November, esmaspäev

Megalahe, lumi tuli maha. Ja valgeks, aga natuke liiga kõrgeks ja sügavaks läks maa. (fuh kui lame on lauluga alustada vms). See lumelugu ehk mu lumenaljade kogumik algab reedest, kui me läksime füüsikakoridori, kus Haldi meile klassijuhatajat mängis. Seal tegid tuju meeletult heaks Keku ja Kristo. Keku lumeinglitest, -memmedest, -sõjast ja kelgutamisest rääkides, Kristo oma eluunistusest pajatades. Nimelt soovis ta 2 korruse kõrgust lund, et füüsikakoridorist hange hüpata saaks ja seal lume sees mingeid koridore läbi raiuda ja seal sees joostes puu sisse joosta (?) (sõnastusegeenius olen). Igal juhul, reede läks kenasti, ses suhtes et tegime näidendis lõpuks liikumist, mis andis näidendist juba korralikuma mulje, kuigi üldiselt häirib mind kogu selle ettevõtmise juures ainult see, et asju ei võeta tõsiselt. Megakahju oleks, kui näidend läbi kukuks ainult sellepärast, et ükski osatäitja ei oleks selle edusse uskunud. Ahah, reede jäi veel meelde tänu Kaiale, keda ma üle pika aja jälle nägin, ja kes ajab mind ikka veel oma lollaka loogika ja tarkade naljadega naerma.
Nädalavahetuse passisin kodus, kuna ilm nähtavasti ei soosinud jalutuskäike värskes õhus. Pühapäeval põletasin küünlaid, lugesin (arvutit ju pole, mida muud ma ikka teha saaks? eks), kaanisin marjateed ja kohvi ja jälgisin lumesadu ja lollakalt sagivaid inimesi, kes mu akende all koos oma autosid ummikutes lumest puhtaks tegid rookisid ja ropendasid ja külmetasid. HAHA, eks. Ah, unustasin mainida pühapäeva PEAtegevust - tegin jälle toa korda. Paistab, et mul ei lähe koristamisisu kunaghi üle. Lollakas.
Esmaspäeval ärkasin äratuskella peale (ja see on tõsine WOW-koht, kuna asi, mida ma läbi une päris kindlasti ei kuule, on ilmselgelt äratuskella helin). Ärkasin, kuna teadsin, et täna peab kooli jõudma? (Okei, kohe kindlasti ma ei ärganud KUNA; ma ei tea, miks ma ärkasin). Igal juhul, kott tuli ülikerge (minu kohta, eks :D) ning ma läksin bussikasse, teekond kuhu mind üllatas. Ok, ma jälgisin pühapäeval muidugi terve õhtu seda sadu, aga 3.korruselt ehk pealtvaates ei saa lumesügavusest kahjuks väga hästi aimu. Igal juhul, kui ma läbi õnnetuste (maha ma siiski ei kukkunud, hihi) peatusse jõudsin (jõudes teel oma ülelaskjast isa kohata), oli seal rahvast nii palju, nagu oleks vahepeal ca 4 bussi tulemata jäänud. Ma olin vihane, arvasin et ei saa bussi peale, aga kuna rahvas oli nii kuradi aeglane ja kartis megalt lund, siis mina oma lumelembusega leidsin kähku kiire tee bussi (loe: rajasin traktorina ise uue tee bussi juurde). Ma oleksin isegi istuma saanud, kui Rogeri õde mu kohta brutaalselt hõivanud poleks (jõhkralt ära kasutades hetke, kui ma Mihklit märkasin). Igal juhul, palju rahvast oli ka trollipeatuses. Lõpuks trollis osutudes hüppasin ma esimesele vabale kohale, ning nagu hiljem selgus, oli see ka ainuke õige otsus, mida ma teha võisin. Kusagil alates Szolnokist oli mul koguaeg mingi mutt süles (troll oli nii täis). Andke abi no, ma olin lämbumas. Mingi teine VANAINIMENE hoidis istmetorust ka kinni nii, et ma pead liigutada ei saanud. Jaa, ärge mu juukseid tõesti tähele pange, asetaga aga LAHKELT oma kämblad inimestele juustesse, HALVAKE nad, fakk küll (inimesed, mitte juuksed). Ühesõnaga trollist vaevu väljapääsu leidnud, jõudsin kätega ülearu vehkides kooli, täpselt ajaks kui meie lemmik tundi alustav svingiviis mängima hakkas. Gartsis polnud MITTE KEDAGI, ning ma ehmusin ära. Mõtlesin, et raudselt on nii, et ma mingi tulen klassi ja seal on ainult mingi Risto või keegi. Klassis oli aga päris palju rahvast, minu oletuste kohta palju igatahes. Minu ümbert olid vähemalt Marie, Liisu ja Keit olemas. Oletasin, et Liinu kooli ei tule. Tuju vajus mul alla arvestatava hetkel, kui mulle teatati, et õpetajat pole. Ei usu, et ma oleks kodus 2 tundi rohkem magada saanud. Esimese tunni kokkuvõteks siis, et tunni naljakaim küsimus oli MIDA FAKKI RISTO OMA KOSTIVEREST ESIMESEKS TUNNIKS KOOLI TULI ja naljakaim jutt kooli lõppude lõpuks jõudnud Liinu kirjeldus hommikusest auto all aelemisest.
