta, ma vihkan müüjaid JU) soolakõrsikuid (Laurale), TicTaci (valget, niu) ja porgandikoti (mis maksis KÕIGEST 2 KROONI!). Vahepeal seal trügis Aile meie ette ja mingid inimesed veel tulid, aga see pole oluline. Ühesõnaga peale seda algas ajalugu Heikiga, ja tead meil läheb rühmatöö juba päris ladusalt (kui välja arvata alguses kõlanud ettepanekud a la Sofja kirjutab küsimused ja Tutimoos vastab, ok, teised ei tee midagi OKKKKK). Ahah, siis ma pidin palju lugema ajaloos, ja see oli imelik, kuna mul ei tule üldse ilusat häält. Alati tekib rögaklomp valel ajal kurku.
Aa, peale ajalugu oli teine inka, kus mul oli jälle hea tuju, kuna vahetunnis jõudsin laamendada Silveti klassis, kaotada Liinale päevik (kõlab VEIDRALT (ei, brita, see sõna pole vist siiski sõnast WEIRD või midagi)), ära süüa õun, miljon korda feilida, ülespoomises Rasmusele kaotada ja natuke lamedalt itsitades ringi joosta ja ühesõnaga jaa, hea tuju mul tõesti oli. Ja tuli välja et Egonit pole, ja keegi ütles et EGON LÄKS MINEMA, ja keegi teine ütles et EGON LÄKS ORTOPEEDI JUURDE, ja siis õpetaja küsis, et, MIDA, KAS TA SIIS LÄKS ORTOPEEDI JUURDE? ja mul oli hea tuju ja ma naersin ja ütlesin, et EIEI, TA LÄKS MINEMA. Ja ma ei tea, see polnud isegi naljakas, ja õpetaja vaatas mind niimoodi kurjaltkurjalt, ja küsis enda maailma kõige rõvedama näoga (kuigi tunnistan, on raske aru saada, milline neist ilmeist see kõigekõige kurjem on), et KAS SUL ON PROBLEEME SOFJA. Ja mul oli nii et EI, KAS MUL EI VÕI NZM HEA TUJU OLLA VÕI MIDAGI. Ja täiega mark oli tegelikult, ei tea miks.
Nii, siis peale inkat oli hm mata, aga kuna praegu on juba 2. oktoober, siis ma sellest matast väga midagi ei mäleta. Ahah, töö oli, meelde tuli. Megahaige, kuidas ma nevaeva midagi tunnis kaasa ei tee, ja siis hakkan tunnika AJAL asjadest aru saama, ja enda arust läks mul töö isegi hästi (kui välja arvata, et ma ei jõudnud viimase ülesandega väga lõpule).
Ja siis tuli kaks kunstiajalugu, ja me muidugi ei lootnud mitte midagi head, ja ega sealt midagi head ka ei tulnud, sain ajastukaardi eest (inka ajal viimistletud ajastukaardi eest) viie MEGAPIKA miinusega, mis ajas natuke närvi. Aga see pole oluline. Peale ajastukaartide vaatamist tegime tunnika ja ma ei tea, ma lootsin midagi raskemat ausalt öeldes. Kuigi viit arvatavasti selle eest ei tule, oli see ikkagi minu jaoks üle mõistuse kerge. Igal juhul, lõpuks tuli meile selline kena üllatus proua Eero poolt, et SAIME VAREM ÄRA, ja see oli parim mis minuga päeva jooksul juhtuda võis (SINNAMAANI, kuna pärast läksid asjad palju põnevamaks, IHHII).
Siis noh, koolipäevast üldiselt veel seda, et proovisin järgi kahekroonilise porgandikotikese, ja mulle meeldis, ütleks lausa, et porgand on uus must (ok, väga feil vist).
Ja koolipäevast, ehk siis koolipäeva lõpust jäi meelde ka see, et Allani jaoks olen ma mingi nähtamatu mees või midagi (jälle feil), igal juhul, ma mingi täiega surusin end ta vastu gartsis (MITTE MEELEGA :D:D,vähe ruumi ju), täiega jõllitasin mingi, ja vend pani mind tähele alles siis kui ma solvunult edasi kõndisin. Ja Britast näiteks selliseid uudiseid, et tal on mingi uus naeratus, selline meganunnu, aga väga mittetemalik (aga ainult sel juhul kui ainult suud vaadata), aga väga temalik kui kogu nägu jälgida, kuna selle naeratuse ajal teeb ta oma kulmudega ASJU. Ja Haldist uudiseid niipalju, et omg, SEE inimene on väga hulluks minemas (ei ole kindel, vb oli ta enne ka nii hm imelik). Hetkel mõtlen seda hetke, millest kõik nii šokeeritult räägivad ehk mingi a la M I N A EI LASE TEIL KÜLL MÖÖDA KOOLIMAJA RINGI JOOSTA, KUI MEIL VABA TUND TEKIB, MÄNGIME TUTVUMISEKS RINGMÄNGE (..) Ebareaalne.

