Kool? Natuke segadusse ajavad tunded.

Jah, ma olen üks VÄIKE 14-AASTANE VINNILINE PUNAPEA. Just selle faktini jõudsime me Anna-Liisaga ühes toredas telefonikõnes. Aga mis sest? Ma armastan ennast ja mul suva, et ego on teiste arvates nõme.
Tsau, rahvas, peaks mainima, et ma ei taha teid esimesel septembril näha. Tahaks magama jääda ja üles ärgata kuidagi nii septembri lõpu poole, sest siis peaks kõik juba korras olema. Uus direktor - kes ta siis lõpuks on? Mari räägib, et venelane - kooliga harjunud, meie uue direktoriga, toredate kaameratega, kooliga, ilgelt vara tõusmisega, uute õppeainete ja tunniplaaniga.
Kas teate, MA VIHKAN KOOLI. Vanasti oli nii et õudsalt tahtsime, ja seda sõprade pärast muideks. Nüüd kui tahangi, siis - jah ma olen imelik - keemia pärast. Naljakas? Ei, päriselt ka, ma olen nüüd õpihimuline (HAAHAA SEDA RÄÄGIN MA IGA AASTA ALGUSES). Ma, ausalt ka, tunnen puudust ajalooõpetajast ja Lehtmetsast (päriselt) ja Ruti Nõmmest, aga uskuge mind, see tahtmine kaob kohe ja ma võtan oma sõnad tagasi kui kooli tulen. Iga aasta on see ju nii.
Ausalt öeldes, kardan ma kohutavalt füüsikat. Noh, keemiat ka hässti natuke.
Teate, ma ikka ei taha kooli. Tahaks korraks nagu võib-olla sisse hüpata ja vaadata, et kuidas see kõik seal nüüd sellel aastal on. Ja muud midagi.
Naljakas. Kooliaasta pole veel alanudki ja ma juba tahan poppi panna. Nii mõnus oli see eelmisel aastal (kõigest kaks päeva ju!). Ja veel - mida ma tahan, on õpikud. Ma armastan õpikuid.

Hei, kas meie klassi tuleb keegi uus?

Sofi.
XXX