veider tunne

Rääkisin Allaniga ja hakkasin lambist nutma.

Vahest ma mõtlen, et äkki ma kujutan endale ette, et mul enda vana klassiga nii head suhted on. Äkki on nii, et ma lihtsalt TAHAN neid üheksat aastat heana mäletada. Aga samas, kui on inimesed, kes tunnevad mind nii läbi ja lõhki, et suudavad aidata ükskõik kui tunduvalt sitast olukorrast, kui mitte välja tulla, siis seda vähemalt leevendada, siis eks see ajab nutma küll natuke.
See, kuidas me alles hiljem seda avastame.

Omg, ma ei saa sellest tänasest jutust Allaniga vist kunagi üle. Nagu ka enda 9b'st. Jääb alati sinna, kus ta praegu on: südamesse.

"ei meeldi see ka, et meie klass pole enam koos ."
Ütle seda uuesti ja jälle ja ikka.
Ja iga kord kui ma sellele mõtlen, hakkavad pisarad jälle jõgedena voolama. Appi küll, ma nutan jälle nagu mingi faking rase.