Ühesõnaga

Olen ma nüüd tagasi relääksimaalt, tagasi jällegi välismaailmaga seotud, tagasi terve (mitte veel kui purikas, aga OK ma ütleks). Vähemalt oli mul seiklusi (kuigi neid ma just ei oodanud :O).

20.ndal kolmekümneteise, oi, siis saab naerda (nutta). Tahaks juba kähku sisse saada. :D

Vahel täidavad mu pea muremõtted, kuna ma kardan, et ei saagi lähiajal Grey Anatoomiat ja muud magusat näha. Aga need mõtted saab alati Aile diameetri-, kipsi-, neuroloogia-, emakeelepäeva- ja muude naljadega peast.
Veel on mul väikselt paha tuju kuna ma olen tüdinenud enda muusikast, ja ma tahan KOHUTAVALT StepUpi ja Chelsea Girlsi ja 27Dressesi ja Atonementi ja Boleyinitüdrukuid ja ThereWillBeBloodi ja NoCountryForOldMeni näha, JA MA EI SAA, kuna üks haige vend ummistas mu arvuti ära. Ja ma ei saa nüüd sittagi tõmmata.
Mõelge kui kurb saatus.
See-eest tõmbab CSI end üha kiiremini, vuuhuu.

Elu on siiski ilus/seiklus (Aga enne oli ilusam, kuna mul oli meloneid.).





Sofi
18,märts 2008
:*