Blefutseerunud, mäletad-

Ma ei kirjutaks siia vist veel paar-kolm kuud, kui mul natuke vaba aega ja uudiseid poleks.
Need viimased päevad on olnud täielik õudusunenägu, aga ainult füüsiliselt, nüüd siis isegi mittefüüsiliselt. Kuna üks inimene, vägavägatähtis inimene, on natuke kadunud.
Kes ta on? Keegi peale minu ei tea, kes ta on. Ma arvan, et ta ise natuke aimab, aga ei, minu jaoks pole tähtis miski muu peale selle, et mulle on ta OLULINE
Ei, ma ei mäleta, et ma oleksin tema pärast nutnud.

Ah, muidu on mul isegi midagi head rääkida.
Ma saan lõpuks öösiti magada, LÕPUKS, ma ei jää kella 4-5ni passima, et mingi pilt joonistada või üks mu fantastilistest lugudest lõpetada.

Ta tegi mu tuju just paremaks. Just, ühe lausega.

Veel heast,
ma tunnen end füüsiliselt hästi.
Ja veel,
ma olen tühi. See on vahelduseks mõnus. Nii tore on mitte naeratada, nii hullult tore, see on nii puhas tunne, just see, millist ma otsin.



Jah, viimased päevad võiksin ma paljutki toota, TOOTA
mulle meeldib sõna TOOTMINE,
ei ma ikka tahan tootedisaini õppima minna.

EITEAKUST on mulle tekkinud julgus, ma millegipärast JULGEN asju teha,
thisisweirdweirdweird.

Veel leidsin ma kusagilt riiulist mingid vanad endakirjutatud LAULUD?
Üllatusena mõjus see, et need olid isegi normaalsed, mis sest et ma kirjutasin neid 13-aastasena.



Tahaks kinno, tahaks, et CSI end kiiremini tõmbaks, tahaks aega, rohkem aega, VEEL ROHKEM, tahaks naeru näolt pühkida, mis sest et see tuleb südamest, tahaks jälle midagi inspireerivat leida, nagu Roberta blogi täna.


Ainult ilusad asjad tekitavad külmavärinaid. Nagu aile ütles,
ÕUES ON JU NII PALAV.



Sofi,
15-01-2008

:*