Suhkrutükilugu

Ma olen lihtsalt omadega nii taevas, et ei jõua asju ära rääkida.
Täna oli üle pika aja lihtsalt meeletult positiivne päev. MA OLEN NAGU MAAILMA KÕIGE SÄRAVAM JA MAGUSAM SUHKRUTÜKK. Eilegi oli veel paar ilusat hetke, nagu näiteks see, kuidas ma bussiga inglise keeles rääkisin. Aga täna oli elu veel MAGUSAM, kuna ma lihtsalt SÄRAN, nii seesmiselt kui ka välimiselt. Koolis oli mul hea, kuna ma naeratasin, ja üldse, inimesed mu ümber on ILUSAD ja ma ARMASTAN neid, ja üldse armastan ma ka suvalisi (kurb seda sõna nende kohta kasutada) inimesi tänavail ja bussides, näiteks nagu täna oli üks meganunnu mustanahaline poiss 36 peal. Ma ARMASTAN teda, ja armastan ühte tüdrukut, keda bussiaknast nägin, ja armastan isegi reaalseid inimesi, nagu näiteks Liinut, Annusid ja Valjat, kelle nimetähed, nagu ma avastasin, moodustavad koos sõna ARMASTUS, mis on ARMASTUSVÄÄRNE, lihtsalt MEELETU ma ütlen. Mulle meeldib, et inimesed panevad tähele, et ma säran, et nad arvavad, et ma olen söönud (Valja, sa oled maailma kõige arukam tüdruk :*), et ma ajan inimesed naerma.
Tegelikult armastan ma ka fakti, et lõpuks ometi on ka meie õuele jõudnud õnn, esiteks siis Gossip Girli ja homse Grey Anatoomia näol, ja teiseks selle näol, et Liisa ja Maie lõpuks ometi EI KAOTANUD, ma olen nende üle meeletult uhke.
Seda siis veel, et pole põhjust arvata, et midagi on juhtunud, ma mõtlen, midagi, mis oleks võinud mind muuta. Ma olen ikka veel sama torisev toredus, ja mul on siiski kuhjaga probleeme, ainult et need on kuidagi taustale jäänud, päevakorras on vaid tänane päev, praegu hetk ja üldse mõtted olevikust. Mind ei huvita, et tegelikult peaksin ma enda ainukese allesjäänud saladuse pärast muretsema, mind ei huvita, et ma võin homme avastada, et ma ei saanudki 32.se või kuhu iganes sisse, mind EIHUVITA, et homme olen ma probably jälle megapahane terve maailma peale ja karjun ja vihastan ja nutan.
Sest et kõrvuni jõuavad vaid head, ilusate sõnadega ilusad lood, nagu Virmaliste "Naer" või jällegi The Kooksi, Norah Jonesi ja teiste numsikute viimased albumid. Ja sest et ma tunnen end ikka veel suhkrutükina, selle suhkrutükina, kes särab rekordiliselt kaua. Ja tal on HEA, sest et noh, nagunii ei leia te elu sees ühtegi õnnetut suhkrutükki.
Ja veits naerma ajab, et kui mulle Moelõunat mainitakse, hakkab mul kõhus keerama.
Issand jumal, milleni ma jõudnud olen. Kõhukeerud ajavad naerma. Nagu ka jällegi lähedased (mitte bussidest leitud) inimesed, keda armastan iga päevaga ÜHA ja ÜHA rohkem, ma lihtsalt ei suuda teist kõigist kirjutada, andke andeks. Aga te olete kallid :*



Kõige säravam suhkrutükk läbi aegade
Sofi

P.S. Ma armastan vahetunde ja Valjat.