i've got nothing to say,
i've got nothing to lay at your feet
i just keep hoping,hoping, you will be the man,
that I couldn't be
Kõik on nii nõme. Kurb on olla lihtsalt. Kogu aeg mulle tundub, et ma ei ole enam üldse mina ise, ma olen kogu aeg nii võlts. Aga samas, üldiselt võttes olen ma praegusel perioodil rohkem endale lähemal kui kunagi varem. See on nii veider tunne. Mul ei ole suunda. Ja see ei ole lihtsalt 'naudin-olemist' tunne. See on lihtsalt see, et ma ei liigu mitte edasi, vaid enda sisse. Joonistan lapsikuid pilte, mis on minu arust geniaalsed, teistele aga üldse ei meeldi. Ma olen tegelikult nii õnnelik, et ma kasvõi kord aastas, aga suudan korraks mingi arvestatava loo kirjutada, nunnu pildi joonistada või, ma ei tea, midagi TEHA. Kahjuks peab tõdema, et see on ainuke asi, mis mind vahel ka rõõmustab. Praegu, kui juhtus nii, et kadunud on elu esimene reaalne eesmärk, siis annab end eriti tunda see, et, ma ei tea, olemisel ei olegi nagu mingit mõtet. Ausalt ka. Ja kuigi osad asjad panevad haigelt naeratama (ja üldse, praegu muud teha ei olegi kui ainult lemmikuid suvepäevi meenutada), on need naeratavad hetked väga, lihtsalt liiga lühikesed. Ja jällegi, üldises pildis ei muuda need mitte kui faking midagi.
i've got nothing to lay at your feet
i just keep hoping,hoping, you will be the man,
that I couldn't be
Kõik on nii nõme. Kurb on olla lihtsalt. Kogu aeg mulle tundub, et ma ei ole enam üldse mina ise, ma olen kogu aeg nii võlts. Aga samas, üldiselt võttes olen ma praegusel perioodil rohkem endale lähemal kui kunagi varem. See on nii veider tunne. Mul ei ole suunda. Ja see ei ole lihtsalt 'naudin-olemist' tunne. See on lihtsalt see, et ma ei liigu mitte edasi, vaid enda sisse. Joonistan lapsikuid pilte, mis on minu arust geniaalsed, teistele aga üldse ei meeldi. Ma olen tegelikult nii õnnelik, et ma kasvõi kord aastas, aga suudan korraks mingi arvestatava loo kirjutada, nunnu pildi joonistada või, ma ei tea, midagi TEHA. Kahjuks peab tõdema, et see on ainuke asi, mis mind vahel ka rõõmustab. Praegu, kui juhtus nii, et kadunud on elu esimene reaalne eesmärk, siis annab end eriti tunda see, et, ma ei tea, olemisel ei olegi nagu mingit mõtet. Ausalt ka. Ja kuigi osad asjad panevad haigelt naeratama (ja üldse, praegu muud teha ei olegi kui ainult lemmikuid suvepäevi meenutada), on need naeratavad hetked väga, lihtsalt liiga lühikesed. Ja jällegi, üldises pildis ei muuda need mitte kui faking midagi.Leidsin natuke pikemalt kestva naudinguallika - Radio 1's Live Lounge Volume 2. (tegelikult leidsin ma selle Rahva Raamatust juba väga ammu, sügisvaheajal võib-olla, kunagi, kui mul veel õnnelik olla oli, nüüd lihtsalt hakkasin kuulama ka) (veider)
Ja niisama kuulatavatest on lemmik Bloc Party - The Present. (albumi nimi Help!: A Day In The Life kuidagi meenutab omaenda nõmedat olukorda.)
0 külmutatud mustikat:
Post a Comment