Vene keel möödus igavalt, kui välja arvata kerget feili nende poolt, kes mu rühmas käivad, eesotsas Melise-rühma Kristoga, kes organiseeris perfektse lahkumisplaani, mis oli perfektne seniajani, kui neile trepi peal mingi õpetaja vastu ei tulnud, kes nad kõik ilusti tagasi tundi saatis. Selle tunni ajal üllatas mind ka Brita, kes viitsis end Laagrist kohale tassida. Siiski.
Kolmas oli mata. See oli täielik feil, lihtsalt, parim tund või midagi. Aga enne seda läksime Liinaga trippima. Tripi esimene osa seisnes meie lemparis teadetetahvlis, kus avastasime showtantsuvõistlused, mis Liinat silmapilkselt köitsid. Teiseks suundusime puhvi, kust leidsime Rasmuse ja Üllari, kes meile igaüks lahkelt 1 krooni andsid, et me porgandikotikese osta saaksime. Porgandid suus, tulime tagasi 4-ndale. Algas tund ning me Liinaga hakkasime edukalt kolmerealisi determinante leidma. Olime nii turbolahendajad, et hakkasime kommi sööma (loogika). Ma hakkasin siis kunstiks ajastukaarti ka joonistama. Kõik oli nii rahulik. NII FAKING RAHULIK hetkeni, kui Liinal tuli briljantne mõte mulle midagi öelda. Tähelepanu saamiseks tõukas ta mind. Ning tegi seda nii osavalt, nii ootamatult, et mu faking käsi võpatas ja joon läks kontuurist mööda ja ma röögatasin ja, pane tähele, see polnud kiljumine. Ma olin nii šokis tema poolt tehtust, et hakkasin häälekalt oma pahameelt väljendama, ning see viis õhupuuduseni, niiet ma pidin sügavalt hingama, et edasi röökimist jätkat, nii et ma hingasin sisse liiga järsult.
See tore liigutus põhjustas siis ka kogu järgneva paanika. Kes ei paanitseks, avastades, et tal on ca 2,5cm-ne komm kurku kinni jäänud?
Ning mu röökimine asendus suu paanilise paotamise ja korrapäratu käte vibutamisega. Samas üritasin ma lämbudes veel Liinat sõimata, nii et ma ei taha teada, mida võisid mind ümbritsevad inimesed mõelda. Kiirustasin klassist välja, et korralikult hingata.
Kui tagasi klassi tulin ning Liinalegi juba andestasin, mõtlesin, et peale läbielatud šokki ma nüüd küll mingeid faking kolmerealisi kolme tundmatuga lineaarvõrrandsüsteeme lahendama ei hakka. Pensa tuli siis paar korda, vaatas mind oma enda arust tapva pilguga ja läks minema. Kui ta kolmandat korda tuli ja ma HÄBELIKULT NAERDES oma matemaatikavihiku kuskilt välja õngitsema hakkasin, teatas ta mulle, et tema arust olukorras midgai naljakat ei ole, ja ma hakkasin teda tõsiselt kartma. Omg, eks :(
Psühholoogia võrdus minu jaoks värvimistunniga, aga kõige naljakam oli see, kuidas Marie, kes päevad läbi oma läpakat kasutab ja keegi tähele ei pane, läpaka korraks Liinale andis. Ja juba oligi Ernesaks Liina kallal. Õnneks mitte füüsilises mõttes.
