isegi ükski mõttetu, või mõttekas või üldse mingi NAERMINE kellegi muu kui temaga, see ei leevenda, ei see ei leevenda mitte midagi. ma tahan nutta, kogu aeg ainult nutta, nutta ja nutta, kui ma tema peale mõtlen. ma ei taha, ei taha teda kaotada, seda ma kogu aeg mõtlen, aga samas, ma ju ei tea, kas ta ongi kunagi minu oma olnud, kasvõi 1% temast.

ma ajan teda närvi ja vihaseks rohkem kui ta seda kunagi olnud on, ja ma tahaks end sellepärast ära tappa. ma ei saa aru, mida ma tegema peaks, et ta mulle midagigi andestaks, aga ma ei saa sellele pihta, kuna ma armastan teda liiga palju, ja kogu see armastamine, see ajab mu paanikasse, kuna ma kardan, et ta unustab mu, või jääbki mind elu lõpuni vihkama.

ma ei tea, mida teha. ma ei tea, mida öelda. ma ei oska olla teistsugune, ma võiks ju öelda, et ma olen see, kes ma olen, mul on raske end muuta, aga TEMA, ta on liiga täiuslik, ja ta teab seda, ja sellepärast ei rahulda teda seletus, et ennast muuta on mul võimatu. tema on kõige nimel alati vaeva näinud, ta ei tea, mis tähendab kogu oma senise elu for granted võtnud olla, ja siis avastada, et miski ei ole enam nii lihtne. ma ei soovi, et ta sellest aru saaks, kuna siis võiks ta mind armastada ka põhjuseta. ja seda ma ei taha. kui ta mulle jälle kasvõi ühe imetillukese tüki endast anda lõpuks otsustaks, tahan ma, et ma oleksin seda tükikest väärt. aga see vist ei juhtu kunagi. ja ma jäängi kannatama oma faking elu, mis ei lähe enam ammu õiget rada pidi. on ta selles elus mu kõrval või maailma teises otsas, niikaua kuni tema eksisteerib, ma jään iga päev nutma, kuna see, et ma teda väärt ei ole, see on midagi, mille pärast ma tahaks, iga jumala päev tahaks ma end ära tappa, sest et ma armastan teda. aga ta ei usu seda alati

ja ma nutan