In this town I used to be the king

Uskumatu. On ju öeldud, et elu ei ole must ja valge, ka vahepeal on värve, aga ma ei näe, ma ei näe neid. Kui ma olen üksi, kui ma ise ajan asju, kui ma räägin inimestega, kellega on mul ühine minevik, ja ma mõtlen inimesi, kes on olnud MINU OMAD, siis mul on hea, turvaline, SOE olla. Siis ma mõtlen, et minust õnnelikumat ei ole olemas. Ausõna. Ma muudan ennast asjades, milles ma olen olnud jobu terve oma elu, ma tekitan enda ellu mingeid eesmärke, ja ma üllatan ennast sellega, et ma tõesti täidan neid. Lõpuks ometi on mu ellu tekkinud ka üks suurem, suurem konkreetne unistus. Ja, kujuta ette, ma PÜÜDLEN selle poole. Varem on unistused jäänud alati millekski, mida ma soovin soovikohtades, millest ma kõigest mõtlen. Nüüd on aga mu elus midagi uut, midagi, mille nimel ma ennast ka ületan. Ja see tunne, see ületamise tunne on hea, kuna siiani on kõik laabunud. Absoluutselt. Ohjaa, see on midagi uut mu jaoks.
Siis aga tuleb ellu kool. Kool ja inimesed, kes said lühikese ajaga meeletult, üle mõistuse kalliks. Vahepeal tõstsin ma nad oma pingeridades isegi Eluarmastustest ette, nüüd aga, ma ei saa aru. Need inimesed, kes on pingeridades eluarmastustest ees, nad peaksid ju mõistma. Kuidas nad ei mõista? Ma teen asju, ma tõesti teen asju, mis neile ei meeldi, mis mulle ei meeldi, ja ma tean, et neid asju on olnud rohkem, kui inimene vahest andestada suudab, aga miks ei ole enam jäänud kedagi, kes saaks aru, et praegu, peale seda kõike, mis vahepeal juhtunud on, ei taha ma tõesti enam ei valetada ega veel kellegi usaldust kaotada. Kas nii raske on jälle üle pika aja lõpuks ka uskuda, mida ma räägin. Ja kui ma räägin, et ma teen midagi NENDEL põhjustel, siis seda ma ka teen. Põhjused on kõigil erinevad. Tõesti, ja kui minu põhjused on midagi, millesse ma usun, siis miks ei peaks nemad seda tegema? Miks? Ma tõesti ei tea. Üldse ei tea. Ja Eluarmastus, mu Kuninganna, ütleski, ta ütleski selle välja. Nii paha on kõigile haiget teha, samas peab enda õigusi ka taga ajama. Nojah, see võtabki mu viimase aja tunded kõige paremini kokku. Mu õigused; ma tahan olla ilus, ma tahan olla hea, ma tahan olla parem inimene, aga need, kes mind kõige tihedamini ümbritsevad, nad lihtsalt ei taha minusse uskuda enam. Mul ei ole õigust nende peale sellepärast vihastada, kuna ma ise olen tekitanud selle situatsiooni. Aga kui minult loodetakse veel paranemist, siis omapäi ma sellega kahjuks siiski hakkama ei saa. Nii et sel juhul ei ole vaja minult midagi enam oodata. Ei ole vaja.



kus me oleme
kaotasime ennast ära
KUHU
ma ei saa aru