Kolmas osa .

Mida iganes :S

H tuli koju ning kukkus kokku. C tuli koju ning kukkus joonistama. Taevast kukkus ikka veel lund.

***

C elas pilvelõhkuja viimasel korrusel. Iga päev nautis ta hommikuselt unise linna vaadet. Päev peale tema ja H kohtumist oli esimene, kui mehel tekkis tahtmine seda joonistada. C-l oli kohustus tööl kell 10 olla, ning kuigi minna polnud kaugele, tõusis ta alati kell 6. Hommikulehte lugedes kohvi juua, töökohvri kokku panna ning habet ajada - seda jõudis ta vaid teha. Enda arvates nautis C elu igat hetke. Seekord leidis ta aga, et hommikus on midagi muud peale kohvi ja ajalehe. Mees oli just selleni jõudmas kui helises telefon. 'Jaa.' 'Hei C, meil on siin veevarustusega probleeme, mingi toru on läbi, ühesõnaga mitte mingit tööd pole võimalik teha..' Kui toru ära oli pandud, istus C tüdinult tugitooli. Ta oli segaduses. Tööle ei pidanud minema, mis võis teda siis nii endast välja viia? Teadmatuses helistas ta H-le.

H oli maganud kõigest 4 tundi. Nüüd tõusis ta üles ning läks terrassile. Oli külm ning see tekitas temas visioone uuest pildist, õigemini projekstist. Ta läks sisse, pani selga mantli ning tuli tagasi juba pataka lehtede ja pliiatsitega. Aeg läks märkamatultkui H midagi visandas. Ka ülikoolis oli tal sellega probleeme olnud. Vahepeal ta lihtsalt pidimidagi põhjalikumalt tegema hakkama. Tema jaoks oli tavaline, et ta visandid piltideks üle kasvasid. Kui "visand" enam vähem lõpetatud oli, läks H kööki. Visandipaberitest oli veel paar järgi jäänud, sina hakkas ta midagi kirjutama. Hiljem kleepis ta need lehed päevikusse. '..Ma ei saa praegu mitte kui millestki aru, kuid minuga toimub midagi. Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui mul inspiratsioon öösel tuli. Ma pole ennast veel elu sees nii vaba ja iseseisvana tundnud. Sa ju tead, see kõik oli minu sees alati olnud. Äkki polnud ma järelikult enne enda avamiseks veel valmis? Enam ei tundu mulle, et keegi võib naerda mu positiivse ellusuhtumise üle ning ma olengi üle saanud teeseldud pessimistlikkusest ja skeptilisusest. Kui sa vaid oleksid kuulnud, mida ma tollele mehele eile rääkisin..' H jäi sealsamas köögis magama. Kell oli 5.09 hommikut.
Täpselt 3 tundi ja 17 minutit hiljem kostsid tüdrukuni mobiili nõrgad piiksed. 'Hallo,' ütles H uniselt. Hetk hiljem tõmbus ta nägu naerule.