Ok, peale tunde me mõtlesime teha Liinaga ühe toreda tripi mööda kõiki poode kus praegu mingid tudish piibid ja avamised olid, ja siis niimoodi märkamatult ühines meiega Rassu, ja alguses ma mõtlesin et omg, nüüd me ei saa küll midagi normaalset (MEIE mõistes normaalset, eks) teha, kuna ma ei tea, Rassuga on ikka imelikum ju. :D Aga siis me trippisime ja trippisime ja mingi hetk ma lihtsalt tundsin et omg, mul on nii tore, ja siis ma mõtlesin et see ju mingi tuttav tunne? Ja mul meenus. Meenusid need huudiajad, kui me inkas alguses Allani ja Ailega naersime, ja siis Allan läks mingi hoogu oma naljadega, ja need olime meie Rassuga, kes teda imelikult vaatasid, ja see meenus ka kuidas Rassu ja Marko pedetsesid 24/7 ja mina, ma ei suutnud mitte kunagi naeru tagasi hoida, sest et noh, meie huud ikkagi ju :') Ja üldse, ma pole Rassuga üldse palju suhelnud, nagu üldse, 32.ses. Ja see oli lihtsalt üle mõistuse heameeldivtore Rassut jälle avastada. Tuli välja et ta võib Mäksu asemel ka õhupallidega pedetseda, aga see selleks, ma ei tohtinud seda tegelikult rääkida :D
Kui nüüd täpsemalt rääkida, istusime me Sääses bussi peale koos Keku, Keku õe (avviii C:), mingi Sassi, Annu, Liinu ja minuga (haha, feil). Sõitsime sellga polikliinikuni, seal läksime mingi hm trolli peale, kus Rassu kohtas Sünnet, ja siis me tulime välja Haaberstis (MITTE ZOOS) ja ma ei tea, läksime Roccasse, kuna see päev oli avamine. Niisiis jalutuskäik mööda parklat läks lõbusalt (poleks uskunudki, eks), kuna kõik üritasid bossid olla, peale minu, kuigi ma ei tea, see on masendav, kuna ma olen kõige vanem, IGATEPIDI (..) Aga ma ei tea, lõpuks me jõudsime Roccani ka, ja seal oli megapalju rahvast ja me nägime seal Ailet oma niinimetatud uue soenguga :D:D Ja siis me läksime üles ja vaatsime igal pool ringi ja käisime terve Rocca tegelikult läbi, aga mitte ühtegi põnevat uudist peale TIIMARI ja COFFEE INi ei leidnud. Väga feil oli mingi asi, mille nimetus oli Hobby Halli moeshow vms, kuigi ütleks, et minu meelest oli kogu üritus täielik feil, kuna ma sain ainult ÜHE õhupalli, ja sedagi vaid tänu sellele, et ISE LÄKSIN JA NÕUDSIN. Siis me mõtlesime et läheks Prisma, kuna me Liinaga tahtsime jäätist ja Rassul oli janu, ja me arutasime üksteise majanduslikke olukordi (Rassul oli väike kriis), ja siis me saime Liinaga allahinnatud Musid ja olime vägaväga häpid (Chappid, haha, FEIL SOFJA) ja siis me läksime välja ja Liinal juhtus turvaga mingi naljakas intsident a la -Sina varastasid midagi? -Ee, ei? ja kui me välja läksime, siis hakkasime Rassuga mingit riiki ära arvama, mis algas T-tähega ja kus olid kasutusel hieroglüüfid ja siis me hiilgasime seal omavahel tarkusega, ja siis me suundusime Rimmi, et leida parimad tudish piibi pakkumised, aga PETTUSIME seekord, kuna ma sain kõigest rohelist tictaci, ja ei mitte midagi muud, ja üldse, keegi ei saanudki midagi. :( Nii et tegelikult feilisime me oma aleotsimisretkega vägaväga. Siis me läksime peatusse, ja ütlesime Rassule et Liina läheb 4-le ja ma lähen trolli peale ja ise läksin Liinaga koos 4-le, ja Rassu oli veits segaduses, ja meil oli nii et HAHA, üle lasime. Ja siis ma tegin 4-ga ühe ringi, ja kuna mul Väike-Õismäel oli üks vägaväga luuserihetk, siis ma eraldan selle tarvis lausa ühe eraldi lõigu.
Ühesõnaga, et sind selleks looks ette valmistada, tuletan meelde, et ma olen oma elus piisavalt bussis vastu poste peaga kukkunud ja bussis seistes magama jäänud ja vastu klaasi peaga kukkunud ja kontsadega olen ma ka piisavalt kukkunud ja rattaga olen ka otse vastu posti sõitnud, aga see selleks. Ühesõnaga sõitsin ma selle faking 4-ga, ja siis äkki kui hakkasin välja minema nägin Kristiini, kes ka bussist väljus (NOWAY see oli lõpppeatus), ja ma mingi täiega naeratasin ja hakkasin niimoodi hooga tõusma ja mul oli hea meel et ma teda nägin ja kuna ma olin õnnest nii ogar et tegutsesin, tuletan veelkord meelde, HOOGSALT, siis noh, lõin oma pea muidugi vastu bussilage ära. See oli ikka VÄGAVÄGAVÄGA feil hetk, ja Kristiinil jäi minust ka raudselt megatore mulje.Igal juhul, läksime kooli poole (kuhu ma tegelikult minna ei plaaninud), ja siis me mingi läksime ja siis tulid mingid teatud inimesed vastu ja me jäime seisma kuna Kristiin tahtis nendega rääkida või midagi ja ma mingi ootasin, OOTASIN ja ootasin, ja äkki ta ütles mulle, et kuule, ma vist jään siia. Mul oli nii et, tore et mul siin VEITS oodata lasid :D:D

Okei, igal juhul siis ma jõudisn koju ja välja ma enam kuhugi ei läinud ja siis meil oli Britaga õhtul msnis väga palju feilimist ja okke, ja isegi üks blokk jäi vahepeale, ja ühesõnaga, Prits hõivas mind täpselt niipalju, et ma e jõudnud oma blogigi kirjutada. Ja õhtupoolik, ma mõtlen VÄGA õhtune poolik, jäi Liina päralt, kuna me avastasime, et tal töötab kodutelefon. Jälle üks kerge tunnine jutuke tuli. Sinna sisse mahus megapalju naermist, põhiliselt sel põhjusel, et ma selline pead bussis alati äralööv LUUSER olen, aga Liinu jõudis ka oma telefoni pooleks teha ja natuke mind kurdiks teha (-Kuidas sa kurdiks jäid? -Liina puhus telefoni sisse.). Aga jah. Õhtupoolik jäi ikkagi meeldivaks.

Ja, TADAMM, ESIMEST KORDA INIMAJALOO JOOKSUL, Sofja saigi hakkama sellega, et kirjeldas DETAILSELT oma EILSET päeva. Ma ei ole sellega vist eriti ennem hakkama saanud, nii et õnnesoovid mulle, ma arenen.

OMG KUI MASENDAV, NÜÜD PEAB LEIDMA AEGA, ET TÄNANE GENIAALNE PÄEV SIIA JÄÄDVUSTADA :S:S

Aga ok, vähem masetsemist, Sofja
Life is still nice, haha
(PRIVATE PRACTICE'I ESIMENE OSA SAIGI TÕMMATUD, GENIAAAAAAAAAAAAALNE <3)

2008-09-30T22:34:00.000+03:00

Ja selline tuju ongi, mingi selline. Ma löön end 5 minuti pärast maha. Kuna probleeme on nii palju nii faking palju ja ma vihkan end kuna ma mõtlen 24/7, omg, aju, lülitu välja plz. Tee endale mingi SUVEVAHEAEG, LÕUNAPAUS, ma ei tea, JÄÄ VAIT

Ok, see tuju on nüüd KORRAKS läbi, kuna Prits (vabandust, sunshine) võidab mind pilkus, väga rämedalt. Ja ma ei tea, ta teeb oma mwahahad, ja kõik tundub äkki nii tore.
Ah, Brita, lülita oma aju ka välja või midagi. :D

Aga ei, masendust on üle pea.

