Väga tahaksin oma blogi ära kustutada. Üldse kuidagi tahaks elujäljed internetist minema pühkida. Loen teiste blogisid. Vaatan teiste pilte. Näen teiste elu. Kõik, mis kuulub mulle, ei tundu olevat huvitav (mulle tundub, aga see on nii loogiline?). Arvan, et 5 päeva aega jääb veel sulle lugemiseks.
Ja läheb kinniseks - oma kolmandal sünnipäeval
Nii ilus. Mul oli nii ilus päev. Hommik rõõmustas vihmaga, ja selline hommikune vihmane tuju oli niisamagi. Läksin kooli, küll vihmavarju all, aga ikkagi rahulikuna ja "Kreuzbergi" kuulates. Koolis oli nagu koolis alati oli. Konkreetselt mäletan ainult negatiivset. See ei ole hea?
Peale kooli läksime Bägermeistriga koos koju, kus kohtasime ühte tänapäevaühiskonda sulanduda üritavat isikut ning saime maitsta ka kuiva, MITTESOOJA pitsasaia. Pärast sain oma toiduvarusid (mis Briizu juuresolekul kaovad välgu-, valgus- ja muudel kiirustel) täiendatud ning jõudsin koju. Sealt läksin raamatukokku, kus sain ära antud need inglisekeelsed raamatud, millest mul kõrini on, siis läksin saksasse. Sealt tulin poole pealt ära, et jõuda Keskraamatukokku, kus sain - 8 või 9 vist? - eestikeelset raamatut. Nii hea tunne oli kohe. Nii hea. Poleks arvanud, et nii tühine asi, mida tegin paar aastat tagasi päris mitu korda nädalas, võib nii õnnelikuks teha. Igal juhul, tuli meelde see targaks olemise tunne, siis läksin koju ja siis tegin endale marjateed. Ma ei mäleta, millal ma endale viimati teed tegin. Ausalt. Arvasin, et enam ei maitsegi, aga eksisin. Hea oli. Ja tunne oli hea. Ja 9.90-st Maxima šokolaadi oli mõnus kõrvale näksida ja kõik oli nii perf. Ja siis läksin arvutisse ja mõned inimesed teevad seest kõik nii rahulikuks, aga paljud täna ka jätsid sisse õõnsa tunde. Paljud- tavalise kohta väga paljud. Kas muutun jälle mina või on asi lihtsalt negatiivsetes elektromagneetilistes lainetes ja horoskoobis? Ma ei taha teada. Ma tahan lihtsalt õnnelik olla ja Britaga rohkem aega veeta. Aga juhtub asju, ning ma ei saa aru, kas ma pean nendele asjadele vastu hakkama või kuidas sellega on.
Loodan oma tarku raamatuid nüüd lugeda ja asjades selgusele jõuda.
Avastasin, et mulle meeldib Triiniga vahetundides rääkida. See tundub nii veider. (tänane päev ei ole hea näide)
Mees on suhteliselt mõttetu, aga kardigan on niiiiiiiiiiii ilus, ma vist tapaks sellise eest.
Ma hakkasin Joy Divisionit kuulama, kuna meeldis "Controli" treiler. Ma loodan, et ma armun ära ka muusikasse. See ei peaks raske olema -"Love Will Tear Us Apart" ja "Shadowplay" (algul The Killersi versioonis) juba lemmikud. Film ise tõmbab sitaks aeglaselt, ei suuda ära oodata.
Üldse olen ma treilereid viimasel ajal sitaks vaadanud. Niiet filminimekiri, mida vaadata sitaks tahan, aina pikeneb. Ja siit ta tuleb.
Elizabethtown
A Walk To Remember
Purple Violets
Alpha Dog
Cocaine
Le Scafandre et le Papillon
Dogville
The Panic In Needle Park
The Lake House
Vicky Cristina Barcelona
Rachel Getting Married
Pride And Prejudice
Interview
Milk
Breaking And Entering
Control
Factory Girl
I Love You Man
I'm Not There
Julie & Julia
The Proposal
500 Days Of Summer
The Last Kiss
The Reader
Things We Lost In Fire
Two Lovers
ja see jätkub. Ja ma olen masenduses, kuna see ainult kasvab. Ja kasvab ja kasvab ja kasvab.
Kõik on nii valesti. Mõnes mõttes tundub, et just ei ole, hakkab hästi minema, aga samas, see on nii ebatavaline. Ikkagi, see on nagu filter. Ma tean, et ma ise ka käitun valesti, aga teised inimesed mu ümber, ma ei tea, nad lähevad paremaks. Ja koledamad sõpruse tükid pudenevad ära nagu vana krohv. Imelikud inimesed, kes ei meeldi eriti, ütlevad mõnikord midagi tarka. Kuigi üldiselt käivad enamuse ajast siiski närvidele. Siis ma mõtlen selle targa asja peale ja teen ikka kõike sama valesti nagu enne. Taaselustan suhteid ja rikun neid silmapilkselt.
Vähemalt astusin ühe, pisikese ja natuke teistsuguse, aga SAMMU rahulolu poole.
So now I haven't started
I'm not so sure anymore
Though I am bad at work and feelings they are hard to ignore
I don't know what will happen
I just know that I have to do this for myself
Some day it will be better
That's no good to us now
Though we can do so much better
So leave us alone to try to think about something
But nothing is hard cause
Something always comes out
Oh, ja veel. Palju õnne mu kallid keemik, inglane ja eesti filoloog (Brita TSAU).
Ja tsau my superfrog! Lluv, mu osav põõsaelanik.
