blurrr

Oma elu ei vääri isegi mainimist. Tähendab võib-olla väärib, aga mina seda väärtust ei näe. Muidugi tasub pigem teiste eludes nuhkida. Olemise tegid rahulikuks Bimmi ja Triini blogid, filmidest Pride and Glory.
Käisin täna kinos, ma ikka sitaks armastan Kosmost. Lähme Britaga suhteliselt spontaanselt, suhteliselt meeldib.
25,- taskus ja õhtupoolik muutub haigelt heaks. Oleksid Kosmoses vaid naaatuke paremad filmid. Sellised, erilisemad. Nagu Sõpruses.
Britat ei ole ja koolis ma ainult naeran, mis paneb mu end iga päevaga aina lollimana tundma. Kuigi hoiduda Liinaga staadioniringide ja surnuaedades pildistamise üle naermast on tõesti raske üritus.
Mis sest, see ei tähenda mitte vittugi.
Kuna mu elu on üks suur blurr. Seda on nii raske seletada, mul ei ole kunagi nii veel olnud. Juhtub vist isegi peaaegu et sama palju asju nagu alati, lihtsalt nad kuidagi ei oma tähtsust. Ja pane tähele, see ei ole isiklik suhtumine, see on nagu mu aju oleks häälestatud ükskõiksuse lainele. See on nii kohutav. Ma ei ole juba üle pika aja midagi armastanud ja tavalisel juhul ma ütleks praegu et ma igatsen seda tunnet, aga ei, ma isegi ei igatse midagi. Mitte mingeid tundeid ei ole. Ajataju on kadunud, ma siin hiljuti hakkasin mõtlema ja esimese hoobiga tulin järeldusele, et käes on suvi. Juuni algus, ütles mu aju (mhmh).
Tra see on lihtsalt kohutav, kuidas ma nii ükskõikne olen. Palun, ma pean leidma midagi, mis paneks mu märkama, mida ma teen. Ma võiksin inimestega hakata kas läbi saama või midagi nendega tegema ma ikkagi lõppude lõpuks pean. Koguaeg tunnen ainult viha ja jõuetust. Vahele mahub küll 23 tundi mõttetut mitte millegi peale totakat naermist, aga see ei tähenda üldplaanis siiski mitte kui midagi.
Et kasvõi kuidagi see nõmedalt märg (ta tekitab selliseid tundeid nagu märjad asjad tavaliselt) periood üle elada, mõtlesin ma hakata iga päev kogu blurrist teravustama ühte asja. Mis tegelikult, kui ma antud hetkel normaalne oleksin, oleks minu meelest armastusväärne. Janoh, hakkasingi leidma.
ESMASPÄEV
Istusin hommikul unisena, ma ütleks et lausa überunisena trollis (sellest lausest juba õhkub romantikat) ja äkki vaatasin et trollil oli see väike aken oli lahti, nagu vanades trollides, teadküll, need aknad, mis kinni kunagi ei käi. Just minu kohal oli see pisike aken lahti ja sealt sisse lendasid megaaaanunnud väikesed, hääääästi armsad lumehelbed. Niimoodi aeglaselt, istusid mulle kinnaste peale.
TEISIPÄEV
Õhtul üritasin (nojah, sa tead küll, et rõhk on sõnal üritasin) keemiat õppida, tegelikult aga kuulasin The Teenagersite väga nunnut albumit "Reality Check" ja lugesin hoopis Albert Camuse "Võõrast". Väga hea raamat oli jaa aga point ei ole raamatus ega ka Teenagersites. Point on selles, et kuna toas oli lämbne, siis ma avasin akna selleks piluks, tead küll. Ja ise ei pugenud isegi teki alla ega teinud endale isegi kohvi teed kakaod, nagu alati. Ühesõnaga astusin vapralt vastu külmale. Ja tead mis. Väga hea oli. Judinad jooksid peaaegu et perioodiliselt üle terve keha ja oli väga vägavägaväga mõnus olla. Mingi peaaegu et orgasm tuli ära. Nagu Marie ja Allani massaažist, mmmm! Ja nii peaaegu et kolmveerand tundi lõdisesin mõnust.
KOLMAPÄEV
Ma ei tea, ma ei leidnud kahjuks päevast mitte midagi normaalsemat kui hetke, kui ma bussis istuma sain ja minust diagonaalis näoga minu poole istus selline tüdruk, keda m tahtsinkohe pildistada, väga ilus. Tal oli eraldi võttes suhteliselt kole nina ja üldse poleks ma võibolal teda et tähelegi pannud, aga tal olid imelikult ilusad riided seljas. Võinoh, ma ei oska seletada, täiega meeldis Flora roheline sall, see oli koos tennistega kuidagi nii mm rebel vist, või, nojah. Ja siis ma jälgisin seda tüdrukut suht kaua. Ja ma kujutasin ette, kuidas ma lähen temaga ühes peatuses maha, lähen tema juurde ja ütlen, et ma tahan teda pildistada, ja ta annab mulle oma telefoninumbri ja ma kujutasin seda nii kaua ette kuni magama jäin. Kui ma ärkasin, polnud ta veel bussist maha läinud, ning ma mõtlesin, et hädaolukorraks, kui ma juhuslikult (okei, mitte juhuslikult, pigem tõenäoliselt) seda kõike teha ei julge, siis ma peaks ta näo meelde jätma, et seda vähemalt äkki kunagi joonistada (?). Ja ma hakkasin peas ta nägu lahkama. Tal olid haigelt ilusad silmad. Ja übereriline naeratus. Ma arvan, et kui mul poleks praegu seda nõmedat ükskõikset perioodi, siis ma armastaksin teda ikka veel, seda tüdrukut. Kahjuks on aga mul alles vaid kuiv, lihtsalt faktidega mälestus sellest, et ma armatasin teda seal bussis sõites.

Ja mul just oli veel midagi öelda, aga ma pean jooksma, nagu alati, ma vihkan seda, ma tahan jooksmise ära tappa ja ma tahaks kõik inimesed paariks päevaks totaalselt ära tappa, kuna ma nii igatsen tühjust, vaikust ja rahu. Nii, et ma ei peaks kogu aeg ainult pettuma, vihastama, mõtlema ja mõtlema ja mõtlema.