KÕIK G-GA ALGAVAD SARJAD I LOVE YOU

IIIIII

2008-09-29T20:32:00.000+03:00

Nii, nv-st tegin ma tudimaratoni (kõlab nunnult, nagu tutimaraton, ainult et ilma tuttideta (ja õnneks ka moosideta)) ja vaatsin laupäeval veel Grey Anatoomiat ja see oli PARIM OSA ja kui sa mind ei usu siis kuula seda, see oli PARIM OSA, lihtsalt PARIM OSA evaevaevaevaevaeva, ja kuigi teise hooaja lõpp oli mingi selline, et ma reaalselt võisin siis kaks ämbritäit kokku nutta, siis SEE, ma ei tea, draamat oli siin juba normaalsemas koguses, aga samas muutus see paugupealt (pauku tegelikult polnud) mu lemmikosaks, ma sain lihtsalt jube palju naerda nutta mõelda ja asju meenutada, ja ma sain aru veelkord, veelkord, et see asi mille nimi on SAATUS et ta ikkagi eksisteerib, kuna see oli ikkagi parim , kuidas ma Grey Anatoomia avastasin, süda lausa TUNDIS et sellest saab mul mingi mm mingi mm ELUARMASTUS? Nagu Annul SATC, eks. Aga mul on ikkagi suurem armastus. ELU OMA IKKAGI. (oksele ajab see viimane lõik, eriti kus ma kirjutasin et see pani mu mõtlema)
Aga, ma ei mäleta mis ma ülejäänud nv tegin (arvata on, et tudisin), aga esmaspäev oli lihtsalt ma ei tea, see oli üle mõistuse meeldiv. Esimene tund oli klassijuhataja, ja kuna ma pole ammu klassijuhatajas käinud, siis see oli üllatav, selles suhtes et lõpuks ometi leidsin ma ühe tunni kus saab vaimselt magada. Õpetaja seal ees rääkis midagi, ja ma ei tea, mul oli nii hea seda mitte kuulata, ja ainult Liinaga natuke mingite tobedate ütluste üle itsitada (a la noh, on olemas ka sellised pered, kus kõik iseennast vihkavad). Siis oli meil inka, mis oli suhteliselt huvitav, kuna vähemalt inimesed ei lasknud tuima, vaid hakkasid mu lemmikBernsteinile vastu ka veits, go Häli, eks. See on lihtsalt omg kui naljakas, kui õpetaja KÜSIB HÄLILT KUIDAS MINGIT SÕNA HÄÄLDADA. Kohe näha, et pro, noh. Parim eva, mis siis veel.
Siiiiiiiiiis oli esta vist, ja kui välja arvata kirjanditega seonduvad teemad, oli see ülinunnu. Ma kahjuks ei mäleta, kas esimene tund oli ka, aga teine oli no doubt. Okei, oletame et esimene ei olnud. AHAH, tegelikult oli enne estat veel muusika, mis jäi meelde sellega, kuidas me Liinaga mingi ainukesed (NAGU ALATI) Leelo häälekat kuulsime, ja hirnusime selle üle oma pool tundi. Ja vahepeal oli ju tegelikult, ma ei mäleta kus vahel, matemaatika, mis oli meganaljakas kuna ma ei saanud mitte midagi aru, ja meil oli Liinaga mingi megatore, kuna me tegime kunstilist conversationit, (vaata skänne posti lõpust) ja naersime mingite teiste haigete naljade üle, ja Häli peale enda kahtlaseid muffineid naeris ka terve tunni ja meil oli lõbus, kuna Hälil tuli pähe meiega tutvust tegema hakata ja ok, ma ei viitsi rääkida, kõik oli jube tore. :D
Ja estas oli Häli ka ikka veel mingi veidralt häpi ja tal oli koguaeg tuju Britaga vaielda ja see oli nunnu sest et Brita ongi nunnu, ja meil Mariega käis mingi operatsioon nimega TORKA BRITAT ja see oli kena, ja Marie ei saanud kuidagi üle sellest, kui laheda spikri ta geoks teinud oli ja kõik olid nagu pilves või midagi, peale õpetaja :( Ja Liisu ka oli väga aktiivne, ja see oli hea, kuna mulle meeldivad Liisu küsimused. (VÄGA VEIDER OLEN)
EI TORE TUND OLI :):):):)

Ja kodus, kodus oli nagu kodus ikka, MA LEIDSIN SELLE FAKING VÄRDJA LAULU mida ma otsisin 15 sajandit juba, ja ma lõpuks leidsin selle, hoopis Keane laulab (vaata skänni kusagil all).
Ja kodus veel lasin ma Britat natuke üle, tegime Liinaga natuke armastuavaldusi ja abi üksteisele, Mariega naersime natuke (tuimalt), ja mm, kellegagi tegin veel midagi. Ahah, Aile ja Mariga rääkisin. Aga see selleks, elu on ilus, vihkamine teeb täiega head muide, ma armastan elu jälle, aga ee, see selleks, Saagija Sofja läheb nüüd eestikeelt lõpetama, ja inglisekeeles kirja kirjutama ja geograafiat tegema, ja prantsuse keelt tuupima, ja selline tublidus olengi.
IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
kena päev tuli

(ahah, lisan veel, et sissekanne naaatuke põnevamgi tuleks, paar inglisekeelelise tegevuse skänni)

