blissijätk

vahepala
Ühel veebruari laupäeval lõikasin ma omale papist paksud mustad kulmud ja kleepisin need silmade kohale. Nautisin.
Täna pesin ma nõusid ja avastasin, et mu käed on paksult läbipaistvaid karvu täis. Meenus mu Kaktuseliisu ja oli väga tore olla, märjad käekarvad näevad tõsiselt nunnud välja, mul on ükskõik kas ma olen naissoost või midagi.

Mu neljapäev, millest eelmises sissekandes rääkisin, jätkus sellega, et bussis alustas Briizu õgimisega ja ma lugesin natuke raamatuid ja jäin magama, mis oli Brita arvates eriti uskumatu, aga ma ei saanud sellest aru. Muidugimõista tuli ärgates välja et Liial oli vahepeal tulnud uskumatult tore mõte mind magades pildistada. Tore, et mul vähemalt magades ila ei tilgu nagu Kristol. Igal juhul, ärgates otsustasin ära süüa oma vaarikatarretise, mida söömas Allan mu leidiski. Muidugi ei saanud mõnitamata jätta. Aga see oli tõsiselt hea. Ja Allaniga pole ma ka ammu rääkinud. Ok, jõudsime kuidagimoodi Viljandisse, kus saime kokku Brita sõbranna Janeliga, kellega ma lihtsalt haigelt feilisin. Läksime sööma, kus me jäime Janeliga suht koguaeg kahekesti, kuna Brits ja Liia käisid koguaeg vetsus ja tellimas ja igal pool koos. Janoh, ma ütleks, et mul pole ammu nii piinlik olnud võõra inimese ees. Ma naersin kõige valemates kohtades ja kui oli vaja naerda, siis ma nagu väga ei suutnud end naerma sundida, ma ei tea miks. Veider oli. Igal juhul siis ma jõudsin kõige haigemate küsimusteni, a la kas teil on siin ainult üks kool ja omg, miks teil nii palju kirikuid siin on. Pohhui et linnas oli nii umbes 10 kooli ja 2 kirikut. Ja üldse oli veider olla, kuna see Janeli vaatas mind ikka haigelt, kui ma ütlesin et ma ei söö küüslauku ja lillkapsaid. Niuniu. Siis tegime väikse tripi linna peal (mille käigus selgus, et niipalju kui Liia selle kohta nalja ka ei teinud, tuli välja, et Viljandi inimesed on Tallina omadest megapalju targemad, tra, mul oli ikka tõsiselt piinlik seal olla). Kuigi linn ise meeldis. Ok, jõudsime teatrisse, kus Allan ja Rassu hakkasid mulle uhkelt rääkima sellest, kuidas nad oma klassile toreda ekskursiooni linnas korraldasid, ma mingi ütlesin mhmh ja pöörasin ära. APPI MIS TOIMUB tra, ausalt ka, miks ma teen nii jobusid asju. Ma ei suutnud sellel päeval vist ühelgi korral end õigel ajal naerma sundida. ÕH. Igal juhul, etendus meeldis selles suhtes, et vaadata oli põnev, ja vaatamata enesetaputeemale suhteliselt naljakas. Natuke imelik oli, et Liia lõpus tõusis, mitte nagu halvas mõttes, vaid lihtsalt, ma ei saa aru, mida selles etenduses nii VÄGA erilist oli, et ta lausa, jah, tõusis. Aga noh, jah. Oli väga vaimustuses. Aga peale teatrit oli kuidagi hea tunne sees. Britaga oli väga hea olla. Ja kuigi ta õlg oli nii kõva, et mul läks kael kangeks, enne kui ma paar minutit sellele toetuda sain, oli meil väga hea, mul oli. Ma ei tea, päeva kõige rahulikum osa vist. Ma vist magasin natuke, ja siis me mängisime Britaga paastumist ja filmide vaatamist (mis ei tulnud just väg toredasti välja), ja siis me kuulasime ta ipodi ja minu ipodi ja see oli ka väga hea, kuni Liia äkki otsustas meiega rääkima hakata. Mul ei ole midagi Liia vastu, aga ma olin nii väsinud, et ausalt, ei tahtnud muud teha kui Briizuga mussi kuulata (eriti kui see oli nii hea tal). Nii et ma võisin natuke kurjalt vastata. Ma ei tea, rämedalt hea oli rääkimatagi olla. Siis jõudsime nii umbes kell 11 vist kooli ette ja läksime Egoniga bussipeatusse. Nii hea oli Egoniga olla kui kedagi teist ei olnud, ta oli lihtsalt jube normaalne. Rääkisime asjadest ja mul oli nagu kindlam koju sõita ka (mis ajast ma huvitav selliseid asju blogisse kirjutan). Isa tuli peatusse vastu ja läksime koju. Imelik oli, ma pole ammu isaga kuskil käinud. (see polnud nagu käimine või midagi, aga noh, veider oli sellegipoolest) Okei, kodus vaatasin iluuisutamist, mis on talviti siiani lemmik, absoluutselt lemmik, ja siis ma jäin magama.