Ma ei mäleta oma elust mitte midagi. Mul ei ole midagi, mille nimel hommikul ärgata. Ma oman ÜHTE asja, mille kaotamist kardan, ja selleks on mu ülevalt neljas sahtel. Ma soovin asju, kuna ma tahan midagi soovida, mitte kuna ma neid tahan.
Miks ma ei ole blogi kirjutanud? Sest et mul on silmade ees üks suur kirju tühik, millest ma midagi välja ei loe.
Ma kardan teha asju üksi, aga mitte sellepärast, et nii neil ei ole mõtet. See on lollus.
Avastasin lähipäevil oma flickri, kus on umbes kahe aasta tagused pildid. Hakkasin seda korrastama. See, mida ma nägin, meeldis mulle ja ma imestasin. Kuna juba kaks aastat tagasi mõtlesin ma, et ei oska midagi. Nojah, nüüd oleks vist õige aeg peeglisse vaadata, kuna alles nüüd vaatab sealt vastu inimene, kes ei oska midagi. Nagu ka lauludega. 13-aastaselt ma kirjutasin laule. Aasta tagasi ma nad leidsin ja mõtlesin, et nüüd saab naerda. Aga ma lugesin neid ja ma mäletasin isegi viisi ja need isegi meeldisid mulle. Jälle.
Ma lihtsalt OLEN ja loodan paari aasta pärast avastada, et ka praegu tegin midagi ilusat. Aga mida ma teen? - ma ei tee mitte midagi. Ma ei taha midagi teha. Tegemistel, mis jäävad mulle endale, ei tundu üleüldse mõtet olevat. Ja muudmoodi olla on hirmus.
iPodis on ilusad laulud, ümberringi on ilusad inimesed. Ilm on ilus ja tegevust jätkub. Õppimine edeneb (kuidas võtta küll, aga siiski), aga ega tunnid seepärast igavamad ei ole. Ma saan tätokaid joonistada ja Henri õpikusse ja oma bäägipro särgi alla lepatriinusid peita. Elu on dramaatiline ja muud mulle antud hetkel vaja polegi. Ma tean, et draama kõlab lapsikult, aga ega see suhteliselt lapsik draama ka ole. Inimesed minevikust, kes keeravad sisemused pahupidi. Aga samas on see mõnus tunne. Kas just uus, aga sellline, jah, mingis mõttes hea. Sama hästi kui ma olen igatsenud katkiste huulte tunnet. Ma tean, see ei kõla ilusalt, ja ega see seda ka ei ole, aga lihtsalt, noh, igatsesin. Vahepeal harva juhtub ilus soeng olema. Kahjuks mitte koolis. Mingis lambises kohas, kui keegi ei näe. Sellest on kahju. Aga ma mõtlen oma nädalavahetuse lemmikhetkedele ja draamale, mille just iseendale tekitasin ja äkki on tuju hea. Mitte naerukajaka moodi hea, vaid rahulolevalt hea. Mulle meeldib see hea. Ma söön oma šokolaadi, millest juba kopp ees, kuigi alles teine päev järjest, söön valget TicTaci, mida ma enam ei söö, ja ega mis ka ei maitse (?), söön jäätist, mille šokolaad on veidra maitsega. Ja ma ei taha süüa, aga samas. Kuidas saab ikka mitte süüa, kui Häli koguaeg läheduses on. Võimatu.
Vaatasin Gran Torino ära, nutsin, mõtlesin, et türa kui banaalne, jälle!, aga avaldas mõju haigelt rohkem kui tavalised banaalsed filmid. Million Dollar Baby'ga oli ka nii ju. Ilusad filmid. Vahepeal vaatan mingeid veidraid asju, kuna mu aju on dramatiseerimisest nii üle keenud, et enam ilusaid filme ei aktsepteeri, nii et ma vaatan mingeid veidraid, mingis mõttes lamedaid filme. Tegelikult Nick & Norah's Infinite Playlist oli päris normaalne. Sellise, nõmeda filmi kohta. :D
Ja ma tean, et Eastwoodi filme kõrvutada Nick & Norah'ga on ikka päris nõme, aga mhmh, selline veider tuju ongi. Kõike on tegelikult.
Kõik kestab nii vähe. Ma ei saa aru, kas see on hea?
Suhted on vähemalt head.
Suhted. Ma vist tahaks midagi rohkemat (veeeel). (nagu alati)
Mul on nii veidralt eemalolev tuju. Ma ei oska midagi teha. Ei oska eriti asjadest rõõmu tunda. Üritan olla nagu tavaliselt, aga see nõuab pingutusi. Aga see laul. See lihtsalt teeb tuju ja kõik nii normaalseks. Selliseid laule ei tee enam keegi.
Niu. Niuniu
Neljapäeval juhtus mul kooliminek. Hommikul mõtlesin (ja kolmapäeva õhtul samuti), et midavittu ma ikka teen koolis kui Liina on oma PISAl, aga juhtus nii, et ma ärkasin ja tuli välja et mul olid juuksed niiiiiiiiii nunnult et ma otsustasin showoffida ja kooli tulla. Jõudsin 8.15, aga füüsikasse minna ei viitsinud, jäin kuskile ikskohta küüsi viilima. Siis helistas mu Sõõrik ja käskis mul gartsi tulla. Ma tulin ja me läksime tagasi, lemmik on olla jooksutatud SÕÕRIKU poolt. Läksin teda saatma ta elu kõige põnevamale sündmusele - PISAle. Ma nii väga lootsin, et mu nunnu saab seal OMAVANUSTEGA natuke rühmatööd teha, aga kahjuks siiski mitte. Ikkagi see vahetund oli naeru täis (ma kõlan nagu Marie, ei, jaa? :(:) (JA NAGU BRITA) ) Igal juhul, siis läksin kehalisse, mis oli nunnu, kuna ma tegin seal esta ja inka ära ja Haldi ütles, et mul täna ilus soeng (HAHA NÄGID) ja Marelit sain teavitada sellest, et meil pole täna matat, ja ma tundsin end ooooooh kui targana sel hetkel. Midagi ma raudselt tegin veel (peale Britat salfakatega varustamise), midagi head. Aga oh häda, ma ei mäleta.
