can you stay up for the weekend

Ma ei mäleta oma elust mitte midagi. Mul ei ole midagi, mille nimel hommikul ärgata. Ma oman ÜHTE asja, mille kaotamist kardan, ja selleks on mu ülevalt neljas sahtel. Ma soovin asju, kuna ma tahan midagi soovida, mitte kuna ma neid tahan.
Miks ma ei ole blogi kirjutanud? Sest et mul on silmade ees üks suur kirju tühik, millest ma midagi välja ei loe.
Ma kardan teha asju üksi, aga mitte sellepärast, et nii neil ei ole mõtet. See on lollus.



Avastasin lähipäevil oma flickri, kus on umbes kahe aasta tagused pildid. Hakkasin seda korrastama. See, mida ma nägin, meeldis mulle ja ma imestasin. Kuna juba kaks aastat tagasi mõtlesin ma, et ei oska midagi. Nojah, nüüd oleks vist õige aeg peeglisse vaadata, kuna alles nüüd vaatab sealt vastu inimene, kes ei oska midagi. Nagu ka lauludega. 13-aastaselt ma kirjutasin laule. Aasta tagasi ma nad leidsin ja mõtlesin, et nüüd saab naerda. Aga ma lugesin neid ja ma mäletasin isegi viisi ja need isegi meeldisid mulle. Jälle.
Ma lihtsalt OLEN ja loodan paari aasta pärast avastada, et ka praegu tegin midagi ilusat. Aga mida ma teen? - ma ei tee mitte midagi. Ma ei taha midagi teha. Tegemistel, mis jäävad mulle endale, ei tundu üleüldse mõtet olevat. Ja muudmoodi olla on hirmus.