Ta pani toru ära ja ma hakkasin kisama. Nutsin ja röökisin. Ta ei teadnud, et oma jutuga oli ta mnd mõtlema pannud. Ükski mu unistus ei täitu, ükski inimene ei ole sõber kuni ma ennast ei muuda. Aga ma lihtsalt ei viitsi muuta. Ma tahan, ja enne seda hetke tuli enamik asju välja tugeva tahtmise, mitte millegi tegemise pärast. Ma olin harjunud asju võitlemata saama. Aga ma kardan. Ma jään teid igaveseks piinama, sest ma ei lähe siit koolist kunagi, mitte kunagi ära. Ma lihtsalt armastan. Kooli. Mitte koolimaja, vaid teid kõiki. Ma tean, et ma ei väljenda enda armastust just kõige ilusmal moel, aga ma lihtsalt ei oska. Olge minuga nõmedad, äkki siis saan ma aru kui perses on maailm ja kuhu ma omadega jõudnud olen. See on liiga piinarikas - elada teadmisega, et mind vihatakse. Ma ei taha rääkida midagi peale tõde, aga samas ei suuda ma ka kõike välja rääkida.





Ma ütlesin Talle, et ta hakkab mind vihkama kui ma talle kogu tõde ära räägin. Ta ei uskunud, ütles, et kui õudne see siis ikka olla võib. Ma ütlesin, et ma ajaksin sellega vihale keda iganes, sest see on nii mitteinimlik kui üldse olla saab. Ta ei uskunud. Näed sa, kuhu su uudishimu viis? Me läksime tülli, ma teadsin, et kogu tõtt ei tohi rääkida.





Tead sa, miks see kõik minuga juhtus? JAH, MA NUTAN JÄLLE, JA NII, ET EI NÄE KLAVIATUURINUPPE. Sellepärast, et ma tahtsin sinu moodi olla, ma ei teadnud kui palju head sinus on, kuigi ma armastasin sind ka ilma selle teadmiseta. Aga nüüd ma armastan veel rohkem, sest sa ei tea kui raske on elada ilma kedagi armastamata. Ma tahtsin olla enesekindel, julge ja .. lihtsalt nagu sina. Ja muidugi ei tulnud see mul välja - ma sain egoistlikuks, hüsteeritsejaks ja solvavaks idioodiks. Ma ei suuda enda kohta isegi inimene öelda, see on liiga vale.





Ma ei oska midagi teha, aga ma tahan tee ise üles otsida, ma lihtslt ei oska midagi muud teha.





Tead, sa rääkisid mulle telefonis sitaks palju asju ja 90 % ei jõudnud mulle kohale. Mu ajud kadusid ära, sest joonistamiseks neid ju vaja ei lähe. Ja seda ma praegu ainult teengi - joonistan. Joonistan, joonistan, joonistan. Ja mõtlen. Mõtlen suvalistest asjadest. Näiteks sinust.





Teate, ma võisin ka öelda, et olge minu vastu nõmedad. Ärge olge. Palun. Mul on vaja teie toetust just praegu, sest ma ei saa selles faking värdjas maailmas üksinda hakkama. Ma võin teid mitte kuulata ja solvuda, kui te mulle elu õpetama hakkate, aga ma hindan seda palju kõrgemalt kui mahategemiseks laenatud geograafiavihikut. Ma olen lihtsalt nii väsinud ja mõttelage. Just nüüd on õige aeg elu otsast peale alustada.

Elu algab täna ja õnn saabub homme.

Armastan teid, ja täiesti tõsiselt.

xx.