Faking kollanägu

Tere, vahemärkuseks uudis, et ma olen kütte otsinguil, nagu ka Liisu. Kairi, saada meile siia soojust natuke :)

Päev oli tegelikult, ma ei tea, praegu, kui ma juba õnnelikult koju jõudnud olen, võiks öelda, et isegi tore. Sündmusterikas igal juhul :D
Kuigi, ei tea, inkat eriti sündmusterikkaks küll ei nimetaks. Ma vihkan oma faking inglise keele tunde, kuna ma ei tea, meil on Lauraga juba kartulikuhjadest nii siiber, et õudne, ja muud seal tunnis pole lihtsaltt võimalik teha! :S:S Seevastu on geograafiatunnid tavaliselt põnevad. Jällegi mitte lemmikõpetaja pärast, lihtsalt mu ümber on niiiiiiii toredaid inimesi. Lemmikhäälega poiss, lemmiktüdruk. Lemmikpoiss ja lemmiknaeruga tüdruk. Lemmikud, kellega igav ei hakka, eks. Igal juhul, kuigi tänane geograafia oli poole igavam (võibolla lausa 10x) kui eilne, oli selleski mitmeid toredaid hetki. Ja isegi kui need puudusid, oli sel mõjuv põhjus. KOHUTAVALT KÜLM OLI! Ja mul nina jooksis jälle vett. (ok, see polnud vist väga mõjuv põhjus) Igal juhul, peale geod otsustasime lemmikutega kohvi jooma minna, ja oh, oli SEE alles kogemus. 8 krooni on muidugi meeldiv hind kohvi kohta, aga no sellist solki juues tuli okse ikka mõnusalt üles. Ja kui me üritasime suhkrut lisada (mõõtmisega läks natuke pahasti), tundus pärast, et olime sinna mitte suhkrut vaid soola lisanud. Igal juhul, ainuke asi mis mind näiteks päästis, oli PIIIIIIIIIIIIM. Jooge piima, jaa, teen siin ühiskondlikku reklaami. (originaalitseja nahhui)
Niisiis, peale geod tuli ajalugu, mis oli, no, parajalt naljakas. :D Tegelikult ei olnud, igav oli, aga lõpp oli naljakas. Saad aru, me mingi Liinaga tegime kirjavahetust ja siis läks meie lemmikhäälega poiss vastama, ja Liina mingi täiega hakkas ta hääle kohta kirjavahetusse MEGASUURI SÜDAMEID joonistama. JA SIIS :D:D:D:D SIIS vaatas ajalooõpetaja meid OMG KUI KELMIKA PILGUGA :D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D eiusuu, et ta arvas, et need südamed olid tema kohta. (märkuseks: meil on MEESõpetaja). Sjuke põnev vend, kes käib toredate triiksärkidega, ei oska raseerida ja kannab abielusõrmust vales käes (Liina järeldus).
Siis oli meil jälle inka, mis oli jälle parajalt magamist soosiv, ja järgi tuli mata, kus lemmikhäälekas meid jälle naerma ajas ja Pensa jälle oma faking matemaatilise filosoofiaga segadusse ajas. Ja siis pidi tulema kunstiajalugu, aga me Liinaga tõmbasime jälle minema. Vend süüdistas end päeva lõpuni muelu rikkumises, aga kõige naljakam on see, et ma olin vihane kõigi peale peale tema. Igal juhul on mul btw varsti tulemas mingi jutt direktsiooniga või midagi, kuna mu faking Tiiu ei oska vist puudumisis vabandatavaks panna või on tal minuga mingid isiklikud probleemid või ma ei tea, omg, õppigu lugema :S:S:S MA JU FAKING PÕHJENDAN KÕIK OMA FAKING PUUDUMISED!!!!!!!!!!!!! (stiilis Sofja magas kaks esimest tundi sisse)
Niisiis lahkusime koolimajast, et jälle 3-krooniste-šokolaadide-tripile suunduda (me ikka nii armastame Maximat :D) ja no, muidugi lahkusime me sealt kõigega peale 3-krooniste šokolaadide. Ma muidugi pidin endalelausa KOTI võtma et kõik enda POINDIGA, SOFJA, POINDIGA ostetud kiirnuudlid õnnelikult koju kanda. Igal juhul, sõitsime me lõpuks trolliga sinna Regalia Mäki lähedale (hea nimetus, ma TEAN kõik saavad aru, kus see on; okei, tore) ja naersime veits mingi lambika Krissu sünnipäeva üle, see oli lihtsalt nii naljakas :D Andre on ikka lemmikinimene, keda järgi teha :D:D (HUIIIIIIIIIIII :O:O:O:O) Ok, siis sõitsime mm Mustjõesse või kuhu iganes, vahepeal tuli naermisi a la -Emaa, suitsu tuleb! -Jaaja -Emaa, ma põlen! -Jaaja) Ja siis me läksime polikliinikusse, kus sai Liina tuju enne vereproovi tõstetud (natuke toredate inimeste toredate kehaosade ja kollase toonide arutamist). Jõudsime samuti avastada, et polikliinikus, mis ei ole haigla, on haiglalõhn, ja et vanamutid, kes kõnnivad liiga aeglaselt, võiksid hüpata.
