Liigne armastus

Aga mind ei huvita elu sees, mida arvab žürii, sest ma armastan teid niigi liiga palju.
TEIE oletegi mu elu STAARID. Modellid ja disainerid, liikumismeistrid ja vaimsed isad. Meie viimane esinemine oligi parim, ja tunne oli lihtsalt taevalik, vaadata seda kõike ja nutta, et ega selliseid asju enam ei kordu. Kuigi! Me kõik oleme järgmine aasta jälle ühes koolis, miks ka mitte korrata, :D
Ei, mul on lihtsalt liiga hea tunne peale kõige selle lõppu.

Tänane päev üldiselt algas küll kuidagi imelikult igavalt, aga pärast, pärast oli ikka mõnus küll. Paanika, karjuvadkisavadkiljuvad inimesed, mõttetud kleidid, magedad meigid ja MAASIKAMAHL. Hullud proovid, laualina-, salfräti- ja muud probleemid, lamedad liigutused, koer saalis ja mõnusalt närvi ikka.
See mõnus osa läbi, jõudsime teise, kõige parema osani. Kaks proovi sassi läinud, ei oodanud me midagi head ka pärisesinemiselt. Kuigi lootus oli, lootus oli koguaeg. Uskusin, et tegelikult suudame me selle välja kanda. Ja SUUTSIMEGI, meil oli nagu megaülisupervapustav esinemine. See, et tegu polnud võistlusega, tegigi kõik nii südamlikuks. Saal oli kohutavalt tore (pooled ei mahtunud ära, sorri), plaksutasid ja kiljusid ja värki, ja meil läkski kõik KOHUTAVALT hästi. Ma ei suuda uskuda, KUI hea tunne mul tol hetkel oli. Siiamaani on muidu. Sain koju minnes endale pooliku litripaela, 3-tonnise riietekoti, 2-tonnise prügikoti, megailusad lilled (koos mälestusega neid mulle üleandvast kallistavast Rutist) ja ülihea tuju kaasa.
Üldiselt, see oli mu elu parim päev, aga detaile ma siin kirjeldada muidugi ei viitsi, aga vähemalt tean ühte inimest, kes viitsib - LIINAAAAAA. Nii et plz lugege ta blogi. :D (Liina, reklaami eest raha paluks :D)
(MUIDE, ME SAIME JU MITUSADA DOLLARIT TÄNA ENDA ESINEMISE EEST :D:D:D)


SOFI ♥