Peale kehkat rääkisin Triiniga. Ma ei mäleta millest. MA TÕESTI EI MÄLETA, oo äkki see on sümptomiks mingile eriti rõvedale haigusele, mul on vist kasvaja aaaaaaaaaargh - ja nägin mingi aeg veel seda inimest, kes oli Liinaga pinksis paaris. (see oli random)
Peale kehka vahetundi tuli inka, mis oli segadusseajav ja nõme, Marguse ettekanne oli haigelt naljakas, kuna see oli nii feil. Ilma Hälita on presentationid ikka haigelt mõttetud. (aga seekord Häli oli, nii et asi osutus naljakaks) (Gleni nali oli ka lemmik. -What kind of tattoos do you like? -Balls?) Okeii. Peale inkat tuli mata, kuhu me ei läinud, kuna Pensat polnud, aga ega kui me seal olnud ka oleksime, poleks see midagi muutnud. Need, kes tunnis olid, leidsid ta lauas vastused tunnitööle, mis ta jättis. Feil suht.
Aga meie Britsiga, mida me tegime. Käisime Maximas vist. Jäätist toomas. See oli jah, mu selle aasta esimene pooleks söödud suur jäätis. Üldsegi oli väga meeldiv söömist alustada kuskil sellises kohas, kus tundus olevat mingi kanalisatsioonitoru just katki läinud. Muidugi otsustas Brita osta komplekti supilusikaid, et seda süüa. 10-st lusikast, mis ostsime, võtsime kaks, et süüa, ülejäänud hävisid. Kogemata. Siis läksime gartsi jäätist sööma. Siis tuli Liina oma 15-minutilisele vaheajale meiega lobisema ja paanitsema, et ta ei julge seal auditooriumis oma šokolaadi süüa. VAENE LAPS :( Nälgis peaaegu et surnuks end seal :( Siis läksime vist Britaga sööma. Läksime sööklasse vähemalt. Inimesed sõid jah. Ma nälgisin ja naersin Mareliga mingite lambikate asjade üle, siis läksid ta naljad nii veidraks kätte, et ma kaotasin mõttelõnga ja keskendusin Rasmuse lõpmatute lugude kuulamisele. Üks põnevamaid seisnes selles, et ta tegi kolmandas klassis tööõpetuses mu klaastükisõrmuse ise. ISE. Nojah. Kuulasin kõik ta jutud lõpuni ning mu vaev korvus (lemmiksõnavara) sellega, et ma sain talt juusturõngikuid. Ei, tegelikult oli see tõsiselt üks naljakamaid vahetunde. Huumorit tegid veel ee Brita, Keku, Marie, Merten ja Olari ja keegi oli vist veel aga ma ei tea.Tuli meelde, LAURA S. OO LAURA S SEE OLID TÕESTI SINA! :D Ta on niiiiii nunnu vahest. Ok, ära minu pärast muretse, ma juba lõpetasin lametsemise.
Peale söögivahetundi (mis ei olnud meie oma :$) läksime raamatukokku, kust ALLAN PALUN LOE SEDA LÕIKU HÄBI JA KAHETSUSEGA ma ei saanud kätte ühtegi õpikut, kuna mul on tagasi viimata mu faking Don Juan, mis, ma tuletan meelde, jobu, on SINU KÄES.
Siis ma sain oma Sõõrikult väga nunnu sõnumi, mis kõlas nii: 2ra mine tundi ,Tõepoolest, kõige arusaadavam sõnum eales. Ma sattusin segadusse ja läksin auditooriumi ette. Sealt tuligi mu miisu kohe välja. Otsustasime minna Mustikasse, kust saime VEEL jäätist, oojaa VEEEEEEEL, ja krõpsu ka. Tervislik toitumine, nagu alati. Rõvedalt näljased me siiski olime. Läksime minukale, seal Liina häälestas osavalt mu kitarripoissi, siis üritasime mängida seda ja läksime Järveotsa. (vahepeal oli veel üks jälestusväärne juhtum jonnaka mandariiniga, aga ma olen solvunud ta peale, nii et ei rahulda ta tähelepanuvajadust siinkohal) Okei, läksime Järveotsa. Sõõrik lasi mul aja kokkuhoiu mõttes jalga panna tossud. Kui me kooli jõudsime, avastasin ma, et mu jalad näevad välja veel sardellimad kui varem. Põhimõtteliselt terve Järkasoleku aja üritasin ma jalad ristis käia ja samal ajal Liinat ära tappa. Kumbki kahjuks ei õnnestunud. Peale õpetajate (HAIGELT naeratav Lehtmets ja meie nägemise üle lõpmatult õnnelik Härsing) nägime ainult Märksi, kellel on veider soeng, aga keda oli ikkagi sama pehme kallistada. Natuke tuli kikivarvukile ka tõusta :(:) Okei, siis helistasime Kaia-Liisale, mis oli ikka suhteliselt feil. Vend oli haiglas. :D:D:D:D:D:D Arvasime Liinuxiga, et sama marki asja nagu 23. septembri unustamine ei tule enam kunagi, aga näed, peaaegu. :D:D Väga osav feilimine tõepoolest. Okei, läksime TÜLPINULT Säästuka poole, kus külastasime ee midagi salajast? Ma ei tea, kui salajane see on. Okei, suva, ma ütlen välja, ma ei viitsi seda enam varjata, Liina. Ühesõnaga me käime Säästukas ühelt salaallikalt mu salaagendi Kopli Manni jaoks salamissioone saamas. Ta ju Soome spioon. Ups, ma vist rääkisin liiga palju.
