Wednesday, December 31, 2008

Kõik on jälle veider

Imelik on jälle avastada, et aasta ongi läbi. Mis siis et see sisuliselt midagi ei tähenda. Lihtsalt, mingi aeg, mille sees ma üritasin või ei üritanud, see on läbi, ja paistab, et ma pean nüüd mõtlema selle peale, mis korda läks ja mis mitte.
See võib tõesti tunduda loll, uskuda mingitesse elu tsüklitesse, aga ma tõesti usun. Mul lõppes uue tsükli esimene aasta ja alles täna, kui ma selle peale mõtlema hakkasin, tuli välja, et ma olen suutnud ennast muuta. Kuigi muutustega, mida ma ootasin nii kaua, kaasnesid ka küljed, mis pole mitte kõigest ebameeldivad, vaid ma lausa vihkan neid. Raske on öelda, kas ma tahaks kõik need muutused tagasi teha. Lihtsalt, kõhe hakkab, kui ma mõtlen, et ülejäänud tsükli aastad lähevad sellel aastal saavutatule süvenduseks. Ma kardan, mul on hirmus. Võiks ju öelda, et see pole enam mina, see inimene, keda ma selle aasta lõpus nüüd peeglist näen, aga ma ise tean küll, et see pole nii. Lihtsalt on minust välja tulnud midagi. Ja et tänast üldiselt head tuju üleval hoida, mõtlen ma, et see miski, mis must lõpuks välja tuli, et see on HEA. Kuigi, kes teab.
Ma ei tea, kas on mõtet anda uusaastalubadusi. Ma ei mäleta ühtegi oma lubadustest, ju siis on need olnud kas mõttetud või mulle mittetähtsad. Äkki on need täide läinud? Äkki. Ja ma võin kihla vedada, et õhtul ma soovin midagi. Tahaks see soov kuhugi üles kirjutada, nii et täpselt aasta pärast ma teaks, kas on mõtet jälel soovida või ei ole.
Mida ma ajan. Muidugi soovin ma nagunii midagi. Idioot.
Ä
kki kõik see muutumine, äkki see oligi mu soov eelmisel aastal?
T
unne on ikkagi hea. Vaatamata millelegi olen ma siiski suutnud oma elus muutusi läbi teha. MA ei suuda seda uskuda, kuna mõisted muutused ja Sofja ei käi minu ajus eriti kokku. Aga ju siis. Ju siis.

M
a tunnen juba umbes pool kuud, et uus aasta on alanud. Kui see aasta tõesti läheb nagu eelmised poolteist kuud, tuleb sellest tõeline põrgu välja. Ma kardan,
a
ga äkki ma saan see aasta ka millegagi hakkama?
O
h kuidas ma tahan jälle kirjutada. Oh kuidas.
K
uigi viimased päevad on olnud head, oh ei, imelised lausa.

2 külmutatud mustikat:

Liina said...

miks sa kirjutad alati niiii raskelt ja nii hästi, et ma pean ühte lõiku 2korda lugema, et aru saada, mida sa öelda tahtsid? :(

luv ya, ja minuarust oled sa alati üks ja see sama Sofja, kes on alati minujaoks olemas, kes armastab mind niiipalju nagu mina teda ning kes on mulle niikallis, et ma ei loobuks isegi burxist temmapärast. Sa oled see, kes kannatab välja kõik mu tujud ja jookseb minuga kaasas kas arsti jurues või ükskkõik kus mujal. Tea, et ka mina tuleksin sinuga kasvõi maailma lõppu. Sa oled lihtsalt niiiniii hea, et mul pole sõnu sellejaoks.Uus aasta tuleb veelgi parem ning veelgi rohkem täis seiklus. Luban sulle! (L) ;*

Brita said...

HEAD UUT AASTATTTTTTTTTT:*musitsauuuuuuukiii:D