Please be mine

Täna ootasin jälle bussi nagu mingi purikas suht, ja nägin ühte bussi ja mõtlesin 'Please be mine' ja alles siis kui buss tuli (oligi minu oma), sain aru, et ee, ma just mõtlesin inglise keeles. See oli tegelikult päeva parim uudis, kuna päev polnud just parim.
Hommik algas küll vahvalt, aga ripsmetušiselt, kuna ma avastasin, et täna polnud mul ripsmetušita üldse nägu peas. Aile muidugi hirmus kohutavalt.
Siis vahepealne päeva osa oli üpriski tavaline, kui välja arvata üks teatud inimene, kellega (vb kujutan ma seda endale ette, aga whoknows) mul jälle midagi nõmedat juhtus. Tegelikult see, mis meil sinuga toimub, pole üldse juhtumise moodi, ja ma olen sellepärast ikka väga muserdunud.
Siis tuli kaks megatoredat tundi, inglisekeel ja keemia nimelt. Inka oli täielik katastroof, kuna ma ikka lõpuks OSKASIN enda lubadust murda ja jälle kõik oma närvid Lehtmetsa peale välja oksendada. Pisarad tulid veits silmi kui ma endast viimsegi vihatilga välja karjusin. Hingasin kuidagi katkendlikult peale seda mõnda aega.
Keemia juhtus siis niisama rõve olema, kuna üks teatud isik lausa põleb soovist mu põhikoolitunnistus ära nussida. Nagu ta ei teaks, et mul niigi 2 ja 3= see veerand on. Nagu ta ei teaks!
Koju jõudsin täiesti miinustes tujuga. Pärast käisime Liinuga koos raamatukogus, võtsime paar raamatut, mis ju võiksid mu tuju veits parandada.
Üldiselt on tänane päev väga kannatusi täis olnud. Suhteliselt mu enda loodud kannatusi, kuna ma ise ikka hakkan enda üle vinguma, külma käes värisema ja armukadedaks minema. Kujutan endale asju ette ja ei suuda paha tuju teiste nimel maha suruda.
Tegelikult ka on kevad mulle see aasta ikka palju nõmedamini mõjunud, kuigi ma ootan suve seekord rohkem kui midagi muud elu sees. Ma olen vinguv, kannatamatu, armukade, ja seda miljon korda rohkem kui te tegelikult näete. Kool viib tuju jumala alla, inimesed, kes mu üle naeravad ja mind niisama blokivad, veel rohkem, aga kõige naljakam on see, et ma tegelikult olen selle üle vahel, kui nii mõtlema hakkan, salaja õnnelik. Kuna selline periood oli mul elus varemgi, ma mäletan seda liiga hästi. Ma olin siis 24/7 sjuke õnnetu ja kõik vihkasid mind, aga see-eest kirjutasin ma sel ajal paljutki toredat kokku. Loodan, et ka seekord läheb samahästi, kuna see peaks selle ajavahemiku ainuke positiivne asi olema.

Aga ma üritan siis lõpuks kõik oma vingumised siia blogisse ära vinguda, ja pärisellu ainult head kaasa võtta. :)


End ületav
Sofi