UPS.
Aa, teel sinna tuli meile Ruti ka vastu, Jõudis vist rääkida absoluutselt kõigest, mis Järveotsas tulemas oli ja ära on olnud. Veel üks vahepealne UPS - me vist unustasime tulla mingile etendusele? Okei, Ruti sõnul (unustasin mainida, et kallis Anna-Liisa, Ruti all mõtleme oma endist õppealajuhatajat, mitte ühte teatud Rutit, keda sa orkutis rämedalt solvasid ja kes nüüd mu pilte oma smailidega kahjuks ei kommenteeri :( niu. I miss her) on veel tulemas päris mitu taolist etendust. Nii et Kaia-Liisa, me arm, küll me veel jõuame su imelist etteastet nautida.
Liina missioon saadud, läksime peatuse poole. Seal oli Sõõrikuga lihtsalt HAIGE, täiesti HAIGE olla. Kellega veel saan ma välja mõelda rõvedalt naermise võistlusi. Tõesti, kellega. Ja üldse, seal läksid need jutud liiga veidraks kätte. Kui me röhitsesime. Ja rohkem ma sellest rääkida ei taha. Tõepoolest. Mark on ja omakad on.
Neljapäev sisaldas veel haigelt mõnusat saksat, kus ma mängisin tarka. Ja kõik. Mäluauk.
Reede algas ärkamisega. Kell 6. Suva, et kooli ma hommikul minema ei pidanud ja arst oli alles kell 11.45. Eelmisel õhtul oli välja tulnud, et mul ikka veel arvuti kodune töö tegemata. Lemmik. Muidugi tegin ma selle umbes 10 minutiga ära ja siis passisin kolm tundi niisama arvutis. Rasmus ei olnud msnis ka eriliselt abiks arvutitööks õppimisel. Tegi just töö ära ja ei mäletanud ühtegi küsimust. Absoluutne lemmik. Igal juhul, mingi hetk olin ma otse loomulikult jooksmas valgusekiirusel bussile, milleni mul alguses 3 tundi oli ja lõpuks - nii tavaline - pidin ikkagi kõik täiesti viimasel hetkel tegema. Õnneks maha ma ei jäänud ja arsti juurde jõudes oli kõigest üks väike intsident ühe 11-aastase valeliku idioodiga, kes on tüdruk, kes minuga ühel ajal haiglas kunagi oli. Täiesti lõpp, ma vihkan teda. Ei hakka kirjutama siin sellest. Ta ajab mind niiiiiii närvi. Igal juhul, arstiga läks hästi, nii et ma suundusin peale seda kooli, kus parajasti käis söögivahetund ja kus me saime arutada Keidu nunnut nöpsnina ja seda, et Liisu ei kuula Keitost kunagi ja naersime millegi üle veel, aga ma ei mäleta, mille üle ja äkki see ei olegi nii oluline, Sofja, äkki sa lõpetad kirjutamise maailma kõige lambisematest asjadest, ÄKKI TÕESTI. Igal juhul, siis ma ostsin porksikoti jälle ja läksime eesti keele klassi. Nüüd hakkas vist päeva kõige haigem asi. Marie üritas mind oma üllatusmunaga (Kristo meelest on selle nimi munaüllatus, aga pole hullu) hirmutada ja Liina poksis mu õlga. Oli see kiljumine või jälle mu haige sõnavara- ma ei mäleta, peamine oli muidugi see, et nad peksid ja hirmutasid mind nii kaua, et ma kukkusin maha. Pea ees. See oli lemmik. Kui ma maha jõudsin, siis mul hakkasid sjuksed naerukad, et ma ei suutnud eriti naerda JA samal ajal üles tõusta, nii et ma aelesin seal krampides maas ja see tuletas meelde Pranglit, kuigi peaks mainima, et ma ei mäleta, mis peol ma ei ole maas aelenud. Ja siis Rasmusel ja Liinal tuli ka Prangli meelde ja nad hakkasid sellest rääkima ja ma hakkasin veel rohkem naerma, ja see pikutamine seal pingivahes hakkas juba venima, kui mul just naeruhoog otsa sai ja ma avastasin, et mul on porgand käes. Mis mul teha oli - hakkasin seda lõpuni sööma. Ja ma ei taha teada, kui imelik see võis välja näha. Näksisin porksi lõpuni ja tõusin istukile, kust sain lõpuks ka püsti tõusta. Eesti keele tund polnud muidu pooltki nii nunnu kui vahetund. Mitte et ma oleksin tahtnud terve tunni kuskil maas porgandit närida, aga Keidu nunnust ninast oleksin ma rääkinud veel ja veel. Ja veel.
Vahetund oli täis veel rohkem naermist, eriti kui Liia naeris Kareli üle ja keegi sellest aru ei saanud ja kui Haldi püksid rebenesid, kui ta tõestas meile, et oskab Karated nagu Keitki. Nojah, muidugi. :D Üllari ja Kristo naljad olid ka liiga nunnud, pole ju naljaasi rätsepistest käteta üles tõusta. Arvutiõpetus ise läks samuti nunnult, sain täiesti ise vastatud 13 küsimusele 20-st. Haigelt meeldis kt tegelikult. Kõigis ainetes võiks selline olla. :D Siis läksime oma lemmikõpetajaga analüüsima kodust tööd ja ma sain maxpunktid PLUSS lisapunktid, mis on väga tore, kuna ma ei uskunud, et iTunesist kirjutades saab täispunktid. Lisapunktidest rääkimata. Suurepärane. Lükkasin Marie analüüsimisjärjekorras enda taha ja läksin teda ootama. Pidime linna minema. Ta lõpetas ja me läksime gartsi, kus Liia jälle midagi veidrat ütles ja siis me lahkusime. Tahtsime putkas šokolaadi osta, aga oh häda, olime trollist maha jäämas. Nii et jooksime 1-le. Esimese peatuse jooksul jõudis Marie mu haigelt ära ehmatada.
