vingugaas & jääknähud

Ma tean, Marie, et sa soovid enamat, aga täna tuleb kõigest nõme blogi.
Vingun.
Loen oma viimaseid blogisissekandeid üle, ja ma tahaks sealt lausetekaupa asju kustutada. Kõik on nii tõsi (kuigi, kui nüüd ausalt öelda, siis mingid üldiselt nõmedad, lollakad, lamedad mõtted), aga samas kirja pandud nii koledas keeles, et endal hakkab paha. Kui ma läksin üle ingliskeelsele kirjandusele, ei osanud ma üldse arvata, et kirjutamisskillid haihtuvad nii kiiresti. Janoh, et nad üldse haihtuvad. Väga pettunud olen. Ja vihane ka. Enda peale. Et lasin sjuksel asjal juhtuda.
Haigelt ajab närvi, et filmid tõmbavad end rämedalt kaua. Ja Trainspottingu vaatamiseks aega lihtsalt ei eksisteeri.
Aga üks hea uudis on ka. Ma kirjutan jälle. Teema ajab veidi närvi, mingi lambise võtsin, aga ma ei tea, see et ma ÜLDSE kirjutan on suhteliselt positiivne. Jah
Ma ei tea, kui sind veel huvitab, siis ma mainin, et ma imestan, kuidas mul sellest, et mu elu esimene eesmärk täide ei lähe, nii ükskõik on. Tähendab, kui ma sellest mõtlema hakkan, siis jah, väga kurb on, aga muidu, ei mingeid tundeid.
Kuigi jah, üldine blurr on õnneks möödas. Jääknähud.

Täna oli uisupäev. Ja Mariet polnud koolis. Ja Siim oli kiilakas. Ja ma sain Liisuga läbi. Ma arvan, et nendest neljast lausest on pooled väga positiivsed. Marie lause on nõme ja Siimu oma veider. Nojah.
Ailega rääkimine, mhmh, paneb naeratama, naerma ja isegi itsitama. See nii tavaline juba. Ikkagi heas mõttes tavaline.
Uisupäev oli positiivne, kuigi tekitas seda imelikku tunnet, millest ma siin blogis rääkida väga ei taha. Kuigi vahepeal hakkas peas midagi rämedalt taguma. Aju oli nagu rõhu all või midagi. Veider, kahtlane, nojah. Siis ma istusin, puhkasin, siis tulid Anne-Mai ja Mareli, kes ei saanud aru, mida ma teen (kuigi ma kõigest istusin) ja ma ei viitsinud seletada, nii et ma kujutasin endale ette, et mul on juba parem olla ja siis ma läksin jälle jääle ja tegin ringe ja unistasin salaja et nüüd lööb mul pähe mingi vereklomp (mis mul peas rõhus nii väga) ja ma kukun keset jääd pikali, nii et mu juuksed jäävad jää peale väga ilusti ja siis mind viiakse kiirabiga ära ja siis ma saan koolist puhata ja siis on lahe, kuna ma juba igatsen draamat.
Muideks, fotograafiaõpetaja teab mu nime juba. Hehei, Marie! :) Kaitsesin oma pilte täna. Natuke lametsesin, aga üldjoontes läks hästi.
Tänase lemmikvahetunni võistluse paneb kinni teine vahetund, kus me Liina ja Rasmusega puhvis olime (Keit ja Liisu lisandusid hiljem, aga nad ei mänginud tol hetkel kõige tähtsamat rolli, siis nad vaid jagasid salfakaid (..)). Tänane lemmiktund (mida oli tegelikult kaks tükki) on siiski ajalugu. Esimene ajalugu oli kena tänu Risto juustele ja Heikile, kes on meie igavene musi (kõlab haigelt), teine tänu uutele sõpradele, kelle nimed on Keit ja Hanna-Liisa.

Peale uisutamist oli meil veidi seiklemist Britaga. (GQ puudumine hakkab kergelt närvi ajama, ma ei mõista, midavittu teeb meie maal ikka veel majanduskriis, MA TAHAN GQ-D!)
See tuli väga ebastiilne sissekanne. Ma juba nagu ei mäletagi, mis tähendab sidrunid ja türkiissinised liblikad Vahemere ääres. Kurb.
(Ma nii tahtsin selle Vahemere liblikatest rääkiva sissekande üles otsida, aga ma ei leidnud. Palun leia mulle see.)