meil siin valmivad õunad

See on see imelik tunne, et kõik on onlainis, ja mitte kellegagi ei taha rääkida. Õigemini, ühega tahaks, aga muidugi mõista on see vend just siis away, kui ma teda vajan. Siis kui ta räägib, siis ei tule suust justnimelt neid sõnu, mida tahaks niiväga välja öelda. KUI ma tegelikult tean, mida täpselt öelda tahan. Mõte kaob mul tegelikult kiiresti, tead.

See, et mulle antakse võimatuid ülesandeid, toob ellu vähegi põnevust. Kuigi too ülesanne pole sugugi asi, mida võiks PÕNEVAKS kutsuda, on see siiski midagi mittehalli. Halli on praegu vägaväga palju. Ja ma mõtlen mitte seda hõbehalli, mida ma niiväga armastan. Seda rutiinihalli.
Ja kuigi see võimatu asi teeb mu elu vaat et meeldivaks, on see tegelikult väga, vägaväga kurb, kuna ma ei taha, et mu kõige kallim ülesandeandja minust nii kaugele jääks. Ja ma mõtlen sellega TÕSISELT kauget kohta.

Ma ei ole ikka veel neid faking passipilte ära teinud ja ma ei viitsi seda ka elu sees teha. Ma ei suuda vahetada playlisti, ja see viib tuju ikka täiega alla. Ma ei suuda vahest uskuda, et keegi, kes oli justjust, viimati juulis, alles juulis, nii lähedal, on nüüd üle lahe. Ja ma ei tea, millal teda näen. Ja isegi inimesed, keda näen 7/5/4/9, isegi nemad tunduvad nii kauged. Need, kellest ma hoolin.

Vaatasin täna inimeste pilte arvutis, ja tulid nii paljud head meelde. Ma vaatasin pilte ja naeratasin. See on ikka imelik, kui kiiresti ma nemad kõik kaotasin.

Loen teiste blogisid, ja mõtlen et miks on mu blogi ainuke, milles pole mitte midagi head. Alati ma vingun, alati on mul peal masendus (mittemillestki ju), alati on nii. (okeiokei, ma ei hakka sin üledramatiseerima :D) Tegelikult ma lihtsalt loen teiste blogisid ja imestan, kuidas nad viitsivad. Pole muidugi ime, et keegi viitsiks oma PÕNEVAST elust kirjutada. Mis on aga kirjutada mul, nojah, kõigest 6 lõiku masendavat rääkimist iseendaga.

Ja, no jälle, kuna tõeline (loe: igavalt pikk) ilukirjandus samuti masendab ja ajab haigutama, siis eile õhtul tuli mul peale pikka (NELI kuud siiski) mittelugemisperioodi himu ühe ööga Kõomäe "Amatöör" läbi lugeda, ja sellest kohutavast nilbusest hakkas mul ikka niiiii hea. Ja kuna ma olin oma lugemisega nii hoos, siis ma ikka ei suutnud ühel raamatul peatuda ja hakkasin jälle mingit faking majandusõpikut lugema. Ma olen ikka püstihull küll. Midavittu mind üldse mingi faking buzzturundus huvitama peaks, nagu ma oleksin mingi faking raamatupidaja või ma ei tea, kes need selliste asjadega tegelevad. Türa see on suht sama, nagu hakkaks mingi keset suve omaalgatuslikult majandust õppima. (üllatusüllatus, ma tegin seda).

Jaa peale selle et sügis on käes, olen ma end jälle järjekordselt hulluks tunnistanud, ja nädalad venivad lihtsalt nii masendavalt aeglaselt, et ma ei saa aru, mis point on seda mõttetut aega nii pikalt läbi elada.




SOFI
07,sept,08
ft