SINU SOFJA

EEE

2008-09-27T18:23:00.000+03:00

Eilne päev oli selline mm pikk või midagi, igal juhul, kõik algas eesti keelega, milles ei olnud mitte midagi põnevat või veab mu mälu mind alt ma ei tea. Siiiiiis oli vist 2 ajalugu, mis on alati mõttekad, eriti ka kuna meil oli mõnus rühmatöö, ja jälleee Tutimoosiga, kes vahest ajab mind jube närvi, aga see ei takista mind tema üle naermast, eks. Igal juhul, peale ajalugu oli väga mõttetu muusika, milles me Liinaga natuke üritasime kodutöö ära teha või midagi, ja selles oli veel Mareli sünnipäev, mis tegelikult on hoopis täna ,ja mis on ka põhjuseks et me ei laulnud talle (okei, vajalik info,NAGU ALATI). Nii, siis me läksime mingi 15 minutit varem sööklasse, kus mul oli jälle üks supermõttekas olemine, kuna ma söön iiiiiiiilgelt palju, kõik lausa ütlevad mulle et omg, ära söö nii palju, miks sa ÕGID 24/7, aa
Siis oli nii et me läksime bussi (enne seda ma leidsin Kristiine üles, megaimelik oli jälle näha, ei mitte et ma oleksin teda terve septembri jälginud, mõtleisn, kas on tema või ei ole :D:D) (ahah, enne seda oli veel koht kus ma trepist alla tulin ja Liina mind oma lõualottide ja tagurpidi V moodi silmadega kaamerasse püüdis, ei see polnud meeldiv hetk), (ja ma unustasin mainida, et enne seda kui me bussi PARIMATELE kohtadele saime, jõudis meie klass mõnusalt bussi ees natuke karata),aga see pole nagunii oluline, nagualati lihtsalt no.
Ja bussis , ma ei tea, ma sain natuke Marie kaamerat näppida, mis oli päris põnev, ja siis me sõime kohutavalt palju igast asju mis ta pakkus, ühesõnaga söön teiste kulul nagu alati JEI. Ja siis oli veel see kuidas kõik hakkasid tuimmängu mängima, ja Marie sattus eriti hoogu (kuna ta kaotas alati, ja kõik tahtsid koguaeg temaga mängida, sest et temaga oli väga võimatu kaotada, ja ma ei tea, ma sõin ta šokolaadi ka vägaväga palju). Ja bussis oli lemmikkkoht ka see, kuidas me sõitsime mingist kohast läbi, mille nimi oli KOOGI ja siis me saime rääkida Mariega et NÄGID ME OLEME KOOGIS PRAEGU, ja siis me itsitasime koos kaua, kuna see oli selline toredalt lame nali, ja siis jõudsime linnusesse (RAKVERE) ja siis kui me väljas olime, oli nii et Marie hakkas muretsema et omg tal kukuvad kõik õpikud kui buss pidurdab ja selle üle oli mõnus naerda ja ee ee. Siis oli veel nii et linnuses oli ülimegasuperigav (ORLY) kuna me pidime panema selga mingid rüüd ja me saime naerda enda vaprate Häli ja Haldi üle, kes koguaeg osalesid keskaegsetes mängudes.
Aahhhh, kõige põnevam osa oli see kus kõik oli kusagil piinakambris või kusagil ja õues polnud kedagi ja me Mariega ronisime kusagil ja pildistasime ja vaatasime et Rakvere on kena ja ma sõin oma võileiba ja Marie ei saanud oma fotokaga hakkama (tere) ja ma naersin ja naersin kuna Rakvere on nii naljakas, nagu kortsus (AHAHA PÄRIS NALJAKAS) ja me ronisime siis alla ja mõtlesime kas süüa mingeid pirukaid, mida sinna laua peale jäeti vms, aga ma otsustasin seda siiski mitte teha kuna mul on kogemusi mürgitatud õuntega nii et jah. (hull kogemus oli ka)

to be continued, ii
kuna üks teatud debiilik tahab arvutisse

(..)

Tere, teine osa
Ma ei tea, ennem kui me sealt hm linnusest lahkusime jõudsin Mari-Liisi, Reelika ja Ailega natuke juttu puhuda ja Häli lehvitas mulle (?).
Linnusest välja tulles läksid kõik lambist mingi alla sealt samast kust me ülessegi tulime ja see allakäik oli täiesti HAIGE kuna Marie äkki läks väga imelikuks ja hakkas täiega mu peale karjuma, mul oli nii et AA ära karju, MIDA SA TAHAD ,väike paanika oli mul igal juhul :D Nagu alati, sattusin nii segadusse, et hakkasin jälle kiljuma ,mis oli jaa, päris närve rahustav. Ja kui ma lõpuks aru sain, mida Marie must tahab (et ma kiiremini alla läheksin), ja pidin äärepealt maha rahunema, hakkas äkki Brita ka mu peale karjuma ja mul läks paanika SUUREKS PAANIKAKS kätte ja ma hakkasin jälle kiljuma ja ma eitea, häälepaelad avastasid oma võimeid.
Siis kui me all olime (peale vaevalist ja kiljerikast teekonda), ütles Brita AA, KEEGI ÜLDSE TEAB KUHU ME MINEMA PEAME? Kõigil oli nii et MKM, Brita ütles siis et raudselt teisele poole pidime mäest alla minema ja ma naersin, palju naersin. Aa ,ütlejaks polnud vist Brita, Brita enda arust teab linna :):):):):)