- Mis mõtet sul ikka emalt raha küsida on, sa oled poole tunni pärast kodus.
- Päris olengi, meil läheb mingi tund aega vähemalt.
- Misasja, sa sõidad raamatukokku?
- Sa sõidad ka. (?)
- Misasja, sa ARVASIDKI, et ma sõidan suga? :D
- Ee, ma arvasin, et mina sõidan SINUGA?
- Hahahahaha, ära usu mind niipalju. Ma sõidan koju. :D:D
- ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ sa oled niiiiiiiii jobu.
- :D:D:D
- MARIEEEEEEEEEEEEEE ma tapan su ära.
- :D:D:D:D:D:D
- ...
- Aga ma ei tea, helista emale, et ta sulle raha üle kannaks.
- Mis mõtet mul on, kui me nagunii ei lähe kuskile.
- Lähme ju.
- No SA ei lähe ju.
- Misasja, sa USKUSIDKI, et ma lähen koju praegu? :D:D
- -.-
- Ära usu mind nii palju. :D:D:D:D:D
- -.-
Lemmik, Marie, LEMMIK. :D
Igal juhul sõitsime Vabaduse väljakule, kust läksime mingit iksteed pidi Kullo Galeriisse, kus olid Pelgulinna Gümni lõputööd, millest osad olid OH KUI HEAD. Ma pole eluammu näitustel käinud. Ja kuigi see polnud eriti reaalne näitus, kõigest lõputööd
(millest mõned olid siiski tõepoolest kõige sitemad tööd EALES, mida ma töödekski nimetada ei julgeks), oli see näitusel olemise tunne niiiiii hea. Ma tõesti igatsen näitusi. Väga igatsen. Vägaaaaa
Siis läksime ära, et jõuda läbi mu uute lemmiktänavate Sõõrikukohvikusse. Sain rohkem sõõrikuid kui Marie (need olid suuremad, vuhu), ning juba peale kolme sõõriku oli kõht haigelt täis. Aga mäkiplaanist ei kavatsenud loobuda kumbki meist. Läksime raamatukokku, kus Marie pidi endale homereadinguks inkasse raamatu valima, ja ta valis kõige nunnuma raamatu ealeeeeeeees. Tõesti, ma kardan et ta ei saa sellest aru :( 
Igal juhul, saime raamatu ja läksime peatusse, kus jõudsime mingile bussile, millega sõitsime ühe peatuse ja siis läksime mäkki. Pangaautomaadist läbi ja mäkis võtsime kahekordse juustuburksi eine. Ja kui ma oleksin Brita, siis ma kindlasti mainiks ära, kuidas mul ila niriseb praegu seda meenutades. Aaaaaaah kui hea. Ma pole nii ammu mäkis käinud. Mäkis oli täpselt niipalju juttu nagu Mariega tavaliselt mäkis on, kui akna ääres istub ("Vaata, su isa", "Sellega ma abiellun"). Kõhud HAIGELT TÄIS, läksime mööda vanalinna uitama. Marie jagas minuga oma unistuse, mis sai ka minu unistuseks, ehk kodu, mis oligi üks suur unistus. (palun kinkige mulle Brita sünnipäevaks lausete normaalselt sõnastamise kursus). Siis läksime niisama Balti jaama, natuke lauldes ja natuke UUUUUU-tades. Mariel oli tunne, et ma esimest korda Vanalinnas vist, nii et ta tutvustas mulle kasse ja tänavaid. Päris nunnu. Millegipärast teadsin ma aga temast paremini, kus mõned poed nüüd olid. Nojah. Jõudsime seiklustega Balti jaama (daa, sinna me ju suundusime), ma tahtsin Mariel lasta üles ronida mingisse hoonesse, mille nime me ikka veel ei tea, aga ta tiris mu trollile. Me pidime väga äärepealt laulmist sealgi jätkama, kui äkki nägime, et direktor on trollis. Saame nüüd vist käskkirjad :D Okei, siis me sõitsime Kelmikülla, siis Lillesse (kus Mariel tuli lausa briljantne, kuid samas ka vägagi üllatuslik idee mäkki minna), siis Väljasse, kus me läksime Maximasse mu 13 krooni kulutama, aga feilisime sellega, et meil polnud aitäh-kaarti. Palun vabandust Maxima, et ma su kuldklient ei ole :'( Igal juhul, jäime ühte riiulit nii kaua vaatama, et pidime äärepealt 16-lt maha jääma. Aga ei, jõudsin ja jõudsin õnnelikult ka koju. Õhtul Kristo rääkis midagi sellest, et homme ta juures mingi istumine, et ma Liinaga räägiks, äkki me tuleme. Mõtlesin, kas ma ikka viitsin Laagrisse minna. Rääkisin Liinaga. Õhtu sai otsa. Läksin magama.
