Hel-Lõu.

Ma ei tea, mida ma siin Eestis teen. Kirjutan. Ahhaa! Ma ei ütle mida.
Meil oli täna Anna-Liisaga see saladuste teema, ja ma ütlen teile välja ühe saladuse - ta otsib Kristjani reiti. Selle punase-särgi-Kristjani.
Aga laager tapab ära. See ju nagu malev. Jah, me saime särgid (suured) ja POPid (tasuta suvi, jee! helista 59102352), aga see kõik pole seda väärt, mida me seal teeme. Madis on tore, sest ta laseb meil mõnikord puhata ja aeglasemini teha, aga need venelastest loomaaia mutid käsivad meil tööd teha mingi valguse kiirusega aga me oleme ju kõigest väikesed poisid ja tüdrukud, kes tulid siia lõbutsema (ja raha saama). Mida fakki me peaksime oskama rehadega ümber käia?!Kas me ei võiks linde toita (jumala eest, mitte pelikane, halvad mälestused), näiteks armsaid väikeseid luiki või pardipoegi?! Oooohh, me sureme kella 11-ks juba totaalselt, kuigi peame tööd rügama kella 1-ni. Lõunal. Ja juba teist päeva pole meil mingeid üritusi. Nõmee. Tahan bowlingusse.
Üks tore asi on, et ma elan enda toas lõpuks üksinda. Mitte kauaks. Vend tuleb maalt neljapäeval koju. MUL ON VAPUSTAV TUBA! Tulge külla.
Vaatame EM-i. Fakk, ma naeran viimasel ajal liiga palju. Nägite kuidas sakslane, kes kuuli tõukas, tantsis? Ja tema treener? Ühesõnaga ma olin toas üksinda, ja kui seda nägin, hakkasin täiega hirnuma. Muideks, ma naeran ka tänaval kõndides, kõva häälega ja nii. Ahh, I'm just mental.
Hei, kui te nägite eilset Chelsea - MLS staaride mängu, te saate aru, miks ma armastan Joe Cole'i ja John Terryt. Jah, me armastame sind, Joe. Saa ruttu terveks, meil on sind vaja. Fakk, Owen, Beckham, Cole, kes järgmine on?
Au revoir. Homme näeme, Anna.