esmaspäev, meeldib

Nonii. Päevas oli kaks ajalugu, mis on parim, eriti mu raudvara vastamine, mis on lemmikUIM, (mitte uim, mis kuulub kalale ja on lemmik, vaid tahtsin ära mainida, et kõige lemmikum oli) kuna Heiki tegeleb tunnis muidugi mõista rohkem paragrahvide määramisega kui ee tunniteema seletamisega või millega iganes, mida tegelikult teha tuleks (see polnud rahulolematus olukorraga, lihtsalt fakti konstateerimine ,või midagi). Meie Liinaga aga aina püstitame uusi rekordeid, täna juhtus nii, et ma ületasin Liina 7-märkust-tunni-jooksul-rekordit KAHEKSA märkusega. Vuhu!, tähistame.
Ma vahepealsest venekeelest rääkida ei taha, kuna Laural on suht sitt huumor viimaselajal, ma vähemalt sellele pihta eriti ei saa. :D:D
Fotograafiad olid lemmikud, kuna enne neid saime teada, et need meie viimased tunnid ning kellel kt tehtud saab, võib ära minna. Kindlasti olin õppinud, tundsin KÕIKI sõnu ja asju, mida ta küsis. NOOT (tsau Angela :') ) Igal juhul, istusin Keidu ja Anne-Mai vahel. (Anne-Mai on vahepeal rohkem meeldima hakanud. Mäletan mais seda päeva, kui me tulevase klassiga tutvusime vms. Ütleks, et mäletan sealt ainult Liisut, Keiti, Karoliinet, Britat ja Anne-Maid. LIINAT JA RASMUST JA ANN-CHRISTIINI KA (I). Vaatasin igaljuhul Anne-Maid kurjalt ja ütlesin Liinule, et näed, siit tuleb konkurentsi juba, ja Liinul oli umbes nagu WTFFF, ja mul oli nii, et MA OLEN HARJUNUD KAHJUKS KLASSI AINUKE PUNAPEA OLEMA..(..) Nojah. Kõik on nüüd natuke teistmoodi) Igal juhul, meil oli suht ok olla seal, mu taga oli Karel ka, kes vahepeal mulle kalanägu tegi vist. Ja siis ma sain töö kätte ja ma pidin nutma hakkama (tegelikult mitte) ja siis oli eriti lamp hetk kui So Hard ütles, et meil on nüüd 2 minti aega oma spikreid kasutada. Suva, et ma jõudsin selle ajaga mingi ühe küsimuse ainult ära vastata. Nojah. Töö lõpetasin umbes pooltele küsimustele mittevastamisega ning tühja ruumi täitsin sellega, et joonistasin fotoka, mis naeratas. Nunnuduse tipp. Ahah, vahepeal kirjutasin tühja ruumi veel kirja Markole, et ta teaks, et enam ei tasu nii nõmedaid töid teha. Kammoon, kes pildistab pilvise ilmaga putukaid. JOBU
Nii, läksin siis koju. Suht feil oli minna Sääsesse, et otsustada, et ma tahan Laadapäevadele, kuna ma tahan süüa, nii et ma pidin trolliga Aiandisseeadasi sõitma, seal 16-t ootama (mis läks mul nina eest ära, ja uus ei tulnud just KIIREIMAS KORRAS). Noh, jõudsin Laadapäevadele, mis on ikka veel sama lemmikud, sealt ostsin ee Pringlesit (kahekümneviiekas läks) ja kiirnuudleid, aga mitte Mivinat, mingeid häid (ja head olid nad tõesti, MMMMMMMM mis maitse, tomati omad, viiekas läks). Jõudsin kassasse, kus nägin, et Ksenia Balta ja Mikk Pahapill olid Euroopa meistrid ja ma hakkasin nutma (reaalselt, see ei ole normaalne) ja ostsin Eesti Päevalehe. Tra, mida ma teen, see maksis 18 krooni ja mul käib Postimees, kus on täpselt samapalju sellest kõigest kirjas. Ok, iga juhul mingi ee, jah mingil hetkeajendil ma selle ostu tegin, kassas seistes tekkis aga veel parem mõte mul. OSTSIN LOTOT. Müüja oli nii juurvili, et alguses mõtles umbes 15 minutit, millise pileti ta mulle annab, siis andis vale (kallima) pileti ka. Nojah. SIIS enne kui ta mu raha vastu võttis (tra, 58 krooni läks) tuli tal tuju ennast kratsima hakata. See on kindlasti kõige loomulikum asi üldse. Muidugi, KIIRKASSAS polegi kassapidajal muud teha kui end KRATSIDA.
Vähemalt võitsin ma 10-kroonise lotoga 15eeku. Nojah, 58 kroonist tagasi 5, ei ole just lohutavaim tulemus, aga jah, käib küll. Sain just raha juurde. Et katta tänased kulud, nii et jah, pohhui suht.
Kena päev oli, eriti lemmikkoht oli saksa keele tegemine, kus ma avastasin, et Esvald on paras jobu küll.
Oli jaa hea päev.
Lähen oma 250-grammist pähklitega Milkat lõpetama!