Laupäev algas üpris vara. Kas mitte pool üksteist? Okei, see on ikka väga vara. Kuna ma ei suvatsenud koristada ja eilsest olin emaga ikka veel tülis (keeldus meile süüa tegemast, väga kena tõesti), siis arvutisse ma ka ei saanud. Nunnuuuu. Vahepeal läksid kõik kodunt ära ja ma sain lõpuks arvutisse, kus Kristo alustas küsimusega "sofi kuidas me kakumäele saame?" Ma mõtlesin, et äkki seda ütles Liina, äkki mul hallukad, äkki ma olen skiso (väga tavalised oletused), aga ei, tõepoolest, tuli välja, et Kristo taganes oma plaanist (hiljem saime teada, kui HOOLSALT ta kodus koristas hommikul :D:D) ning uus plaan seisnes rannas, Kakumäe rannas. Ja vessus. Midaiganes. Ma nõustusin, Kakumäele viitsiks muidugi rohkem minna kui Laagrisse. :D Kristo logis siis kohe välja, pidime kell 6 Väike-Õismäel kokku saama. Liina siis veel ütles ka, et kuule, vaata et sa bussist maha ei jää. Ma mingi naersin suht. Mõtlesin, et haha, kelleks ta mind peab, mul ju sitaks aega. Siis ta ütles, et kuule, oled kindel, et sa maha ei jää, ja ma vaatasin kella ja kell oli 5. Ja see oli reaalselt mu viimase aja suurim paanika ever. Mul oli vaja juukseid pesta. Ja kell kolmveerand 6 avastasin ma, et tegin oma elu suurima rekordi vist. Kell 6.02 avastasin ma, et tegin veel suurema rekordi, kuna tol hetkel olin ma juba BUSSI PEAL, nägin KORRALIK välja ja isegi pea oli PESTUD. Igal juhul, vahepeal olin teada saanud, et Kristo tuleb Tabasallu (midaiganes) hoopis autoga, kuna ta oli bussist maha jäänud. (HÄHÄ) Jõudsin Tiskresse, ootasime Liinaga Kristo ära ja suundusime randa. Teekond oli kergelt KÜLM. Kristo helistas kellelegi, et teada saada, kuhu me minema peame. Seadsime sammud parkla poole, mida oli kolm tükki ja kus oli veel külmem kui enne kõndides. Seisime seal, koguaeg tekkisid lambist mingid naljad selle kohta, miks need inimesed, keda me ootasime, tulla ei tahtnud. Ootasime neid kerged pool tundi, kui mitte rohkem. Kui nad kohale tulid, hakkasime mõtlema, kus me oleme, kuna rannas oli ikka tõsiselt külm olla :( Siis üks, Markus, küsis, et ou, kust me vett saame. Meil oli umbes nii et ee, äkki oleks pidanud sellele ennem mõtlema? :D Ühesõnaga, peale pikki arutlusi, kust vett saab, läks mingi Tom vist lahest vett võtma. Me senimaani naersime oma sinivetikanalju edasi. Vesi saadud, läksime metsa kohta otsima. Aga OTSE LOOMULIKULT jõudsime me oma lemmikspordiplatsile. Kus saab tõkkeid joosta ja lõuga tõmmata. Kui vahepeal tuli välja, et ka FOOLIUMI pole kaasas (ma ei saa aru, mis neil üldse kaasas OLI), siis Markus ja Tom läksid sellele järgi. Kristo ja Liina jäid aga mind lõbustama tehes võidutõkkejooksu, tõkke peal poksi ja niisama trikke minu auks. Lõuga nad kahjuks ei tõmmanud, sellest ma puudust vaid tundsingi. Igal juhul tulid mingi aeg teised tagasi. Liinal olid vist silmas need ta spioonivärgindused, ee mingid läätsed, millega saab kaugustesse näha (läbi puude), nii et ta nägi umbes 2 kilomeetri tagant ära neid vendi, PLUSS tuvastas veel pooleteise kilomeetri pealt, et ühel on õllepudel taskus, tahaks ka neid läätsi endale. Kahjuks ma ei oska joosta, ja parte Soome salateenistus tööle vist ei võta :( Noh, jah, alguses tegime mündivessut (mille ma oleksin küll arvanud maasikaoma olevat, aga mis vahet sellel ka on, tõestii), mis oli vahepeal lihtsalt pariiiiim, pluss nagu Kristo osavalt tähele ka pani, kammis ära veits mingi aeg. Natuke liiga naljakas oli ka mõned hetked. Kui Kristo ja Markus mingeid pidusid meenutasid. Ma lihtsalt nagu suht lämbusin (Liina, mul oli NALJAKAS) kui ma seda kuulasin. Ja mingi aeg ütles Kristo, et mu huuled on sinised ja hakkavad lillaks muutuma, nii et ma üritasin ühele tõkkele saada (sooja saamiseks), aga ega partidel see elu nii lihtne ka pole. :/ Sain. Ühe korra. Tegin isegi ühe tasakaalutriki ära. Ja siis läksin tagasi istuma. Siis just tehti uus tupsipakk lahti ja just sel hetkel kui Liina küsis, millist teeme, saingi ma aru, et tegime just münti (kuna pakkusin MÜNTI ja Liina vaatas mind tülpinud näoga). Okei, uus oli megakange. Alguses vähemalt. Aga ma tegin seda nii kaua, et lõpuks oli megahea. Kammis veel rohkem :D:D:D Nii et natukese aja pärast olin ma nii kammitud, et läksin jalutama. Siis karjus Kristo mulle järgi JOOKSE KIIREMINI, nii et ma tulin tagasi. Siis mõtlesime juba 4-ja peale tagasi minema hakata (kuna mu huuled olid ikka veel veidrat värvi) (ja kuna viimane 4 oli), algul läksime ülekraavi, meie lemmikteekond Liinuxiga (mul läheb see kraavi ületamine iga kord aina paremini, vuhu), ja siis tegime Kristo ja Markusega võidu, kes esimesena bussikasse jõuab. Teed olid erinevad, nii et arvata on et nad jooksid (õõ õõ). Me Sõõrikuga tahtsime ka joosta, aga juhtus nii, et ma suutsin joosta umbes nii ühe meetri, mille tagajärjel mul pistma hakkas ning me loobusime võiduplaanidest. Liinu saatis meid neljale, siis helistas ja ütles, et Marie on bussi peal. Nägime Mariet alles kui ta suht bussist maha astus, isegi tsau ei saand öelda :( Ja sõitsime Kristo ja Markusega Väike-Õismäesse, kus nad üle tee läksid (MÕTTEKAD JA VAJALIKUD DETAILID ON MIDAGI, MIDA MU BLOGI KÜLLALDASELT PAKUB), mina jäin sinnasamma oma 36-te ootama. Otse loomulikult hakkas mul peatuses niiiiii külm, et tagumik tõmblema hakkas. No õõ ei usu, et mingid inimesed vaatasid. JA MA EI SUUTNUD SEDA PEATADA. Seisin ja väristasin seda (õigemini väristas TEMA ennast). Millegipärast otsustasid just mu tagumikulihased end soojendama hakata. Tõepoolest no. Äkki ma lõpetan nõmedatesse olukordadesse sattumise.