Ok, AHHAA keskus oli ma ütleks, normaalne, aga ikkagi, ma vihkan seda sest et see ei lasknud mul ässata jalgpallis, mida ma laavlaavlaavlaavin, vaid ma tegin omal just margi täis või midagi, lausa kolmekordselt, ei hakka siinkohal mainima mismoodi. Siiiiiiiiiiiis me läksime Liinaga kusagile pubisse või midagi, kus juba Brita, Keit, Marie, Annu, Keku,Kristo, Egon ja Rasmus olid, ja mul oli kõht jälle megatühi nii et ma õgisin jälle kõigekõigerohkem. Isegi rohkem kui Rasmus kellel kõik äärepealt üles pidi tulema. :D
Vahepeal me küll kondasime natuke mööda Rakvere Selvereid, WC-sid ja mahajäetud turge ja testisime, kui palju armastavad seadusi Selveri kassapidajad, aga, ma ei tea, põhimõtteliselt enam kuni tagasisõiduni midagi põnevat ei toimunudki (okeiokei, toimus küll, TuulitKairit oli päris põnev jälgida), aga jah, kui me bussi läksime, lasin ma Mariet natuke üle, teesklesin magamist, aga vend ei teinud must lihtsalt välja ja ma otsustasin niisama ta õla laiaks litsumisega tegelema hakata. Ta söötis mulle tonnide viisi šokolaadi sisse ja üritas minuga iga kuradi sekund jälle tuimalaskmisemängu mängida, aga ega ma nii lihtsalt alla ka ei andnud. Jälle sõitsime vahepeal KOOGIST LÄBI ,ja naersime veel hullemini kui sinnateel vms, ja siis mingi Brita tahtis ka mu kõhu vist ära tappa, kuna ma lihtsalt ei suuda mitte naerda selle peale kuidas ta istub vahekäigus lambist maha, aga see selleks.
Ei, kõige lahedam oli bussijuhiga kahekesti koju sõita. Siis kui viimasedki inimesed kooli juures maha läksid, läksin ma bussijuhi juurde, ja ütlesin EE TERE, tal oli nii et OH MIDA SA SIIN TEED, ja mul oli nii et KAS ÕISMÄELE SAAKS, ja tal oli nii et JAA MUIDUGI, OOTA MA KORISTAN AINULT BUSSI NATUKE, ja see natuke kestis ikka piisavalt kaua, et mu närvid üles ütleksid. Kuigi iseenesest oli bussijuht nunnu, ülimeeldis. Selline meganunnu, rääkis koguaeg, küsis, MURETSES mu pärast, avvii. Ja kui ta mu kusagil pärapõrgus maha pani (okei, SEE temast küll eriti kena ei olnud), siis ma lehvitasin talle ja sammusin viimase 16 peale, luckyme. Ja sõin tee peal oma viimast lössis võileiba, mis maitses rämedalt. Ja kodus ma panin oma Grey Anatoomia tõmbama, ja lugesin lõpuni läbi aegade lemmikraamatu (ok, ÜHE parimaist) "Koos, see on kõik", ja ma ei tea, see kõik oli ülitore.

Ahah, armastan sind Rakvere
(parim koht olisee kus Liina hakkas Keiduga JESSi järgi tegema)

Hetkest rääkides

2008-09-22T17:53:00.000+03:00

Olen ma VÄGA KURI. Ja tahaks isegi teada, miks. Võib-olla kuna mul on paha olla, jälle, mittemillestki. Okeiokei, võib-olla küpsisest, mida ma just sõin. Okeiokei, ma sõin seda siis kui mul juba oli paha olla. Võib-olla kuna ma mõtlen et miks fakk mul kaamerat jälle pole (on, aga mingi lahe on see ka). Ja ma läksin endast just välja ka sel toredal põhjusel, et ma kujutan endale asju ette, umbes nagu et bussi jäätisega sisse ei lasta,

Okei, see juhtus kõik peale kooli.

Hetkel (haha, uus hetk juba) tegelen aga sellega, et naudin lobisemist, kuni mu teatud sugulane mind läbi ei peksa, ja õpin šokolaadi valmistamist, mis on kergelt raske, ja naeran ka, kuna ma ei tea, ma olen ikka nii debiilik

HAAHAHAHAHAHAHHHHAHAAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHAHAHAAAAHHAAHAHAHAHAHAAA

Haige ahv

2008-09-20T22:31:00.001+03:00

The Analytical Thinker,
mida see ka ei tähendaks.

Adjectives which describe your type
introverted, theoretical, logical, spontaneous, rational, analytical, intellectual, sceptical, pensive, critical, quiet, precise, independent, creative, inventive, abstract, eccentric, curious, reserved, self-involved, imaginative, unsociable, determined, modest, careful, incommunicative, witty

These subjects could interest you:
literature, science fiction, philosophy, psychology, mathematics, Internet, drawing/painting, astrology, spiritual things, meditation, music, writing, strategy games, politics

Kusjuures enamasti tõsi, :O

Faking kollanägu

2008-09-17T17:53:00.000+03:00

Tere, vahemärkuseks uudis, et ma olen kütte otsinguil, nagu ka Liisu. Kairi, saada meile siia soojust natuke :)

