Teine osa .

Jes, ai nou see kõik on väga nõme aga jah, mis teha .

H hakkas äkki akent tuimalt vahtides rääkima. 'Võib-olla meeldisin ma teile eile sellepärast et ma nii elurõõmus olin. Ma ei ole selline. Ärge oodake minult paljut.' C võttis äkki H kätest kinni, jutkui kartes, et tüdruk võiks tõusta ja minema minna. 'Ei, ma ei lähe ära,' lausus H justkui ta mõtteid lugedes. Siis pööras ta pilgu ära. 'Te vist mõtlete, et ma oleksin pidanud käed ära võtma. Ma ei tee seda, sest kordki pika aja jooksul tunnen ma ennast turvaliselt.' C vaatas ja vaatas tüdrukut, kuid nende pilgud ei kohtunud. Nii istusid nad pikka aega. 'Ma ei saa ju teiega rääkida nii maisetest asjadest nagu töö!' ütles äkki ärritunult C. 'Mu nimi on Helen,' vastas talle silma vaadates H. C jäi vait. Siis pani H nende mõlema käed enda kohvitassi ümber. 'Tunned kui kuum?' 'Ei, see on ju täiesti jahe.' 'Ei ole,' naeratas H.
Väljas hakkasid tänavad esimese lumega kattuma.

H võttis käed C omadest ära. Paar hetke veel ja juba nägi C tema halliruudulist mantlit akna taga lehvimas.