confuse me, even steal my inner feelings

Kookside B-Sides & Demos on vägagi armastusväärne. Vaatasin aknast välja ja lund ei ole ja üle väga mitme aasta see fakt mind ka rahustab. Meeldib. Näen hirmuäratavaid unenägusid ja näen ilusaid filme. Otsin asju, mille sõltlaseks hakata. Mando Diao ja Dirty Sexy Money teevad senini head tööd, aga mul on tunne, et neid pole kauaks. Okei, DSMi kohta on kindel info, Mando Diao aga on lihtsalt liiga hea, et ma seda iga päev 50 korda ei kuulaks. Järeldus: kohekohe ma tüdinen. Ma ei taha tüdineda. Tegelikult läheb mul päris hästi. Kuulsin eile Anna-Liisa häält. Natuke poppi masendab veidi, kuna ma just arvasin, et selle koha pealt on kõik jälle korras. Jah, siin mu viga oligi. Tõesti oleks aeg sellele lakkamatule mõtlemisele ots peale teha. Tõesti.
Grey anatoomiani on üllatavalt vähe aega jäänud. See on veider. Mul on vahest halb tuju ja kodus pole midagi süüa. Aga heaks küljeks on see, et SOE ON. Saame juba igast toredatega suuri jäätiseid väikeste kollaste lusikatega süüa (mõned eelistavad hiiglaslikke valgeid supilusikaid). Matemaatikaga on kõik korras, Keemia õudsaimad osad on vist selleks aastaks läbi, raudvarasid ajaloos enam ei tule ja üldse; mul on kevade suhtes küll ikka veel natuke vastumeelsed tunded, aga pigem kalduvad nad nüüd juba rahulolu poole. See on umbes nagu, et ma vaatan aknast välja ja ma tahan kevadet armastada. Mul on isegi soeng mõnikord normaalsemaks läinud. AGA ma ju tean, ma olen kevadet niiiiiiiii palju aastaid vihanud, et natuke raske on ära harjuda mõttega, et see meeldib mulle. Tõsiselt meeldib.
Mõnikord tuleb valetada ja see pole tore. Kuigi on hea, et on vähemalt kaks inimest, kellega seda tegema ei pea. Enam. Kunagi.
Ma olen hakanud jälle õhtust taevast pildistama ja see tuletab mulle meelde aegu, kui ma alles kolisin Järveotsale. Siis olid kõik toad lihtsalt kaste täis ja ma elasin ikka veel vennaga ühes toas. Ja käisin oma kastidega asustamata toas ilusat taevast pildistamas. See oli küll sügis, aga ma ei tea. Kusjuures, kui väljas on suvelõhn, siis taevas on heledam. Kui kevade oma (õppisin suve ja kevade oma eristama), siis lillakam, pehmemad, nunnumad värvid. Sügise lõhna ma ei mäleta, aga taevas oli roosam. Sügavam. Tumedam.

Tahaks sidrunijäätist teha.
Blabla. Ja palju kooke küpsetada.
BLABLABLA