Limiitideta armastus

Limiit on täis ja tunne on, ütleks noh, et mitte kõige parem. Limiidid, oh, need on ikka ühed vajalikud asjad, aga ma ei suuda limiitidega maailmas elada. See muidugi tekitab suurt viha, mis omakorda võib midagi mõnusalt kunstilist tekitada, nagu kõik tugevad tunded ikka, aga ei, limiidid pole minu jaoks.
Kui üldiselt võivad mõned inimesed näiteks oma raha kuidagi jaotada, et see kuidagi osadena ära kasutada, siis mina, ei, ma lihtsalt pean kogu raha korraga ära kulutama, sest et minu aju ei saa aru, milleks raha üldse on, kui seda kohe kasutada ei tohi.
Appi kui õudne, ma ei tunne limiite. Sellised laused kohutavad tegelikult.
Tegelikult on see kõnelimiidi lõppemine ikka kõige haigem asi everever.

Mind ajab närvi see, et inimesed tuletavad mulle meelde, kui südametu inimene ma olen. KUULGE, ma tean seda ise ka. See ajab nii närvi, kuna tundub, et ma olen nagu mingis lõksus, millest ei saa välja, mis on liiga ahistav, liiga pime, liiga raske, et sellest välja saada. Aga jah, tänks.

Aga samas, noh, kui ma lõpuks aru saan, et keegi ei mõnita mind ega ürita mu tuju alla nulli saada, siis võib välja tulla, et mul on päris palju toredaid sõpru. :D
Neid, kes mulle positiivsuse süste saadavad, ja neid, kes lähevad vahepeal poodi. Neid, kes niisama ei vasta, ja neid, kes ei väsi mulle tõtt rääkimast. Neid, kes naeravad mu üle, ja neid, kes naeravad selle üle, et nende poiss on läinud või selle üle, mis tarkuseteri nende vanaema öelnud on või neid, kes naeravad oma dp üle. OO I love you so much

Ja ei, mu armastusel pole limiite, sellepärast ongi see nii väärtuslik.







Sofi,
18. jaanuar '08
:*