mängunimekiri

iPodis on ilusad laulud, ümberringi on ilusad inimesed. Ilm on ilus ja tegevust jätkub. Õppimine edeneb (kuidas võtta küll, aga siiski), aga ega tunnid seepärast igavamad ei ole. Ma saan tätokaid joonistada ja Henri õpikusse ja oma bäägipro särgi alla lepatriinusid peita. Elu on dramaatiline ja muud mulle antud hetkel vaja polegi. Ma tean, et draama kõlab lapsikult, aga ega see suhteliselt lapsik draama ka ole. Inimesed minevikust, kes keeravad sisemused pahupidi. Aga samas on see mõnus tunne. Kas just uus, aga sellline, jah, mingis mõttes hea. Sama hästi kui ma olen igatsenud katkiste huulte tunnet. Ma tean, see ei kõla ilusalt, ja ega see seda ka ei ole, aga lihtsalt, noh, igatsesin. Vahepeal harva juhtub ilus soeng olema. Kahjuks mitte koolis. Mingis lambises kohas, kui keegi ei näe. Sellest on kahju. Aga ma mõtlen oma nädalavahetuse lemmikhetkedele ja draamale, mille just iseendale tekitasin ja äkki on tuju hea. Mitte naerukajaka moodi hea, vaid rahulolevalt hea. Mulle meeldib see hea. Ma söön oma šokolaadi, millest juba kopp ees, kuigi alles teine päev järjest, söön valget TicTaci, mida ma enam ei söö, ja ega mis ka ei maitse (?), söön jäätist, mille šokolaad on veidra maitsega. Ja ma ei taha süüa, aga samas. Kuidas saab ikka mitte süüa, kui Häli koguaeg läheduses on. Võimatu.

Vaatasin Gran Torino ära, nutsin, mõtlesin, et türa kui banaalne, jälle!, aga avaldas mõju haigelt rohkem kui tavalised banaalsed filmid. Million Dollar Baby'ga oli ka nii ju. Ilusad filmid. Vahepeal vaatan mingeid veidraid asju, kuna mu aju on dramatiseerimisest nii üle keenud, et enam ilusaid filme ei aktsepteeri, nii et ma vaatan mingeid veidraid, mingis mõttes lamedaid filme. Tegelikult Nick & Norah's Infinite Playlist oli päris normaalne. Sellise, nõmeda filmi kohta. :D
Ja ma tean, et Eastwoodi filme kõrvutada Nick & Norah'ga on ikka päris nõme, aga mhmh, selline veider tuju ongi. Kõike on tegelikult.