Hard times don't come until tomorrow

Mul on juhuslikult väga hea olla. On uue aasta esimene päev ja ma naudin vaheaega ja ma olen ikka veel joovatsuses enda suurepärastest kinkidest.
Mind häirib see, et uue aasta esimesel ööl nägin ma mitte eriti positiivsust sisendavat und. MA kardan unenägusid, kuigi mul pole nad elu sees täide läinud. Aga kõik ju muutub, kes teab mida võib selle aasta unenägudelt oodata.
Ma kuulan head muusikat, mis ei ole küll eriti uus, aga siiski vägavägaväga hea.
Olen üpriski õnnelik, kuigi mitte selle üle kuivõrd tihti ma enda lemmiksarju näha saan. Ütleks nii et selle haige streigi pärast nägin viimast Grey Anatoomiat umbes 5. detsembril, nagu ka viimast Gossip Girli ja Private Practice'it.
Leidsin orkutist ühe toreda inimese, keda ma olen teadnud kunagi. Ta tundub just nüüd nii hea ja eriline, et ma mõtlen kas mitte kirjutada temast üks lugu. Jaa, lugudest veel niipalju, et ühe tuttava E kohta kirjutan juttu, ja lisaks juttudele olen ma jälle hakanud pildistama, kuna jõuluvana oli nii lahke, et kinkis mulle ühe üpriski suure mälukaardi, ma olen lihtsalt seitsmendas taevas nüüd. Veel on üks parimatest kinkidest Dali kalender. Ja ma olen sussiklubis ka. :D

Mul on õnnekarbis nüüd oma päris hobuseraud. :)

Ja palju komme.


Ilusat uut :*
Sofi.
01-01-08


PS. Ma vaatasin Capotet, väga suuri tundeid tekitas.
PPS. See oli tegelikult arvatav.
PPPS. Tahaks Sügisballi näha, just praegu.