Miski

Damien Rice, Snow Patrol
Jõuetus, valed arusaamad
Kohustused, lubadused

Aga

Ma tean, et jäänud pole juba suhteliselt midagi, ees on niiiiii palju head, aga ma ei suuda olla rõõmsam. Tegelikult olen ma hoopiski õnnelik, ma ei tea miks, aga OLEN. Täiesti imelik, ma pole kohutavalt ammu tegelikult Kaiaga mittesuhtlemist, mõttetuid järeltöid ja vastikuid inimesi nii rahulikult võtnud. Matemaatika ajab naeratama. Laisalt naeratama. Inglise keel paneb ütlema yeah ja muud ma teha ei tahakski. Lahendan öösiti poole kolmeni SlitherLinke ja olen niisama õnnelik enda toa uue mööblipaigutuse üle. Kohutavalt ilus tuba. Nii SOE, nii KODUNE.
Samas, imelik nagu see ka poleks, näeb mind nüüd õues kõvasti rohkem. Tunnen mõnu värskusest. Lihtsalt niisama ühe kallidusega koos klassijuhataja maja ees klaaspurskkaevudel hüppamisest, üle mõistuse ilusate tulpide vahtimisest (sõna otseses mõttes nende ees seismisest ja jõllitamisest) ja mõttetutel pinkidel päevitamisest.
Ma tunnen sügavat rahulolu hetkedest, kui avastan end terve klassiga koos midagi tegemast. Nii imelik on äkki väärtustada asju, mida oled teinud terve oma elu.
Appi kui palju unistusi ja kui vähe aega. (kunagi lõppes selle lausega üks mu parimatest kirjanditest, kõhe tunne on seda lauset alles nüüd mõista; ennem piirdus kõik vaid sõnaga teooria)



Aga ei, Aile, sa ei pea enam muretsema mu paha tuju pärast. <3 style="font-weight: bold;">Sofi armastab
26-05/08