Päev oli tegelikult, ma ei tea, praegu, kui ma juba õnnelikult koju jõudnud olen, võiks öelda, et isegi tore. Sündmusterikas igal juhul :D
Kuigi, ei tea, inkat eriti sündmusterikkaks küll ei nimetaks. Ma vihkan oma faking inglise keele tunde, kuna ma ei tea, meil on Lauraga juba kartulikuhjadest nii siiber, et õudne, ja muud seal tunnis pole lihtsaltt võimalik teha! :S:S Seevastu on geograafiatunnid tavaliselt põnevad. Jällegi mitte lemmikõpetaja pärast, lihtsalt mu ümber on niiiiiiii toredaid inimesi. Lemmikhäälega poiss, lemmiktüdruk. Lemmikpoiss ja lemmiknaeruga tüdruk. Lemmikud, kellega igav ei hakka, eks. Igal juhul, kuigi tänane geograafia oli poole igavam (võibolla lausa 10x) kui eilne, oli selleski mitmeid toredaid hetki. Ja isegi kui need puudusid, oli sel mõjuv põhjus. KOHUTAVALT KÜLM OLI! Ja mul nina jooksis jälle vett. (ok, see polnud vist väga mõjuv põhjus) Igal juhul, peale geod otsustasime lemmikutega kohvi jooma minna, ja oh, oli SEE alles kogemus. 8 krooni on muidugi meeldiv hind kohvi kohta, aga no sellist solki juues tuli okse ikka mõnusalt üles. Ja kui me üritasime suhkrut lisada (mõõtmisega läks natuke pahasti), tundus pärast, et olime sinna mitte suhkrut vaid soola lisanud. Igal juhul, ainuke asi mis mind näiteks päästis, oli PIIIIIIIIIIIIM. Jooge piima, jaa, teen siin ühiskondlikku reklaami. (originaalitseja nahhui)
Niisiis, peale geod tuli ajalugu, mis oli, no, parajalt naljakas. :D Tegelikult ei olnud, igav oli, aga lõpp oli naljakas. Saad aru, me mingi Liinaga tegime kirjavahetust ja siis läks meie lemmikhäälega poiss vastama, ja Liina mingi täiega hakkas ta hääle kohta kirjavahetusse MEGASUURI SÜDAMEID joonistama. JA SIIS :D:D:D:D SIIS vaatas ajalooõpetaja meid OMG KUI KELMIKA PILGUGA :D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D eiusuu, et ta arvas, et need südamed olid tema kohta. (märkuseks: meil on MEESõpetaja). Sjuke põnev vend, kes käib toredate triiksärkidega, ei oska raseerida ja kannab abielusõrmust vales käes (Liina järeldus).
Siis oli meil jälle inka, mis oli jälle parajalt magamist soosiv, ja järgi tuli mata, kus lemmikhäälekas meid jälle naerma ajas ja Pensa jälle oma faking matemaatilise filosoofiaga segadusse ajas. Ja siis pidi tulema kunstiajalugu, aga me Liinaga tõmbasime jälle minema. Vend süüdistas end päeva lõpuni muelu rikkumises, aga kõige naljakam on see, et ma olin vihane kõigi peale peale tema. Igal juhul on mul btw varsti tulemas mingi jutt direktsiooniga või midagi, kuna mu faking Tiiu ei oska vist puudumisis vabandatavaks panna või on tal minuga mingid isiklikud probleemid või ma ei tea, omg, õppigu lugema :S:S:S MA JU FAKING PÕHJENDAN KÕIK OMA FAKING PUUDUMISED!!!!!!!!!!!!! (stiilis Sofja magas kaks esimest tundi sisse)
Niisiis lahkusime koolimajast, et jälle 3-krooniste-šokolaadide-tripile suunduda (me ikka nii armastame Maximat :D) ja no, muidugi lahkusime me sealt kõigega peale 3-krooniste šokolaadide. Ma muidugi pidin endalelausa KOTI võtma et kõik enda POINDIGA, SOFJA, POINDIGA ostetud kiirnuudlid õnnelikult koju kanda. Igal juhul, sõitsime me lõpuks trolliga sinna Regalia Mäki lähedale (hea nimetus, ma TEAN kõik saavad aru, kus see on; okei, tore) ja naersime veits mingi lambika Krissu sünnipäeva üle, see oli lihtsalt nii naljakas :D Andre on ikka lemmikinimene, keda järgi teha :D:D (HUIIIIIIIIIIII :O:O:O:O) Ok, siis sõitsime mm Mustjõesse või kuhu iganes, vahepeal tuli naermisi a la -Emaa, suitsu tuleb! -Jaaja -Emaa, ma põlen! -Jaaja) Ja siis me läksime polikliinikusse, kus sai Liina tuju enne vereproovi tõstetud (natuke toredate inimeste toredate kehaosade ja kollase toonide arutamist). Jõudsime samuti avastada, et polikliinikus, mis ei ole haigla, on haiglalõhn, ja et vanamutid, kes kõnnivad liiga aeglaselt, võiksid hüpata.
Igal juhul, järgmiseks peatuseks meie teekonnas oli Hüper Rimi, kus ma sain omale vildikad, mis maksavad 3,90 (me ikka fänname küll odavaid oste!). Pluss saime me mõlemad veel ühe unistuse võrra rikkamaks. Liina tahab Sugarit ja mina ingliskeelset FHM-i. Ma lihtsalt ei saa aru, selline meestajakirjade armastus on faking kahtlane.
Lahkusime peatusse, kus avastasime Liisa ja Lisetti, kellele me jõudsime vähemalt viisteist korda naeratada/lehvitada, mis oli eriti lame. Minu ja Liina teed läksid lahku Sinililles, kus Liina koju lõpuks suundus, ja ma avastasin, et pean enda meganummilt hiiglasliku ja kaaluka kotiga veel mingitele faking jooksuvõistlustele kohtunikuks minema, et kehalise hinne lõpuks saada. Tuli samuti meelde, et ma ei tea ikka veel, kus asub mingi Sütiste mets, mille ma üles leidma pidin (kus need võistlused toimusid). Nii ma siis arvestasin enda briljantse linnateadmisega, et pean 61-le minema. No ja muidugi, kui ma trollillt maha astusin, avastasin, et 61, millele minema pidin, on üle tee. Ja nagu kõik teavad, meeldib mulle enda tonnise kotiga KOHUTAVALT joosta. Eriti bussidel järgi, eks Liina. Ühesõnaga see lahe bussijuht pani enda faking uksed täpselt mu nina ees kinni ja ma sain nii faking vihaseks, et saadaru, praegu ise ka ei usu, et ma seda tegin, ma nagu VISKASIN NURMENUKUS OMA KOOLIKOTI MAHA. Nagu päriselt ka, nagu ma oleks mingi eriti hullunud :D:D Ja ma pidin selle just üles korjama, kui juurde tuli mingi tuttav tüdruk, nagu, ma teadsin teda kunagi, tal oli nii et TŠAUU, JÄID BUSSIST MAHA? Mul oli nii et EIUSUU, KUULE. Vend ütles mulle et, TEAD, SA SAAD JU 10-GA RINGI MINNA. Ja ma pidin talle õnnest äärepealt musi andma, kuna tuli välja, et mul on veel võimalust nendele faking võistlustele jõuda. Ja nagu tellitult tuligi 10. Ja kui keegi arvab, et ma jõudsin 10-ga õnnelikult kohale, siis noh, SA EKSID RÄNGALT. Ühesõnaga oli mul õnn hakata kotti teise kätte ümber tõstma just hetkel, kui buss ootamatult pidurdas. Ja fakk, eiusuuu, et mul mark on rääkida sellest mis tol hetkel juhtus. Saadaru, ma KUKKUSIN PEAGA VASTU SEDA RAUDTORU, MILLEST KINNI HOITAKSE. Ei, PÄRIS normaalne. Kui sa pole veel elus ühtegi luuserit kohanud, siis tere, su ees on just üks.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin (mul ei ole üldse jõudu, et nüüd rääkida sellest, kuidas ma vägavägaväga äärepealt 17-st samamoodi nagu 61-ki maha jäin (MASENDAVALT RUSUV NOH), sellest, kuidas ma sellelt viimasel sekundil maha hüppasin ja sellest, kuidas ma end mingist metsast avastasin ja seal vihaselt Liinale telefonis seletades, kus perseaugus ma hetkel olin, jooksvaid inimesi paarkümmend minutit otsisin), olid seal Keit ja Marie ja nägin veel Kaidyt ja Kaidit ja veel inimesi, näiteks seda megailusat tüdrukut, kelle nime ma ikka veel ei tea, ja ühte tšikki, kelle nimi oli Kai või midagi, ja keda ma lapsena teadisn (ta käib minu koolis nüüd, haha). Igal juhul nägin ma neid inimesi, ja ma polnud ausalt öeldes eriti osav kaasaelaja, aga ma olin seal vägagi osav külmuja, lausa parim vist, ja üldiselt, kõik olid vägaväga tublid, ja ma ei tea, mul pole vist selle kohta enam midagi põnevat rääkida. Peale selle, et mulle kohutavalt meeldib meie keka õps ,ausalt :) ,kuigi paistab, et ta ei kavatse mulle need tänased 2 kunstiajalugu küll eriti vabandatavaks panna.
Ok, suva, nagunii on juba direktori juurde minek.

