grief for disappearing there was only yesterday, today's a praise for emptiness

Mu tagumik täiega valutab. Ma arvan, et see ei ole normaalne, kuna see kestab kõigest faking 4 päeva. Mul on õhtuti hea olla, kuna msn on inimesi täis ja need inimesed tulevad minuga rääkima ka. Ja see on hea, tunne on nii hea.
Fotograafia ja keemia ajavad totaalselt närvi, aga muidu pole enam jäänud kuigi palju järeltöid. Mul on õhtud näiteks üldiselt ilusad. Mõnikord avan akna ja tunnen sellist suvelõhna, et vähe pole. Leinasin lume kadumist vist umbes nii 5 minutit. Siis kasvas see üle vaimustuseks suve lähenemise suhtes. Ja kui mu aken juba lahti on, siis tuleb meelde mu kallis V-tähega kallis. Kuidas me pilte tegime, mingite veidrate meestega tutvusi sõlmida üritasime, häälepaelade võimekust katsetasime ja omg, mida me tegime kui me mööda tuba kargasime? Ma ei mäleta. Raudselt mingid füüsikalised katsed. AA meenus. Me tegime vist mängufaiti. Seda filmioma. Väga hea oli. Nii hea lausa, et iga kord, kui ma akna nüüd lahti teen, tunnen nende suvede lõhna, kui sa minu pool olid. Ootan üheksandat nüüd. See reede? Mkm, neljapäev. Woooonderful. Tuled muga saksasse.
Homne kool ei masenda (kui masendabki, siis ainult fotograafia suhtes). Tavaks on saanud kohvipurki nuusutada.
Ja praegu, kui ma läksin uurima, kas Õismäel vihma sajab (Laagris muidu sajab), siis ma avasin akna, ja jälle, faking JÄLLE on suvelõhn mu lihtsalt lämmatamas, see on imeline. Armusin ära :(

Fuh, suvi, tule juba.