Reede. Algas ärkamisest vist. Kolmandaks tunniks kooli, aga kooli sõites meenus, et esimeses kirjanduses peaks olema Wertheri peale töö. Ma pole veel raamatutki näinud, nii et sõitsin kooli, otsustades kirjanduse üle lasta ja sel ajal mata kodutööd teha. Kooli jõudes avastasin et mul pole mataõpikut, aga õnneks tulime Häliga koos, ja kuigi Häli koolikott ei ole veel kunagi enda sees matemaatikaõpikut näinud, lubas Häli lahkelt mulle kelleltki kirjanduses mataõpikut laenata ja küsida, mis ülesanded kodus olid. Tõi mulle õpiku, läks ise kirjandusse, ma tegin sel ajal mata ära ja siis läksin Mari-Liisiga puhvi. Kus leidsime eest Marie ja Brita. Peale seda vahetundi oli mata, kus ma ikka totaalselt hiilgasin, ma arvan, et me oleme Pensaga nüüd ära leppinud või midagi. Pohhui et kuskil alles kolmapäeval või neljapäeval tuli ta mu juurde ja ütles kurjalt, et ta pole sellise asjaga harjunud (kahjuks ei maininud ta, millega nimelt, nii et Kristo oletas, et sellega et ma lõpuks ometi koolis olen?) Okei, ma ikka tõesti loodan, et me oleme ära leppinud, kuna tavaliselt kui me tülis ei ole, siis ta naeratab koguaeg kelmikalt ja ei tule ütlema mingeid haiglaseid asju, millest keegi kunagi aru ei saa. Okei, mata läbi, juhtus meil olema füüsika, milles ma tulin tundi ja LÕPUKS ometi avastas Kristo, et me istume üksi ja tuli minuga istuma. Tuli välja, et see meil oli laboratoorne, kus me olime koos Keku ja Lauraga. Laboratoorne töö seisnes treppidest üles-alla jooksmises (mu läbi aegade vihatuim labor) ja oma kaalu üleskirjutamises. Minu ülesandeks oli asju üles kirjutada, Kristo võttis omale lahkelt kohustuseks uurida, kui palju me kaalume. See oli tõsiselt mu elu nõmedaim labor. Lõpuks saime selle eest 5- ja läksime minema. Läksime sööma, söömises istusime vist Liiaga, ja see oli ka kuidagi imelik. Ma enam ei mäleta, miks, aga jah, millegipärast oli. Arvuti oli jubenaljakas, eriti kui Marie küsis mult, kes ma olen (naersime oma pool tundi vist), ja siis kui Liisu esitas haigeid küsimusi (me Pochakeitosega olime kergelt krampides umbes nii 3 tundi ma arvan). Igal juhul, peale seda ma läksin inkasse, kus mul oli viimane tund, ma enam ei käi inkas, vuhuhu. Õpetajad ja kõik olid eriiiiti nunnud mu vastu, ja üldsegi. Ma eitea, hea oli olla. Okei, peale inkat pidin nii umbes poole seitsmeks jõudma Liia juurde, nii et kuna mul oli aega, siis ma läksin sõõrikukohvikusse oma viimast raha raiskama. Ja lihtsalt APPI mis juhtus. Käisin Sõõrikukohvikus ära ja mõtlesin et oh, mul on veel aega, avastaks Tallinna veits. No ja läksin oma sõõrikuid süües mööda seda sõõrikukohviku tänavat (Kentmanni vist oli selle nimi), ja see oli niiii kena tänav, ma nägin niiiii palju ilusaid autosid ja maju ja USA mingi asi oli seal, ma ei mäleta kuidas see eesti keeles on, ambassadory või asi, fuki, ma ei mäleta. Igal juhul, sealt jõudsin välja keskraamatukogu juurde, mis oli vist selle päeva suurim üllatus, megakiire tee oli sinna. Siis läksin edasi uitama, avastasin mingeid Tatari tänavaid ja asju, kus olid lihtsalt ELUILUSAD majad ja HAIGELT, lihtalt EBANORMAALSELT ilusad autod ja ma armusin ära ühte baari, Fish & Wine oli vist selle nimi, ja ma avastasin, et sealkandis on olemas mingi Muusikaakadeemia või asi, mis on ka ELUILUS, ja sealsamas kuskil ma avastasin mingi prükkari, kes rulluisutas mingi maja ees, ja see üldse oli nii imelik tripp, nagu ma oleks mingis täiesti veidras kohas. Esimest korda elus. Ja see on Tallina kesklinn. Ausõna, ma tunnen end mingi faking turistina. Õh. Nii ilus oli.
Ja omfg, mu nõme aeg saab jälle otsa, nii et ma jooksen jälle (loodan, et jõuan finišisse võitjana vms), ja ma tõestitõesti loodan, et homseks ikka veel mäletan, kuidas mu reede lõppes.
Ööd-