Kui ma koju tulin (purikana siiski), ootasid mind ees mu õpilaspiletipildid, mis ema kätte sai, mis ajasid mind mõnusalt naerma. Siis küsis ema jälle midagi e-kooli kohta, ja ma olin juba paanikas, aga siis hakkasin midagi eneseteostuse ja vabaduse kohta talle ajama, ja lõpuks sidusin selle sellega, et ma arvan, et ta ei peaks mu e-kooli parooli siiski teadma. Ja saad aru, ema ütles OKEIOKEI, LOODAN ET SA TEAD, MIDA TEED.

Ja see oli lihtsalt sellllllline kergendus, et jaaaaaah, tuligi ära see lause, mida ma nii kaua ootasin. Ta ei tahagi mu ekooli! Vuuhuu, eks. Ma pakun, et vähim, mida ta saaks seda nähes, oleks infarkt. Nii et, suva et ta seda ise ei tea, aga see on tema huvides.

17.09.08

Inimesed

2008-09-14T20:31:00.000+03:00

Ei taha banaalne olla, aga nagu ka kõigis, peaaegu kõigis blogides ära mainitud on, ei ole hetkel mitte midagi, mida armastada. Mille üle rõõmu tunda ja naerda. Või KELLEGA seda kõike teha.

Ma ei suuda naerda selliste asjade üle nagu et ma õpin geograafia kontrolltööks 4 tundi järjepanu. See ei ole normaalne. Kuhu on kadunud see punapea, kes kulutas kodutöödele max. 6 minutit? Appi, ma muretsen enda pärast. Kuhu jäi inimene, kes oskas absoluutselt kõiki enda faking idiootsustega naerma ajada? Kes ei osanud lattet juua ega lilli kasta (okei, ma ei oska seda kõike praegugi, aga siiski, selle mainimine on igal juhul lihtsalt tüütuuuu.

Ei suuda olla, kuna SlitherLinkegi ei saa lõpmatuseni lahendada, ja kõik GQ-d saavad alati kunagi otsa. Isegi Jack&Jones pole piisavalt hea, et mingigi kirepuhang minus tekitada, ja kõige tipuks avastasin ma, et kasutan mingeid veidraid sõnu (a la kodukana, snuukerihai ja kirepuhang), mis on liiga veidrad, ja isegi selle juures ei suuda nad mind naerma ajada.

Ma isegi ei osanud orksis profiil täita, normal.

SURE SOFJA

2008-09-13T14:08:00.000+03:00

Maailma parim põhjus (1tk), et elule ots peale teha.

Ei oota mitte midagi, mitte kedagi, magakski elu lõpuni.

Ja ei huvita, et tean vähemalt kahte inimest, kes mind ära tappa tahaksid, kõige võimatumaks teeb elu see, et vihkad iseennast.

ARMASTUUUUS

2008-09-10T18:42:00.000+03:00

Vihje lemmiktarkpeale: VAJUTA PILDILE

veider tunne

2008-09-09T21:30:00.000+03:00

Rääkisin Allaniga ja hakkasin lambist nutma.

Vahest ma mõtlen, et äkki ma kujutan endale ette, et mul enda vana klassiga nii head suhted on. Äkki on nii, et ma lihtsalt TAHAN neid üheksat aastat heana mäletada. Aga samas, kui on inimesed, kes tunnevad mind nii läbi ja lõhki, et suudavad aidata ükskõik kui tunduvalt sitast olukorrast, kui mitte välja tulla, siis seda vähemalt leevendada, siis eks see ajab nutma küll natuke.
See, kuidas me alles hiljem seda avastame.

Omg, ma ei saa sellest tänasest jutust Allaniga vist kunagi üle. Nagu ka enda 9b'st. Jääb alati sinna, kus ta praegu on: südamesse.

"ei meeldi see ka, et meie klass pole enam koos ."
Ütle seda uuesti ja jälle ja ikka.
Ja iga kord kui ma sellele mõtlen, hakkavad pisarad jälle jõgedena voolama. Appi küll, ma nutan jälle nagu mingi faking rase.

Analüüs

2008-09-08T20:00:00.000+03:00

> kell on 20:00
> ekool paistab tore olevat, seda 90% selle tõttu, et ema parooli veel välja selgitanud pole
> mul on täna vaba päev, vuuhuu
> hea tuju on
> ma sain täna vihma
> ma sain täna poolest võlast vabaks (friikad karamelliga on ikka heaaad)
> hakkasin ka unistama välismaast (ommmmg, sjuuke ahv)
> mu Grey's Anatomy S05E01 tuleb välja 2-tunnisena !!
> mul on ülitore uus klass, aga Allanit ja Rassut on võimatu, nii võimatu unustada. vahetunnid jäävad, eks :)

> need pähklid, mis ma täna ostsin, (chili on peale kirjutatud), on tõsiselt keelt kõrvetavad :S NII suur pakk on :( , peaks vist suhkruga proovima
> vma's, mida ma niikaua ootasin, on mingid tõsiiiiiiiselt tobedad võitjad
> ma ei viitsi õppida
> Liinal on probleeme :(:(
> ma saan oma faking Grey Anatoomia kätte alles 26.ndal :(:(
> ma faking ei viitsi joosta mööda linna, et sinna jõudes teada saada, et polnud mõtet kiirustada, nkn peab koju tagasi minema
> ema üritab midagi ekooli kohta välja uurida
> ma ei jõua The Killersi uut albumit juba ÄRA OODATA
> ma pole liiga ammu sõõrikuid söönud (situatsioon on eluohtlikuks muutumas)
> ja kõige tipuks on mul veel nohu välja arenemas. rögast ma parem enam ei räägi (Liina soovitusel), aga mainin igaks juhuks seda, et atsihhitan aboluutselt iga nurga peal nüüd. tere haigused, nice to meet you (pole näinud juba mm mm mm mm üle nelja aasta?)

