Kõik läheb täide

Mõnikord ma tahaksin reaalsust vihata, kuna selles on võimatu enda tunnetele jälile saada. Nii lihtne on endale midagi ette kujutada, uskuda, et asjad on nii, nagu on ilus. Ma ei saa öelda, et asjad võiksid olla nii nagu ma tahan, kuna kõige nõmedam reaalsuse osa on minu jaoks see, et peab otsustama. Ma ei tea elu sees, mida ma tahan.
Kus on valikuvabadus? Igal pool, seda on liiga palju. Nagu üks reklaam ütleb, mõnikord võiksid asjad vähegi lihtsamad olla.

Kõik unistused, kõik lähevad täide. Ma isegi natuke pettun, nii lihtne täitumine paneb mu unustama, mida tähendab IME. Ma ei oota elult paljut, ENAM. See on nii kurb. Eriti pettust valmistav on fakt, et ma isegi ei näe vaeva. Ma olen selle üle muidugi midagi enamat kui õnnelik, kuid see ikka pöörab muu maailmapilti korralikult. Ma ei ole ju selliseid kinke väärt, miks kuradi pärast saan ma neid ikka veel?

No ja muidugi on mul elus ka paar inimest, kelle suhtes peaksin ma midagi ette võtma. Ma ei saa jätta asjad nii nagu need on, ma ei taha segaduses elada. Muidugi on see veel ainuke põnevusttekitav asi mu elus, see segadus ma mõtlen, nii et loogika järgi võiksid need harutamata lõngakerad niiviisi pikemaks ajaks jäädagi, et mul ikka võimalikult kaua aega kõdi oleks.

Tänu muusikale, hingega muusikale, on mul sees üks keeruline sodikuhi. Sellised tunded peaksid põhimõtteliselt mind midagi tegema innustama, aga ei, paistab et minu tark sisemus ootab unetuid öid ja kõledat tühjust, et midagi tegema hakata.
Ma nii igatsen lihtsaid aegu, kui ma oskasin välja mõelda midagi nii siirast nagu sidrunid ja liblikad türkiissinise vahemere ääres. Kui sõnad hirmutades mu kuivanud nahka paitava ja mornilt naeratava (ka mu pisaraid pühkiva) inimese kohta ei paistaks ülepingutatuna. Et ma tunneksin kleitidest, kohvi lõhnast, surnud liblikatest, pehmest kangast ja pruunidest paberkottidest samasugust rõõmu nagu varemgi. Et ma saaksin naerda kauem ja südamest, nagu ma naersin Aile testimoniali peale (õpetaja Sildile) eile. Nagu ma naersin kui ma nägin kõigekõige tähtsama naervaid silmi. Nagu ma naersin kunagi ennem.

Ma tahan olla tühi, et kirjutada üks tühi ja eelarvamusteta väärtuslik lugu asjade väärtusest. Mitte armastusest, aga võib-olla armastusest asjade vastu. Tahaks üks ilus laul ka kirjutada. Ja paar MÕTTEGA pilti joonistada. Ja saada ideid pildistamise, näidendite ja lõhnade kohta.
Et ma tunneksin elu maitset, hea, hinnalise elu maitset ka ilma raha, mõttetute inimeste ja ülepakutud lauludeta.
Palun anna mulle tühjust,





Sofi
24-02-08
:*

PS. Palju õnne, minu maa