Haige, arusaamad

Ma vihkan seda, et võtan endale pidevalt rohkem kohustusi kui täita suudan. No doubt, esmapilgul paistavad need huuuullult põnevad. Ja täpselt niipea kui ma nende kallale asun, hakkan ma neid vihkama. Sellest siis tulevadki sellised sitad asjad välja nagu minu algatatud (NB, MITTE minu lõpetatud) moešou, need paar sitta artiklit kooli- ja kuhu iganes lehte veel, ja noh, need -ülivinged- joonistused, mida on viimaste päevadega kapi peale suht palju kogunenud.
VIHKAN KÕIKE
Peale uisutamise muidugi, mis oli nagu elupõnev, ülivahva ja megavinge. Päriselt, ma olin nagu paradiisis, isegi see jää kogu kehaga tunnetamise hetk oli lihtsalt taevalik, kuna jää, oh, ma armastan seda.

Aga sittadest asjadest veel, seda et kui te arvasite, et sittade asjade tegemisega on mu elu nõme pool läbi, siis te eksisite pehmelt öeldes RÄNGALT, Kuna viimased päevad olen ma vähemalt 10 aastat suuremaks kasvanud (eriti kui arvestada, et mu bioloogiliseks vanuseks on umbes 8 või no ääääääääärmisel juhul 12?), kuna ma teen tahes-tahtmata asju, mida ma olen lubanud teha, mis üldjoontes teeb minust mingi imeliku minust VÄGA ERINEVA inimese, kuna Sofi nagu põhimõtteliselt EI TEE asju, mida ta teha ei viitsi/ei taha. Veel seda et ma olen hakanud enda TULEVIKKU PLANEERIMA? Mis toimub, ma olen seljataha jätnud unistused ning pöördunud REAAAAAAAAALSUSE poole?! Ei suuda uskuda, et ma jätan oma elu kõige suurema unistuse maha ja hakkan liikuma normaalse elu poole. (issand kui haigelt kõlab sõnaühend 'normaalne elu')

Ja veel seda et ma vajan puhkust, ma lihtsalt VAJAN juba seda haiget aega kui ma saan koolist minema VAIKUSESSE ja veits ka piina, aga see piin tasub end ära, ma saan RAHU, kuigi rrahul on selline väga närviajav omadus mind mõtlema panna, ja mõtlemisest on minu olukorras kõige vähem kasu, kuna nii ma lihtsalt viin end kas hauda või siis külmkapini, mis kummitab mind juba päris ammu ühe veinipudeliga.
Ma ei tea jälle, mida ma tahan- see on ülimalt positiivne, selles suhtes, et otsustusvõimetus on lapsepõlve tunnus, ja kui ma hetkel midagi ka tahan, siis on see jälle 8-aastaseks pöördumine.

Ma vihkan seda, kui palju asju mul teha on. Palun lase mul need kõik unustada ja mittenendega tegeleda. Ühe asjaga on kõik suht selge, kuna neeed värdjad moešoud on nüüd möödas,
Ja tead? ma olen aru saanud ühest väga olulisest (mis sest et masendavast) asjast.

Ma vihkan kunsti ja ma ei oska armastada.

Ilusad lõpud tulevad mul.


Sofi
03-03-08