Igal juhul oli laupäev tõsiselt tore, vaatamata sell, sest et ele, et Kristo põdes terve õhtu, et ta lubas, et istumine tuleb ta kodus (kus on SOE), ja lõpuks leidsime me end kuskil metsast külmetamas ja Läänemerevessi tegemas :D:D Ausalt, mul oli nii naljakas. (Tahaks meelde tuletada, kus mul naljakas ei ole, aga ma jätan selle mõttetegevuse mõneks igavamaks ajaks.)
Ja lõpuks ometi on need nunnud kolm päeva mul blogis.
Hommikud on kraadiklaasi järgi külmad, aga see, et väljas päris soe on, on tegelikult ju nunnu. Füüsikatunnid lähevad aina päikselisemaks ja keemia ja mata on neljad.
Ma tean, et peale laupäeva on ära olnud juba 2,5 päeva, ja need ei ole olnud vähem ilusad kui need, millest ma kirjutasin, aga ei ole ju normaalne nii tihti blogida. Haha, muidugi mitte.
Loen parem sinu blogi.
Kookside B-Sides & Demos on vägagi armastusväärne. Vaatasin aknast välja ja lund ei ole ja üle väga mitme aasta see fakt mind ka rahustab. Meeldib. Näen hirmuäratavaid unenägusid ja näen ilusaid filme. Otsin asju, mille sõltlaseks hakata. Mando Diao ja Dirty Sexy Money teevad senini head tööd, aga mul on tunne, et neid pole kauaks. Okei, DSMi kohta on kindel info, Mando Diao aga on lihtsalt liiga hea, et ma seda iga päev 50 korda ei kuulaks. Järeldus: kohekohe ma tüdinen. Ma ei taha tüdineda. Tegelikult läheb mul päris hästi. Kuulsin eile Anna-Liisa häält. Natuke poppi masendab veidi, kuna ma just arvasin, et selle koha pealt on kõik jälle korras. Jah, siin mu viga oligi. Tõesti oleks aeg sellele lakkamatule mõtlemisele ots peale teha. Tõesti.
Grey anatoomiani on üllatavalt vähe aega jäänud. See on veider. Mul on vahest halb tuju ja kodus pole midagi süüa. Aga heaks küljeks on see, et SOE ON. Saame juba igast toredatega suuri jäätiseid väikeste kollaste lusikatega süüa (mõned eelistavad hiiglaslikke valgeid supilusikaid). Matemaatikaga on kõik korras, Keemia õudsaimad osad on vist selleks aastaks läbi, raudvarasid ajaloos enam ei tule ja üldse; mul on kevade suhtes küll ikka veel natuke vastumeelsed tunded, aga pigem kalduvad nad nüüd juba rahulolu poole. See on umbes nagu, et ma vaatan aknast välja ja ma tahan kevadet armastada. Mul on isegi soeng mõnikord normaalsemaks läinud. AGA ma ju tean, ma olen kevadet niiiiiiiii palju aastaid vihanud, et natuke raske on ära harjuda mõttega, et see meeldib mulle. Tõsiselt meeldib.
Mõnikord tuleb valetada ja see pole tore. Kuigi on hea, et on vähemalt kaks inimest, kellega seda tegema ei pea. Enam. Kunagi.
Ma olen hakanud jälle õhtust taevast pildistama ja see tuletab mulle meelde aegu, kui ma alles kolisin Järveotsale. Siis olid kõik toad lihtsalt kaste täis ja ma elasin ikka veel vennaga ühes toas. Ja käisin oma kastidega asustamata toas ilusat taevast pildistamas. See oli küll sügis, aga ma ei tea. Kusjuures, kui väljas on suvelõhn, siis taevas on heledam. Kui kevade oma (õppisin suve ja kevade oma eristama), siis lillakam, pehmemad, nunnumad värvid. Sügise lõhna ma ei mäleta, aga taevas oli roosam. Sügavam. Tumedam.
Tahaks sidrunijäätist teha.
Blabla. Ja palju kooke küpsetada.
BLABLABLA
sofi says:
*kas me homme jälle kolmandaks /neljandaks tunniks võime tulla?