Child Rebel Soldier - Us Placers

SOFI
08.sept.08

meil siin valmivad õunad

2008-09-07T21:32:00.000+03:00

See on see imelik tunne, et kõik on onlainis, ja mitte kellegagi ei taha rääkida. Õigemini, ühega tahaks, aga muidugi mõista on see vend just siis away, kui ma teda vajan. Siis kui ta räägib, siis ei tule suust justnimelt neid sõnu, mida tahaks niiväga välja öelda. KUI ma tegelikult tean, mida täpselt öelda tahan. Mõte kaob mul tegelikult kiiresti, tead.

See, et mulle antakse võimatuid ülesandeid, toob ellu vähegi põnevust. Kuigi too ülesanne pole sugugi asi, mida võiks PÕNEVAKS kutsuda, on see siiski midagi mittehalli. Halli on praegu vägaväga palju. Ja ma mõtlen mitte seda hõbehalli, mida ma niiväga armastan. Seda rutiinihalli.
Ja kuigi see võimatu asi teeb mu elu vaat et meeldivaks, on see tegelikult väga, vägaväga kurb, kuna ma ei taha, et mu kõige kallim ülesandeandja minust nii kaugele jääks. Ja ma mõtlen sellega TÕSISELT kauget kohta.

Ma ei ole ikka veel neid faking passipilte ära teinud ja ma ei viitsi seda ka elu sees teha. Ma ei suuda vahetada playlisti, ja see viib tuju ikka täiega alla. Ma ei suuda vahest uskuda, et keegi, kes oli justjust, viimati juulis, alles juulis, nii lähedal, on nüüd üle lahe. Ja ma ei tea, millal teda näen. Ja isegi inimesed, keda näen 7/5/4/9, isegi nemad tunduvad nii kauged. Need, kellest ma hoolin.

Vaatasin täna inimeste pilte arvutis, ja tulid nii paljud head meelde. Ma vaatasin pilte ja naeratasin. See on ikka imelik, kui kiiresti ma nemad kõik kaotasin.

Loen teiste blogisid, ja mõtlen et miks on mu blogi ainuke, milles pole mitte midagi head. Alati ma vingun, alati on mul peal masendus (mittemillestki ju), alati on nii. (okeiokei, ma ei hakka sin üledramatiseerima :D) Tegelikult ma lihtsalt loen teiste blogisid ja imestan, kuidas nad viitsivad. Pole muidugi ime, et keegi viitsiks oma PÕNEVAST elust kirjutada. Mis on aga kirjutada mul, nojah, kõigest 6 lõiku masendavat rääkimist iseendaga.

Ja, no jälle, kuna tõeline (loe: igavalt pikk) ilukirjandus samuti masendab ja ajab haigutama, siis eile õhtul tuli mul peale pikka (NELI kuud siiski) mittelugemisperioodi himu ühe ööga Kõomäe "Amatöör" läbi lugeda, ja sellest kohutavast nilbusest hakkas mul ikka niiiii hea. Ja kuna ma olin oma lugemisega nii hoos, siis ma ikka ei suutnud ühel raamatul peatuda ja hakkasin jälle mingit faking majandusõpikut lugema. Ma olen ikka püstihull küll. Midavittu mind üldse mingi faking buzzturundus huvitama peaks, nagu ma oleksin mingi faking raamatupidaja või ma ei tea, kes need selliste asjadega tegelevad. Türa see on suht sama, nagu hakkaks mingi keset suve omaalgatuslikult majandust õppima. (üllatusüllatus, ma tegin seda).

Jaa peale selle et sügis on käes, olen ma end jälle järjekordselt hulluks tunnistanud, ja nädalad venivad lihtsalt nii masendavalt aeglaselt, et ma ei saa aru, mis point on seda mõttetut aega nii pikalt läbi elada.

SOFI
07,sept,08
ft

No Understanding

2008-09-01T17:07:00.000+03:00

SO UNDERRATED

Kuulan mingeid masendavalt närvilisi lugusid, mis ajavad karjuma või nutma, ja nii juba mitmendat päeva järjest. Ja TÄNA, täna läks see lihtsalt üle igasuguste piiride. NII palju põhjuseid naeratada, elu armastada, midaiganes, ja ikka, NII rõhuv tunne.

Loen teiste blogisid, ja tahan, nii tahan lihtsalt kirjeldada oma nii toredat esimest septembrit, aga

EI
EI
EI

Tunnistan

2008-09-01T13:36:00.000+03:00

http://robertalondon.blogspot.com/

Ma ei julgeks seda aadressi endale elu sees loetavate blogide hulka panna, ja siiski, seda aadressi avan korra päevas kindlasti. See inimene, ta on lihtsalt nii masendavalt geniaalne ja imetlusväärne, et ma ei suuda ta tegemisi, kasvõi distantsilt, aga mitte jälgida.
Vahel ma mõtlen, et tal on eeliseid oma unistuste teostamisel, aga kui nüüd tõele näkku vaadata, siis muidugi, asi on kõigest suhtumises. Igaüks võiks tegelikult samavanuselt olla armastatud alal nii edukas kui tema.
Seda nõmedam on peeglisse vaadata ja aru saada, et sealt vaatab vastu selliste inimestega võrreldes, nagu seda on Roberta, lihtsalt EIKEEGI.

Muust niipalju, et esimene koolipäev 32.ses möödus hästi. Klass tundus ülitore, ja mõned aktusel öeldud sõnad panid naeratama. Kui ma aga midagi kiiremas korras TEGEMA ei hakka, võivad need sõnad sõnadeks jäädagi.
Positiivne päev, aga ma lihtsalt ei suuda sellest blogis kirjutada. A niimoodi ju ütleski, "blogi on mul alati kõige masendavamast küljest". Tõsi.

SOFI
the golden rod and the 4-H stone
teadmistepäev '08