(hakkab häirima, et mul on vajadus pidevalt kommenteerida asju)

Elus on tagasi mingi selline aeg, kui ma olen üleval kella viieni hommikul. Kui ma vaatan lõpmatuseni filme (kahjuks enamasti ainult mõttetult haledaid American Pie koopiaid ja mitte väga andekaid detektiive), joon kell 4 hommikul kohvi, kell 3:22 vaatan, kuidas lülitatakse tänavavalgustus välja ja siis ma istun akna alla ja mähin end tekki ja mõtlen natuke asjade üle, kuulan veidraid asju, mis kõlavad nagu oleks akustilised (äkki nad ongi akustilised, Sofja), Damien Rice'i 'Eskimo' kahe hidden trackiga on siiani lemmik. Ja see valgus, mis algab kell 3:22 (kuigi kui trepikodade valgus kustuks ka, oleks täiuslikum, aga praegune on ka päris ilus), see on lemmikuim. Ja siis sõidab maja eest läbi auto ja selle tuled valgustavad mu lage (nii et toas läheb väga-väga ilusalt valgeks) ja väljas trummeldab üldsegi vihm ja kõik on nii perfect.
Siis ma võtan ette A3-e ja hakkan joonistama. Just siis ei sõida mööda ükski auto ja ma praktiliselt ei näe, mida ma joonistan, salaja lootes et hommikul osutub see täielikuks meistriteoseks (milleks see otse loomulikult kunagi ei osutu, aga millegipärast ei lase ma sellistel asjadel ennast enam üldse häirida, is this a major change?)

Okei, ma kaotasin mõttelõnga. Tuju on sitt, aga elu tundub jälle kuidagi dramaatiline. Ma lausa igatsen tülisid. Türa.