Liinu, says:
*ma ei tea, ma olen homme kodus:)
sofi says:
*miks, oota :(
Liinu, says:
*ma ei käi pühapäevakoolis:(
Liinaga on ilusad matemaatikad. Ilusad olemised. Lihtsalt. Valjaga ilusad kokkusaamised. Ilusad niisama lotendamised. Linnaekskursioonid. Marie on ise ilus. Keiduga on ilusad peatusseminemised. Lihtsalt ilusad naeratamised. Ja Brita läks ilusti Soomemaale.
Astusin täna peale saksat õue ja nägin, et taevas on kokku tõmbunud nagu hakkaks kohekohe sadama. Valgus oli täpselt selline, et ma ei tea, valge, aga samas, kohekohe peaks soe vihm sadama, nii et natuke tumehall on ka. Lõhnasin sisse kõiki neid autogaase, mis mulle suve meenutavad ja läksin rõõmsalt vihma oodates peatusse. Peatuses nägin kedagi, kes osutus kellekski muuks. Istusin kahe sekundi jooksul saabunud trollile ja jäin magama. Kui Kajas välja tulin, sadas imenunnut väikest pimedat vihma. Mõtlesin, et see ongi see, ainult et veidi külmem kui ma ette kujutasin. Oligi üllatus. Nii hea, värske, hea, ilus, hea oli vihma käes olla. Nii hea. Vaatasin taevasse ja seal olidki mu lemmikoksad, mis näevad aasta läbi eriti kunstilised välja.
Hakkasin vaatama kõike kuidagi nagu läbi raami. Nagu oleks tegu mitte minu mõttetu (vaieldav) eluga, vaid eriti väärtusliku filmilindiga. Kuidagi märkan asju, mida enne ei näinud. Näen probleeme dramaatilistena, aga kuidagi kõrvalt. Ei tekita tahtmist hüsteeritseda. Naeran ja naeratan ja õnn jõudiski minu lävele. Koos inimestega. Ja kui on üksik olla, siis see on dramaatiline.
Sõnavara on sama (käskisin Liinal end lüüa, kui hakkan liiga palju vuhutama või omgitama), suhtumine kuidagi teistmoodi. Mitte päikselisem, pigem säravam. Iga asjakese küljes väike sädelev vihmapiisk.
Luv
(meenuvad suhkrutükiajad)
Franz Ferdinand - Katherine Kiss Me
Mu tagumik täiega valutab. Ma arvan, et see ei ole normaalne, kuna see kestab kõigest faking 4 päeva. Mul on õhtuti hea olla, kuna msn on inimesi täis ja need inimesed tulevad minuga rääkima ka. Ja see on hea, tunne on nii hea.
Fotograafia ja keemia ajavad totaalselt närvi, aga muidu pole enam jäänud kuigi palju järeltöid. Mul on õhtud näiteks üldiselt ilusad. Mõnikord avan akna ja tunnen sellist suvelõhna, et vähe pole. Leinasin lume kadumist vist umbes nii 5 minutit. Siis kasvas see üle vaimustuseks suve lähenemise suhtes. Ja kui mu aken juba lahti on, siis tuleb meelde mu kallis V-tähega kallis. Kuidas me pilte tegime, mingite veidrate meestega tutvusi sõlmida üritasime, häälepaelade võimekust katsetasime ja omg, mida me tegime kui me mööda tuba kargasime? Ma ei mäleta. Raudselt mingid füüsikalised katsed. AA meenus. Me tegime vist mängufaiti. Seda filmioma. Väga hea oli. Nii hea lausa, et iga kord, kui ma akna nüüd lahti teen, tunnen nende suvede lõhna, kui sa minu pool olid. Ootan üheksandat nüüd. See reede? Mkm, neljapäev. Woooonderful. Tuled muga saksasse.
Homne kool ei masenda (kui masendabki, siis ainult fotograafia suhtes). Tavaks on saanud kohvipurki nuusutada.
Ja praegu, kui ma läksin uurima, kas Õismäel vihma sajab (Laagris muidu sajab), siis ma avasin akna, ja jälle, faking JÄLLE on suvelõhn mu lihtsalt lämmatamas, see on imeline. Armusin ära :(
Fuh, suvi, tule juba.
Tundmatud inimesed räägivad minuga, Keitos tšekib tagumikke, minu ja Liina kätte satuvad salakirjad, me korraldame õnneatakke, ma sain matemaatikas täna suure ilusa arvestusliku viie. Tegelikult ma lihtsalt ei mäleta kõige veidramaid asju. Aa, eile nimetas Rasmus mind Sofjaks. Ja täna oli veider olla, kuna telefon jäi koju. weirdoo
Ma istun Sääses trolli peale, mille küljel on number 2 ja taga number 7. Mul ükskõik, et Sääses käivad ainult trollid 1 ja 5.
Liinu, says:
*:D:D
*ok
*täiega räme, klui teed pilti ja hiljem avastad et ala. sa polnud üksi :D
sofi says:
*TÄIEGA :D
Liinu, says:
*siis ma küll kuseks täis ennast:D
Ma ei jõua filme vaadata, käin joonistamispidudel, magan sitasti, ei viitsi veekindlat tušši kasutada, saan vip-kutseid, korraldan trollides füüsikalisi katseid, parandan kahtesid kolmedeks miinusteks, lasen ennast pildistada, vihkan jooksmist sisaldavaid laboratoorseid töid, kirjutan iga päev esseesid, räägin kooliteel, orienteerun, armastan inimesi ja kulutan sitaks raha. Lihtsalt sitaks. (nojah, keegi rääkis midagi GQ ostmisest, ei tea)
Ja ma ei tea, kas ma tahan tavalisust tagasi. Ma ei tea, hetkel nii ei tundu.
♫♪ Crystal Castles - Untrust Us
ja terve ülejäänud album
