when you said tulips i knew that you're mine

Liinaga on ilusad matemaatikad. Ilusad olemised. Lihtsalt. Valjaga ilusad kokkusaamised. Ilusad niisama lotendamised. Linnaekskursioonid. Marie on ise ilus. Keiduga on ilusad peatusseminemised. Lihtsalt ilusad naeratamised. Ja Brita läks ilusti Soomemaale.

Astusin täna peale saksat õue ja nägin, et taevas on kokku tõmbunud nagu hakkaks kohekohe sadama. Valgus oli täpselt selline, et ma ei tea, valge, aga samas, kohekohe peaks soe vihm sadama, nii et natuke tumehall on ka. Lõhnasin sisse kõiki neid autogaase, mis mulle suve meenutavad ja läksin rõõmsalt vihma oodates peatusse. Peatuses nägin kedagi, kes osutus kellekski muuks. Istusin kahe sekundi jooksul saabunud trollile ja jäin magama. Kui Kajas välja tulin, sadas imenunnut väikest pimedat vihma. Mõtlesin, et see ongi see, ainult et veidi külmem kui ma ette kujutasin. Oligi üllatus. Nii hea, värske, hea, ilus, hea oli vihma käes olla. Nii hea. Vaatasin taevasse ja seal olidki mu lemmikoksad, mis näevad aasta läbi eriti kunstilised välja.

Hakkasin vaatama kõike kuidagi nagu läbi raami. Nagu oleks tegu mitte minu mõttetu (vaieldav) eluga, vaid eriti väärtusliku filmilindiga. Kuidagi märkan asju, mida enne ei näinud. Näen probleeme dramaatilistena, aga kuidagi kõrvalt. Ei tekita tahtmist hüsteeritseda. Naeran ja naeratan ja õnn jõudiski minu lävele. Koos inimestega. Ja kui on üksik olla, siis see on dramaatiline.
Sõnavara on sama (käskisin Liinal end lüüa, kui hakkan liiga palju vuhutama või omgitama), suhtumine kuidagi teistmoodi. Mitte päikselisem, pigem säravam. Iga asjakese küljes väike sädelev vihmapiisk.
Luv



(meenuvad suhkrutükiajad)
Franz Ferdinand - Katherine Kiss Me