Meloneid ja roose

Ammu pole mul olnud nii hea. Kuidagi eemalolev tunne,
ma ei oska sellele põhjust leida.
Hea tahtmise juures võiksin miljon põhjust tujutsemiseks leida, aga ei, ma arvan, et parem on mõelda roosidelõhnale ja perfektsetele inglise kalendritele, kui end haigete igapäevaprobleemidega tülitada.
Igapäevases rutiinis pole mitte lusikatäitki romantikat.

Ja romantikat vajan ma hetkel lihtsalt kohutavas koguses, kuna muidu langen jälle masenduse tumeoliivrohelisse auku, nagu põhjatusse lompi, sealt ei ole just kerge välja tulla. Ohjaa, põhjatud lombid tulevad ette iga teise sammu tagant. Õnneks tuleb iga kahe sammu tagant ka mõni tore ettepanek midagi lollakat teha. Näiteks uisutama minna. Või torti sööma. Mitte et selleks mõni põhjus peale sõbrapäeva ja kellegi möödunud sünnipäeva oleks. Tegelikult tort iseenesest polnud mingi suuremat sorti asi, aga mälestused sellest on küll jumala positiivsed, kusjuures isegi mitte positiivsed, vaid isegi kihisemapanevalt erilised.

Roosid, roosid, ROOSID on vist mu seespoolselt fantastilise tunde põhjuseks. Oh, need äratasid minus paljut. Ma leidsin juuste alt ühe vana mälestuse, paar head mõtet ja avastasin, et olen veits õnnelik, kuna ma riskin. Viimasel ajal liiga palju, aga eks sellest see huvi elu vastu tulebki. JA melonitest. Millegipärast tekitavad umbes sama hea tunde ka melonid, õigemini mälestused neist. Mälestused lõpmatutest öödest minu Randolaaveri juures, kui me peenelt melonitükke vaagnast kahvliga püüdsime. See oli nagu ambroosia, MEELETU, ütlen ma.

Tahan siia arvuti ette kirjutama jäädagi, kuna väljavaade homme enda järjekordset elu õudsaimat päeva läbi elada ei ärata minus just meeldivaid tundeid. Ma vihkan korraldamist, vihkan vastutamist, vihkan lubaduste täitmist viimasel hetkel, vihkan poppipanemist, vihkan vaba aja puudumist, vihkan raskeid kuldseid kotte, vihkan koristatud voodit, millele ei saa lihtsalt suvalisel hetkel kukkuda ja silmad kinni panna ning elu eest korraks taevasse, unenägudetaevasse, puhkusetaevasse põgeneda.

Ma ei tahaks midagi vihata, ma ei taha homsele mõelda, aga
ma vastutan nii paljude asjade eest,
et nautimiseks jäävad ainult mõttetud arvuti ees veedetud õhtud, kui ma valetan, et kodused tööd on tehtud ja mitte midagi muud pole teha. Ma VALETAN, see on positiivne.

Hea tunne jällegi.


Meloneid, paluks
Sofi
14/02/2008

PS. Varsti olen ma Kohviekspert! Mul perfektne õpetaja ka ju olemas. :D
PPS. Amy Winehouse Grammy '08'l, ei, ma pole midagi täiuslikumat näinud.