Tegelikult jäi psühholoogia meelde samuti sellega, kuidas tegime stressitesti, milles tuli välja, et 10c on kergelt 100% stressi all kannatav. Noh, kui stressitase algab 3-ga ja mul oli 7 ja Brital 8, siis noh, ma ei imesta, miks meil pidevalt mingid lollakad tujud on. Ahah, veel üks kena moment. Psühholoogiaõpetaja väitis, et nädalas tuleb vähemalt üks kord naerda, et stressi ei tekiks. Paistab, et minu stress on siis väga erakordse tekkepõhjusega, kuna ma imestan, kui leian päeva sees 5 minutit, mille sees ma ei naera. PARIM LOOGIKA, ERNESAKS.
Psühhole järgnev vahetund oli sisustatud mürgiste seemnetega ja Ailega, kes mängis oma klassiga bäägi, mis oli üüüüüüübernaljakas.
Eesti keel iseenesest oli mõttetu, kuna see rüütliteema on mõttetu ja ka kuna me ei saanud oma kirjandeid kätte, mis ajab mind kohutavalt närvi, vabandust. Aga üks Üllari nali meenub praegugi, ainuke asi, mis mind naerma pani vist sel tunnil.
- No ja mida tähendab "minnesinger"?
-"Mine laula?"

Ok, kool läbi (KELLEL KUIDAS tegelikult :D), läksime Liinu, Laura S ja Mariega peatusse. Nemad kaks (Marie ja Laura) kõndisid normaalselt ees, meie Liinaga üle lumehangede ja libedate kohtade hüpates nende taga. Vahepeal läks nii libedaks, et ma hakkasin kiljuma, ja vahepeal juhtus jälle üks mu karjatustest ja sekund hiljem olin ma autotee keskel pikali ja me kõik neljakesi olime naeru kätte suremas. Mul oli nii naljakas, et ei saanud tükk aega püsti, siis aga sain ja peatuse juures läksime lähku Marie ja Lauraga lahku. Meil Kukupaiga oli aga veel tee ületada. Noh, esimene teepool läks meil edukalt, teine pool aga oli punane, ning et trollile jõuda (suva, et Liina bussini oli tund aega ja ja bussid käivad ca 8x tunnis) pidime jooksma. Muidugi feilisin liiga varajase jooksmisega, ning sain vastutasuks poriga näkku. TÄNKS
Ok, vahepealne, mis sisaldab lumes rabelevaid adrenaliinijanulisi vanamemmesid, pole oluline, naljakas oli miski, mida ma Liinale rääkida veel ei ole jõudnud. 36-de sisenesime me Kukupaiga erinevatest ustest, nii et pidime vaikides suuga lauseid vormima, et suhelda. Igal juhul, Liina ees oli see friik Järveotsast, kes raamatukogus koguaeg Runescape'i mängib (20-aastane vist? hästiiiii). Noh, ma mingi räägingi Liinaga (hull ilmekalt, rikkalikult kulmutõstmisi ja kelmikaid naeratusi kasutades), ja vaatan et see friik vaatab mulle ennastunustavalt otsa, arvates, et ma suhtlen temaga. Siis hakkas temaga õnneks ta kaassõitja (loe: EMA) rääkima, ning ma leidsin lõpuks väikese tee Liina bussiotsa pääsemiseks. Sain ekskoolivennast õnnelikult mööda ning nii mu bussisõit lõppeski. Koju minnes olin ma liuväljadega osavam, aga feilimisest ma hoiduda ei suutnud, nii et hakkasin väljaulatuvate asjandustega autosid nähes üksi tänaval naerma.
Ma lihtsalt ei suuda oma feilimiste kohapealt vait olla.
Halloo, muidugi mitte, muidu oleks blogipealkiri ERITI FEIL?

Ok, aitab targutamisest

Haha, tuli muideks meelde Marie lamp MA LÄHEN VÄLJA (haha)