Igal juhul, järgmiseks peatuseks meie teekonnas oli Hüper Rimi, kus ma sain omale vildikad, mis maksavad 3,90 (me ikka fänname küll odavaid oste!). Pluss saime me mõlemad veel ühe unistuse võrra rikkamaks. Liina tahab Sugarit ja mina ingliskeelset FHM-i. Ma lihtsalt ei saa aru, selline meestajakirjade armastus on faking kahtlane.
Lahkusime peatusse, kus avastasime Liisa ja Lisetti, kellele me jõudsime vähemalt viisteist korda naeratada/lehvitada, mis oli eriti lame. Minu ja Liina teed läksid lahku Sinililles, kus Liina koju lõpuks suundus, ja ma avastasin, et pean enda meganummilt hiiglasliku ja kaaluka kotiga veel mingitele faking jooksuvõistlustele kohtunikuks minema, et kehalise hinne lõpuks saada. Tuli samuti meelde, et ma ei tea ikka veel, kus asub mingi Sütiste mets, mille ma üles leidma pidin (kus need võistlused toimusid). Nii ma siis arvestasin enda briljantse linnateadmisega, et pean 61-le minema. No ja muidugi, kui ma trollillt maha astusin, avastasin, et 61, millele minema pidin, on üle tee. Ja nagu kõik teavad, meeldib mulle enda tonnise kotiga KOHUTAVALT joosta. Eriti bussidel järgi, eks Liina. Ühesõnaga see lahe bussijuht pani enda faking uksed täpselt mu nina ees kinni ja ma sain nii faking vihaseks, et saadaru, praegu ise ka ei usu, et ma seda tegin, ma nagu VISKASIN NURMENUKUS OMA KOOLIKOTI MAHA. Nagu päriselt ka, nagu ma oleks mingi eriti hullunud :D:D Ja ma pidin selle just üles korjama, kui juurde tuli mingi tuttav tüdruk, nagu, ma teadsin teda kunagi, tal oli nii et TŠAUU, JÄID BUSSIST MAHA? Mul oli nii et EIUSUU, KUULE. Vend ütles mulle et, TEAD, SA SAAD JU 10-GA RINGI MINNA. Ja ma pidin talle õnnest äärepealt musi andma, kuna tuli välja, et mul on veel võimalust nendele faking võistlustele jõuda. Ja nagu tellitult tuligi 10. Ja kui keegi arvab, et ma jõudsin 10-ga õnnelikult kohale, siis noh, SA EKSID RÄNGALT. Ühesõnaga oli mul õnn hakata kotti teise kätte ümber tõstma just hetkel, kui buss ootamatult pidurdas. Ja fakk, eiusuuu, et mul mark on rääkida sellest mis tol hetkel juhtus. Saadaru, ma KUKKUSIN PEAGA VASTU SEDA RAUDTORU, MILLEST KINNI HOITAKSE. Ei, PÄRIS normaalne. Kui sa pole veel elus ühtegi luuserit kohanud, siis tere, su ees on just üks.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin (mul ei ole üldse jõudu, et nüüd rääkida sellest, kuidas ma vägavägaväga äärepealt 17-st samamoodi nagu 61-ki maha jäin (MASENDAVALT RUSUV NOH), sellest, kuidas ma sellelt viimasel sekundil maha hüppasin ja sellest, kuidas ma end mingist metsast avastasin ja seal vihaselt Liinale telefonis seletades, kus perseaugus ma hetkel olin, jooksvaid inimesi paarkümmend minutit otsisin), olid seal Keit ja Marie ja nägin veel Kaidyt ja Kaidit ja veel inimesi, näiteks seda megailusat tüdrukut, kelle nime ma ikka veel ei tea, ja ühte tšikki, kelle nimi oli Kai või midagi, ja keda ma lapsena teadisn (ta käib minu koolis nüüd, haha). Igal juhul nägin ma neid inimesi, ja ma polnud ausalt öeldes eriti osav kaasaelaja, aga ma olin seal vägagi osav külmuja, lausa parim vist, ja üldiselt, kõik olid vägaväga tublid, ja ma ei tea, mul pole vist selle kohta enam midagi põnevat rääkida. Peale selle, et mulle kohutavalt meeldib meie keka õps ,ausalt :) ,kuigi paistab, et ta ei kavatse mulle need tänased 2 kunstiajalugu küll eriti vabandatavaks panna.
Ok, suva, nagunii on juba direktori juurde minek.

Kui ma koju tulin (purikana siiski), ootasid mind ees mu õpilaspiletipildid, mis ema kätte sai, mis ajasid mind mõnusalt naerma. Siis küsis ema jälle midagi e-kooli kohta, ja ma olin juba paanikas, aga siis hakkasin midagi eneseteostuse ja vabaduse kohta talle ajama, ja lõpuks sidusin selle sellega, et ma arvan, et ta ei peaks mu e-kooli parooli siiski teadma. Ja saad aru, ema ütles OKEIOKEI, LOODAN ET SA TEAD, MIDA TEED.

Ja see oli lihtsalt sellllllline kergendus, et jaaaaaah, tuligi ära see lause, mida ma nii kaua ootasin. Ta ei tahagi mu ekooli! Vuuhuu, eks. Ma pakun, et vähim, mida ta saaks seda nähes, oleks infarkt. Nii et, suva et ta seda ise ei tea, aga see on tema huvides.


17.09.08